24.oktoober

Asser Murutari sünnipäev. Talle olemuselt väga sobiv torm kingituseks 😀 Ja ühiskonnas ja inimeste seas käivad samasugused veidrad uperpallid nagu atmosfääris. Miinus kaksteist pluss viisteist. Inkassofirma, kes juba teist aastat ukrainlaste käsiraha ümber plõksib, pakub nüüd mulle endale teenust juhuks, kui mulle võlgu ollakse. Ollakse ikka, miks ei olda. Mu talu tahetakse vägisi ära osta praeguse äba turuhinnaga, samas saan ta Fail Balticu teostumisel ju müüa tegeliku hinnaga pluss hinnasse lisada investeeringud, tühja koostatud projektid. Liiatigi ei taha ma praegu, mil Indil on siin koolis ja ujulas nii hea, üldse kuhugi kolida, aitäh. Üksiti kutsutakse udupeenele avapeole firmasse, mis samas püüab iganädalaste kõnedega minult raha välja meelitakse. Aga see-eest ostetakse mu sõpradelt hulgi küülikuliha… mu enese ajakirjanduslik töö läheb järsku vihinal… ee… Torm.

Ja asjade omavaheline seos juhtumis Ühe hääle needus. Kui valimispäeval oleks Aare siin olnud ja oma hääle akadeemikule andnud, poleks too ühe häälega volikogust välja jäänud. Kui ma poleks Reedale öelnud, et kõik hääletavad nagunii Heleni poolt, poleks ta mõelnud, et nii mõtlevad ehk kõik ning akadeemik oleks ikkagi oma puuduva hääle saanud… Ikka mina süüdi 😀

Thea Kristal kirjeldas samas eile:

Ühel viimasel soojal-kuldsel sügispäeval käisin oma iga-aastasel palverännakul Umbjärve äärde. Seal algavad mu kevaded ja lõpevad suved. Talvel sinna ei pääse, kui just suuski all ei ole.
Rääkisin oma kalli järvega juttu, see tähendab, et vaikisin. Mediteerisin nii kaua, et kadus viimnegi mõte … ja tunne. Ümberringi oli hingemattev ilu, aga ma ei tundnud äkki enam mitte midagi. Ma ei vajanud mitte midagi. Hetkeks oli selline tunne, et ma võiksin ka elu enda nupu kinni keerata, – ma ei vajanud isegi seda ilu enam mitte. Ja see oli plahvatus!
See oli selline meeleline plahvatus, et … ma purskusin nutma. Ma igatsesin äkki meeletut valu! Peaasi, et tunda, ma tahtsin tunda! Justkui süda enne järgmist lööki, – ma tahtsin äkki meeletult elada ja pingutada, – purustada raskust. Ma meenutasin oma elu kõige valusamaid mälestusi ja ulgusin suure mõnuga. Ma olin tänulik ja õnnelik, et mul niisugune valuderohke ja rikas elu selja taga laiub.
Äkki ma teadsin, et tahan ärgata uutele valudele, uuele tundmatule väljakutsele. Põrgusse see tasakaal, – kui see niisugusel kujul saabub, nagu ma teda tunda sain. See ei ole eesmärk, milleni mina pürgida tahan. Elagu vahva ja lainetav tunne, mille ühes otsas on rõõmud ja teises on valud. Elagu selline elu, nagu ta loodud on 🙂

Pärast sünergeetilist loovushommikut Ilmariga – oh, kuidas oleks samal lainepikkusel kolleegi, mõttekaaslast, teekaaslast vaja, et minuloodud tekstist käiks just selline meistrikäsi üle ja sõnum mitmekordistuks… – käisime lastega poolt tonni otra ära toomas.

Aitähaitähaitäh loodusele, kes tühja kohta ei salli – nüüd, kus osad mu eluvaldkonnad jäid sabaotsa peale püsti seisma, akkas ajakirjandustöö voolama 😀

Pojaga kirjutasime ingliskeele järeleaitamiseks:

How we celebrated my grandfather’s birthday – the 24th of October

It was a rainy, sleepy and warm morning. At first we called to our grandfahter. He was very happy. Then we drove to one farmer, who’s name is Den. He has got a lot of cows and has more oats than he needs for them. We bought more than a half of ton of oats. Our car was heavily overloaded. We spent more than ana hour carrying the bags from the car to the barn.

After having the salad for dinner I wrote this text. We had usual day, full of joyful activities.

In the afternoon I built an indian teppee in the forest.

In the evening my friend Aare came.  We listened to the new music, had sauna and washed some cloths. Tomorrow we shall go to pick up the last apples of this autmn and then I’ll go to scouts-camp. These days have gone so quickly!

Ja kuna hobused nägid aknast, et moor koogutab aina arvutis oma tekste ja muud kirjakraami tippida, tegid nad täna ise trenni. Maruusja algatusel. Pool tundi järjest. Lusti ja mõnuga. Kõik kehaosad vahelduva eduga taeva poole. Ilus ja hea. Aitäh.