25.oktoober

Me oleme enda suhtes julmad. Mitte keegi teine pole meie suhtes nii nõudlik kui me ise. See kehtib kõigi kohta. Päris kindlasti. Minu kohta ka. Tõusen kell neli, kirjutan maestra Bergi loo, emmen loomad, roogin talli, vean karavani Kabala risti õunale – Reet tuli oma autoga, korjasime täis mõlemad autod ja minu pärakäru – toidan majatäie noori, vean nad bussidele-rongidele, korrastan heinaplatsid, nakitsen kõige hobunate kabjad puhtaks, et neil poleks tallad ümarad, pesen pesud, kannan puud, kütan ahjud, koostan järgmiseks hommikuks loo telje… Ja ma pole endaga rahul. Kulud on suured. Tulud pole pooltki plaanitud. Osad eluvaldkonnad on sabaotsa peal – ikka veel, sest ma pole neid sealt alla harutama hakanud, et need kiirustamise tõttu mulle kaela ei kukuks… Ja ma tahaksin samas olla iseendast tööde poolest paar nädalat ees, tahaksin jõuda majapidamises palju rohkem – kõik on puhas ja korras, soe ja hubane, aga… Vot aga.

Päris kindlasti ei ole selline enese suhtes piitsa plaksutamine sissejuhatus järgmise isase iluasja sissemarsile. Umbes nii, et kui talv poole peal, on toss väljas ja igasugune kulukas lemmikloom, kel püksid jalas, pääseb majja muljet jätma. Turvalisuse ja abi illusiooni looma. Minge persse. See on juba kolm korda ära olnud. Keiss klõust.

Ja Karekas jutustas nagu tellimise peale täpselt õiget asja:

Oli aeg, mil ma soovisin olla kõik. Hea poeg, hea isa, hea abikaasa, hea kodanik, hea ettevõtja, hea sõber jne.. Siplesin püüdlustes, rabelesin, muretsesin, vihastasin, pingutasin ja kaotasin iseennast ära. Ja siis kõik muu riburadapidi. Ja siis hakkasin ennast juukseidpidi mudast välja sikutama. No ei õnnestunud. Kole valus oli. Kuni tänu ühele päevale, kui enam midagi kaotada ei olnud, lasin juuksed peost ja usaldasin Elu. Babahh. Ja siis tasapisi hakkasid tulema teadmised. Arusaamised. Kui kaduv on kõik ja kui igavene on kõik. Ja kui tähtsusetult tähtis on kõik. Kui erinev ja kui sarnane on kõik. Ja mul ei ole tarvis mitte kellelegi midagi tõestada. Isegi mitte iseendale. Ja kui tuleb aeg, siis ma võtan oma Tiugu ja kandle ja lähen. Ja kui Tiugut ja kannelt pole, lähen ikka. Vaatasin tähti pimedas taevas ja mõtlesin: ilus. Lihtsalt ilus. Ja selleks et seda näha, ei pea olema hea poeg ja hea isa ja hea kodanik. Piisab sellest kui oled ja vaatad.. lihtsalt. Ja mina tänan.ksed peost ja usaldasin Elu. Babahh. Ja siis tasapisi hakkasid tulema teadmised. Arusaamised. Kui kaduv on kõik ja kui igavene on kõik. Ja kui tähtsusetult tähtis on kõik. Kui erinev ja kui sarnane on kõik. Ja mul ei ole tarvis mitte kellelegi midagi tõestada. Isegi mitte iseendale. Ja kui tuleb aeg, siis ma võtan oma Tiugu ja kandle ja lähen. Ja kui Tiugut ja kannelt pole, lähen ikka. Vaatasin tähti pimedas taevas ja mõtlesin: ilus. Lihtsalt ilus. Ja selleks et seda näha, ei pea olema hea poeg ja hea isa ja hea kodanik. Piisab sellest kui oled ja vaatad.. lihtsalt. Ja mina tänan.ksed peost ja usaldasin Elu. Babahh. Ja siis tasapisi hakkasid tulema teadmised. Arusaamised. Kui kaduv on kõik ja kui igavene on kõik. Ja kui tähtsusetult tähtis on kõik. Kui erinev ja kui sarnane on kõik. Ja mul ei ole tarvis mitte kellelegi midagi tõestada. Isegi mitte iseendale. Ja kui tuleb aeg, siis ma võtan oma Tiugu ja kandle ja lähen. Ja kui Tiugut ja kannelt pole, lähen ikka. Vaatasin tähti pimedas taevas ja mõtlesin: ilus. Lihtsalt ilus. Ja selleks et seda näha, ei pea olema hea poeg ja hea isa ja hea kodanik. Piisab sellest kui oled ja vaatad.. lihtsalt. Ja mina tänan.ksed peost ja lubasin asjadel vabalt kulgeda. Babahh! Hakkasin Elu usaldama. Ja nägin, kui korduv on kõik, kui kordumatu on kõik. Tulid teadmised. Kui tähtsusetult tähtis on kõik. Nii eriline ja tavaline. Ja ei ole vaja mitte kellelegi mitte midagi tõestada. Ka endale mitte. Endale kohe eriti mitte. Kui tuleb aeg, võtan Tiugu ja kandle ja lähen aga jälle. Ja kui Tiugut ja kannelt pole, lähen ikka. Vaatasin tähti ja hobuseid – ilus. Selleks ei pea olema hea poeg, isa, abikaasa, kodanik, ettevõtja ega sõber, et olla nende tähtedega osaduses. Mina tänan.

Ma ise rääkisin Reedale ja Ulvile:

• Mulle kiunus Aleksander eile õhtuks Aare siia. Kuna olime saanud kolm päeva omavahel olla, süvendatult inglise keelt õppida ja peremeherolli harjutada, olin nõus – tänu sellele saime erakordselt mõnusat sauna – ja täna korjas kuldse eedenipuu alt ja pealt sibulõunad kokku kes? 😀 Asjad seavad ennast ise. 😀

Mina pean siia vist naiste varjupaiga rajama. Nüüd juba neli haritud, kena, mulle napilt tuttavat, edukat jne naist pakuvad ennast jõuliselt siia tööle ja taastuma – tahaksid sitta visata, puid lõhkuda, lambaid pügada – mida iganes, linnast ja oma elust ära – see on terve nišš ja elukutse – korrastamise ja laadimise üks alaliik. Õnneks lõhkusin maha jubeda kõrvalhoone, mis oleks võimaldanud sellist pansionaati avada. Kahjuks on talli peal 80 ruutu kena pinda täpselt selleks otstarbeks absoluutselt olemas :D:D 😀 😀 Õnneks ilma kütteta. Kahjuks lahendatav seegi 😀 Täna ütlesin kaks sedasorti eid… Ehkki tean, et igaüks neist oleks huvitav peegel, loo aines, pusle puuduv tükk ja sõnumitooja…:D

Kui neli naist siinse naistelaagri eest maksaksid, võiks ju elektriga kütmist lubada. Just nii palju elektriradikaid jätsin alles ka, et sellega hakkama saada. Aga. Kesse maksta tahab.

Ilmselt kujutavad kõik neli ette, et igaüks neist on nii eriline ja asendamatu, et oma tööjõu pakkumine sitaviskamiseks korvaks minu elust päeva või paar nende sisesita korrastajana.

Ilmselt peaksin kõigile neljale ühise kirja siin kirjutama – nii, saage tuttavaks, olete omavahel sarnased, grupeeruge. Nädalavahetuse tegevuskava ja hind on järgmine. Vidiit. Ja mõistagi kaovad nad hoobilt 😀 Jumala pärast ärgu keegi neist nüüd solvugu – mu jutt on paradoksaalne jah. Siin sissekande alguses hädaldasin, kui väsinud olen. Ja kui keegi abi pakub, ei võta vastu. Aga ma tean, mis sellega kaasneb. Aitäh.:D

Kolmepäevane lastelaager Juurimaal maksab poolteist – tädide tuulutamine peaks kaks sotti nädalavahetus olema siis, ma arvan – reedeõhtuse maandumisrajaga kokku kah kolm päeva. Selline lugu.

• ·

*No peadki raha küsima sest arvestuslikult läheb sinu aeg nende teenimisele. Pesud ja kütted, aeg ja söök. Pealegi Katike oled selle kõik juba läbi teinud ja sa tead et sulle see ei meeldi – vana ämber kuhu jälle sisse astuda -:D 😀 aga otsus on sinu 😀

• ·

*Ongi otsus – ma ei tee seda – läbi hõredate lillede just seda ju siin ütsingi, moor

Ma teen hoopis ettevalmistusi homseks maratoniks. Indi Ulvi juurde, ma ise Tallinna televõtetele, Küülikufarmist läbi – Indi telefon on seal ja Laura longe on vaja üle vaadata – profgrimmi ja piduriietega hobuse juurest kaabin Pärnusse kooli aastapäevale. Kardetavasti viimasele. Ülejõe gümnaasiumi keskkooliosa kavatsetakse kinni panna. Kisub jälle halamiseks. Ei jaksa. Kas maailm saaks sellest paremaks, kui kükitaksin homme kodus, kirjutaksin, hambad ristis, tekstetekstetekste? Nii et kirjutamise sõna ise juba vajutab ladva longu. Ja kuitahes hea teema ja mõnus kirjatöö kägistab. No ei. Päev ära on teretulnud. Ja palun mulle homme õhtuks see 34aastane vaba ja kena, töökas ja edukas koolivend, keda nõiamoorid homme õhtuks mu kõrvale lubasid 😀 😀 😀