26.-28.oktoober

Somewhere in my youth or childhood I must have been done something good…

Kõnnin heade haldjate kingitud ehetega koju, auto toitu ja Indi mänguasju täis – ja mu koduuksele on kinnitatud inglid… Mispeale saabuvad sõbrad autotäie toiduga. Aitäh… aitähaitähaitäh!

Nädal algas sms-iga keskmiselt tütrelt – armastan Sind, emme! Mida sa, hing, veel ihaldada saad… Ma ise omakorda saatsin sms-i küla teise serva, mispeale kümne minuti pärast oli hea naabripoiss kohal. Ma ei mäletanudki, et ta nii pikk on – või on mu maja pesus kokku läinud – igatahes paistis Joonas kolossaalselt suur. Võtsime püramiidi pealt purjed alla – et püramiid tükkis täiega naabrite juurde ei lendaks. Joonas ei tahtnud tasuks ei Mötsu ribitükki ega mune – Uuljüril on omal ka kanad – ja õlut ei joo. Nii et meie eileõhtuste külaliste pooled heledad saunaõlled jäävad neid endid ootama.

Mina ka. Väga. Kessu, tema kahe lapselapse ja sõber Tiidu külaskäik oli lihtsalt kuldne. Helistasid paar tundi ette, saabusid pungil toidukotiga. Kessu tegi ühepajatoidu, meie lastega tegelesime järjest kõigi loomadega – mu põhiline harrastus praegu on kõigi neiude taldade rookimine, muidu paterdavad, ninad vingus, ümmargustel taldadel ringi – ja Tiit küttis sauna. Indi, Isabel ja Susanna sobisid omavahel imehästi – kõik oli nii paigas ja kirgas ja õige.

Täna ka. saatsin ära Süvahavva raamatu retsensiooni, korrastasin ühe suure käsikirja, kirjutasin järgmise suure käsikirja… lõppsõna 😀 ja korrastasin hulka sassis asju. Täiesti uskumatu, milliseid segadusi kõigevägevam oskab korraldada – saatsin Eesti Naisele ühe vale telefoninumbri, mispeale puhkes paanika – jõululoo juurde ei saagi pilte teha, sest see, kellele ta pildistamiseks helistas, oli teine see… Allah avita! Ja niimoodi on kogu aeg. Romaanikäsikirja korrigeerides avastasin ka sealt täiesti võimatuid fopaasid – mitte kirjutamise, vaid vormistamise mõttes. Uskumatu!

Kui klaasihaldjatest sõbrad mu koduuksele inglid kinnitasid, saabus – mulle teatamata mõistagi – üks noor edukas jeebiga pere, kes teatas, et tuli seda talu siin ära ostma. Tore, et Ann ja Kris seda ära ei müünud, kuni mind kodus polnud 😀 😀 😀

Hea on teada, et viimaste päevade enesetundeuperpallidel on globaalsem põhjus. Pole oma vapetes-rapetes üksi. Ja tulemuseks pole tagajärg, vaid uude heasse ilma puhkemine. Uh! 😀 Ulvi kanaldas:

Täna – reedel – oli ikka väga kõva raputamine maa ja taeva vahel.
Ehk, kes olid teadlikud, need teadsid, mis toimus… Luxoris läks käima ülisuur portaal.
Kell 9 hommikul oli laeng nii suur, et põhjustas paljudel hingemaailmas ja füüsilises kehas lühiseid ja tugevaid emotsioone, purjus olekut, mina isiklikult oksendasin vaat et oma sisikonna välja, millele eelnes meeletu tugev peavalu. Seest oleks nagu traathari läbi käinud, kõik keeras… nagu keeristorm – just see üli vinge pööris, mis paiskas niipalju energiat üles ja maa võrguväljadesse. Energia voolas läbi Maa Ley-liinide kaudu ja võrgu ristumiskohtadel tekkisid ülikõrged ja pöörised vortexid .
Kehad on paljudel veel väsinud… külgetõmme voodiga, mõnel wc potiga, mõnel rahustava teega, mõnel konjakiklaasiga.
Palju on hetkel – kõik keeb ja tormab, palju on maailmas, nii meil kui ka kaugemal.
Nii Lähis-Ida portaal, mis Sumerite aegu väga võimas portaal oli – nüüd on see tumedate Olendite liikumise kanal, sisse ja välja rändamine. Seda väga tugevalt korrastatakse, sest sinna on plaan rajada uus Jerusalemm. Mis see on – see on Maa keskpunkt – iidsetel aegadel püha Meka, valguse laadimise kanal teistesse maailmadesse. Kuid ega vanakuri maga… aina uuemaid strateegiaid mõeldakse välja, kuidas siin veel pead üleval hoida.
Kõige rohkem on hetkel ründamise all Valgus. Need, kes palju kannavad, paljud just oma infokanalitega. Nende juurde tulevad paljud, kes on kinni jäänud, või niisama soovis ennast rikastada ja vaimuvalguses sulistada.
Aeg on puhastuda ja uueneda – vahet pole millises astmes, tähtis on, et oled ennast liigutanud.
Seda ülimat aega ja võimast valguse juga, mis läbi DNA praegu uhutakse, on veel nädala – siis muutub rahulikuks.
Aga ma ütlen ikka, kui sees väga ärevaks läheb ja paanika osakond punase tulega tööle hakkab, siis rahustage end ja leidke uuesti seesmine tasakaal.
See, mis täna valla pääses, on uue ajastu märk Universumi kaardil. Nüüd oleme tagasiteel oma koju, sinna, kust kord koos sai tuldud.
Rahuvalgust hinge!
Ulvi/Michelle/ Saar.
NB!
See on Armastuse portaal, mis korrastab väga paljudel arusaamise õigest armastusest. See Armastus pole maine ja lihalik, emotsioonide ja kirega ega rikka pangakaardiga.
See uus Armastus on Püha. Tema enda Kohalolek Sinu väikeses südame maailmas. Siin on tegu kõige siirama ja puhtama Valgusega, mida inimkond kogenud maa peal.

Niisiis – reedel avanes portaal Luxoris – valgusolendite pääs koju. Kuna inimestel on seletamatult sant, pöördutakse vaistlikult valgustöötajate poole. Mulle Soonele pakub end veel kolm inimest – nüüd ka kaks meest. Üheksane laager hakkab kokku saama 😀 Andke andeks, ma ei naera, mõistan nüüd, mis toimub.

Ja kurjamitel on agoonia  – sellest nende tuhat salakavalat katset võimu säilitada. Maod seisavad saba peal. Mustad kadeduseussid ja muud tussid. Mis siis ikka.

Loodan südamest, et laupäevahommikune tekst – mis on tegelikult juba enam kui viisteist aastat küpsenud – läheb õide ja kannab vilju. Ma ei saa praegu öelda, mis see on. Igatahes – loodan hirmusvägakangesti, et õnnestub… Nojah, hästihästi, nii palju võin öelda, et esitasin ühe inimese Eestimaa Uhkuse kandidaadiks. Koos üsna põhjaliku saatetekstiga, millest saab portreelugu nii siis, kui ta nomineerub kui muidu ka.

Viisin laupäeval – mõttes veel nii liigutatud ja hajevil, et eksisin teel Alusse kaks korda ära 😀 – Indi Alusse – ja ta veetis võrratu tüdrukutepäeva, nagu pühapäeval selgus. Nad käisid kahekesi shoppamas – mina ei tee seda ka siis, kui finantsiga on harvasti-uhkesti – ma ei kannata kaubanduskeskusi ega ostlemist. Ja nemad mõnnatasid. Ah, mis siin hindadest rääkida – ma tean seda tunnet, mida Ulvi oma väikese sõbrannaga poode pidi trallates tundis, nii et ärme siinkohal lihtsalt arvuta.

Sõitsin Kanal 2 Stereosse – kohtumine Eloga, kes mulle mu teise laulatuse eel loori pähe pani ning Urbide lemmik-Inkiga oli armas. Karekas, kes ses saates publikut appi tšeerib, oli armas ja oma. Ja meie seltskond sobis oma paradoksaalsuses suurepäraselt, titeootusest ähmis Henrik Normann, Laura Põldvere ja Harri Kingo. Temaga rääkisime üsna pikalt ühistest tuttavatest  – Eestis on kõik, kes kellegagi abielus olnud, ka kellegi endised armsamad olnud ja see on üks naljakas sigrimigri muster 😀

Inkiga tahan tuttavamaks saada. Oma esinemise lõpuks ütlesin, et laste isa, kellega septembris hõbepulmi markeerisime – ega abielud kuhugi jää, teatud tasandil kestavad surmani ikka! – on väärt oma ja sobivat ja päris naist. Ehkki vadistame temaga iga päev üsna lõbusasti, olin täna paha – ei luba Indit nädalavahetusel jälle Tartusse, kust ta just tuli – jah, vanaisa järelsünnipäev küll, aga laps peab nüüd rahulikult oma kodus olema. Seikluste-külaliste ja sigrimigrita. Lihtsalt. Kodus. Aitäh.

Laupäeval sõitsin teel kooli sünnipäevale läbi küülikufarmist – Laura jalg, kopli käepärasemaks muutmine ja mõned untsus suitsuküülikud koertele.

Kontserdimajja jõudsin viimasel hetkel, legendaarne bioloogiaõpetaja Aina Lagus, kes on juba kaks aasta pensionil olnud, nabis mul käest kinni. Sedasi sattusin õpetajate rivi tagumises otsas saali marssima, kättpidi õpetajal sabas 😀 Varsti viiskümmend, aga ikka pugeja 😀 😀 😀 Lobisesime bioõpaga lammastest ja kapjadest, koerte sünnitusabist ja tema vennalastest – kui lavalnäidatav eeskava muusikaline algus ja ots olid vahvad, siis see, mis seal vahepeal toimus… Oo õõva. Ma ei viitsi sellest rääkidagi. Osalejatest oli kahju. Möödas.

Õpetaja nentis, et nii kurb kui ta ka oli, et ma kadunud Kaldma-memme tiivul filoloogiks sain, mitte loomaarstiks, on ta nüüd kõrvalt jälginud, et olen veel loomaarstim kui loomaarst. Ja ma olin õnnelik. Koolimaja uues osas mängis keski nublu dj päris head muusikat, mille saatel keegi ei tantsinud – üleval oli koolivend Killingu bänd – ja kuna bio klass oli lahti, vihtusin seal üksinda tantsida. Kõrvalklass oli „minu ajal“ Kalbe klass – seal vist olid keegid. Igatahes mu põhiline pidu juhtus keset skelette ja potililli 😀

Tänu sellele, et minu poisse – sorri, et neid kaht mu eluloos väga olulist ilusat inimest niimoodi nimetan – polnud, vestlesin põhjalikult ja südamest inimestega, kellega enne polnud juhust ega taipu päriselt rääkida. Ja nendega, kellega ikka olen sõbrustanud. Laivi ja Esta, Belka ja Tõnis – ja tema vend Madis – Irene ja Siret, Hille ja Sirje – Margus ja Aivar, Ago ja Ardi. Kõigi nende nimede taga on edukad ja tegusad ja kenad inimesed.

Kaks läbivat teemat oli – kuidas ma, pisike linnatüdruk, ikka ihuüksi suurt talu pean. Jumal küll, kas ma tõesti näen nii vaeseke välja? Stereo salvestusel avastasin, et mu kunagised tantsijannakäed on jah rohmakaks ja sooneliseks töömehistunud – järelikult on mul vahendid, millega toime tulla, noh, kurjam küll…

Ja teine teema – raamat Projektilaps Pärnust, mille rabavalt paljud olid läbi lugenud ja südamesse võtnud ja pidasid vajalikuks hästi öelda. Võtsin seda Märgina. Tuusik teisele kaldale saab kohe pärast praegust käsikirja valmis kirjutatud. Seda on väga vaja.

Tantsisin mõned tantsud – meeldivaima oma inglise keele õpetajaga, kelle loodud baasil mu keel ja tõlked, teenistus ja eneseteostus seisab ning kelle ka lavale lükkasin. Poisid – praegu fil.doktorid-hambaarstid-linnapead-jne – tõid taas kokku ja lavale ansambli Punkrot – trummi polnud – ja Rannahoones trummarina õpapalgalisa teeninud Taul kibeles – hoidke mind kinni! Kasutasin oma karme kämblaid hoopis tema lavalelükkamiseks. Küll sai hea.

Koridorides vahetasime ootamatute inimestega mõnusaid repliike. Brigita kunagisest klassist oli ainult Marleen alles ja kooris ja õhtul peol ka. Hea oli teda näha. Ja loomade ees õhtuse söömaaia vahelejäämise pärast vabandades vankusin väsimusest värisedes kell kolm voodisse. Paljud läksid Vaarikasse jätkukale. Nojaa…

Hommikul rääkisin loomadele eelmise päeva Stereost ja küülikufarmi elamustest, õpetajatest ja koolipeost. Seda ei hakanud loomadele rääkima, et minu kooli keskkooliosa pannaksegi tõesti kinni. Tore. Niisiis viimane pidu oli. Aitäh.

Hommikusöök juhtus Ulvi juures – aga see eest ülirikkalik – eelmisel päeval unustasin süüa, energiakadu oli meeletu – ja korraga kõik need vahukooretordid, mufinid, viineripirukad, mida mu kallid tüdrukud eelmisel päeval küpsetasid… Nad olid kahekesi nii mõnusad ja paigas.

Ja tegelikult olid nii telestuudios kui koolipeol lausa jahmatavalt mõnusad ja paigas kooslused. Ongi selline hetk. Leppisime ka Joonasega kokku, et veame koos metsast palgid välja. Ootamatud ja helged, konstruktiivsed ja muhedad kohtumised ja juhtumised – juhuseid pole teatavasti olemas.

Somewhere… over the rainbow…

Torm tuleb peale. Nagu Lius selgeks sain – et õudne ei oleks, tuleb õue minna. Käisin äsja, üheksa paiku, metsaservast hobuseid talli viimas, sulgesin uksi, sättisin ja korraldasin. Soe ja sume ja üldse mitte hirmutav. Sest Jumal on alati kodus. See tõsiasi muudab kohatuks ühendkooride alalishala, kuidas ma ikka üksinda talu pean. Mõnikord on eluliival teatavasti ainult ühed jäljed – meid kantakse kätel… Aitäh.