29.oktoober

Meremehed, taruiraraaaaa! Hommikul heatujulise prükkarina naabrite õunaaiast oma konteinerisisu kokku korjates ja võrkukuduva Charlottena paari kohta hobukoplist taastades meenusid mulle kolm tõsist tormi. Esimene – pisikese jahtlaevaga Voosi kurgus, ämbriga mööda laevapõhja sõites Riksu klassijuhatajale vastamas, miks ma poja käitumist kooli arutama ei saa tulla ning lõpeks Haapsalu jahisadamasse klisseerimas – mürts! – kuhu me ka lõksu jäime, sest maanteed olid langenud puudega blokeeritud. Teine –  kahemastilise Marthaga Skagerrakis ja Põhjamerel keset meidei-hala, klissivaid raadiosideta viikingeid ja pimedaid naftatorne. Kolmas – jaanuariorkaanis Lius – praegune maru oli sealtsamast ilmakaarest. Hommikul ütlesid koolifuajees muljetavad õpetajad, et laupäeval tuleb täpselt sealtsamast teine lahmakas peale. See tõstab Pärnu lahes vett juba pahasti. Piisab öisest Steffani-pitseria põlengust. Kusskusskuss… Jumal on kodus.

Ja Jumal ütles – me ei tea kunagi, kas järgmisel aastal ühe või teise kalli sünnipäeva peetakse. Seepärast otsustasin siiski Indi vanaisa jätkusünnipäevale saata. Ilmselt lähetan ta juba neljapäeval Tallinnast Tartusse – see lahendab ka neljapäevaõhtuse udupeene vastuvõtu logistika.

Ja seni, kuni Jumal ütles ja kodus oli, reastasin oma eksistentsiaalses teivasjaamas tööd värskesse ritta. Oli totaalne lahtisepõllepäev – sesmõts, et põll tuli tuulest toodud ideede püüdmiseks üha õieli hoida. Vahtisin iseendale üllatunult järele, kui kirjutasin ühe suure teksti sissejuhatuse, teise telje ja resümee ja avasõna.

Leidsin koolituslehele ja Lemmikule järgmised teemad. Laadisin uue suure käsikirja üles – sesmõts, et kirjutuslauale ja iseendasse tiksuma.

Pakkisin tasapisi jälle mäekõrguseks kasvanud puhta pesu kappi, tuuritasin tolmuimejaga.

Et dr. Annuki Soonel-resideerimine paari Tallinna-päeva vahel oleks täisväärtuslik, panime tema abiga jalgrattad püramiidi alla talvekorterisse  – mitte keldrisse, tiibade alla – tõime allikast stiihias dekusefitseeritud madratsid ära, kütsime sauna, et need ära kuivaksid – ja Margus avastas, et öine torm oli neli katusetahvlit minema viinud. Reeda residentsist saab asenduse, kui Aare tuleb, paneme asemele, mis seal ikka. Õnneks ei kukkunud minemalennanud tahvlid kildudeks, nii et Jumal on tõepoolest kodus.

Kas ma tahaksin praegu koos Freddy ja Airega Ameerikasse? Ei. Või Andaluusiasse, kuhu varakevadel nii hirmsasti kibelesin, et oleksin peaaegu ära surnud? Ei. Ma tahan olla kodus. Lihtsalt ja paigas. Loovalt ja loomadega. Aitäh.