30.oktoober

Ilm muutub – ahjud ajavad sisse ja loomad ilmutavad märke. Keskpäevaks oli nii kohutavalt sumbunud ja väsinud, nurkasurutud ja põhjani tühjaks kasutatud tunne, et sukeldusin põhjalikult ahjudesse. Tegin toas ja saunas kõik ahjud-pliidid tühjaks-puhtaks-õhuliseks. Enne seda oli tunne, nagu… Mis iganes. Nüüd on Jumalal jälle ruumi kodus olla. Ja õhku. Ja ta naeratab.

Dr. Annuk tõestas oma siinolekuga, et vajalikud inimesed tulevad vajalikul hetkel üksteise juurde. Mõtlesin ma hommikul, vaadates teda – edukat-jõukat mööda Soone katust ronimas ja paduvihmas eterniiti lappimas 😀

Reet mõtles koos minuga – viisin Süvahavva raamatu talle – tassikest kohvi juues – välja, miks viimaseid laikakutsikaid ei õnnestu müüa – ja tegi sellevastased, edenemisepoolsed sammud. Soovin südamest, et õnnestus.

Postkastis oli Florida erusõjard Mr. Morgan, kes tegi lähenemiskatseid – kui olime mooridega just otsustanud ta kohale kamandada, üles rivistada ja tööle rakendada, kurtis Piret – minukasvatatud hundu-Saara emand – et ta sai samasuguse bing-okse-kirja.

Nägin und – brünett vintis naine õpetas keset Tartu südalinna, kuidas pean kirju saates ja soove manifesteerides taotluse tegema – ise otsis pidevalt kohti, kust haput odavat veini juurde osta – minuga kaasas olnud mees – ei näinud, kes täpselt – põgenes – ja õpetlev jotinna nimetas teda käkiks, nii et Tartu kajas.

Kirjutasin Lemmiku teksti loomakooslusest – see on üksiti Aabrami loomalausujate raamatu sissejuhatus. Koristasin lisaks ahjudele ka viljaaida ja laste mängumaja, tallipealse ja sauna. Homme vähem kaduneljapäevitada!

Aeroobikat tegime koos lammastega – sikutasin neile kuusemurru tormitontide poolt kingituseks – ja lasin nad seniks koplist välja halja peale. Ainult Kormoran kibeles naabrite marjapõõsastesse, kõik teised lambad kügelesid kenasti Country-Grannyl sabas. Homme-ülehomme on veel meediatööde päevad, siis sukeldun suuremasse töhe. Issand küll, mis päeval mul puhkus on…

Tiina Varatalu: noorkuu ja päikesevarjutus Skorpioni märgis

30. oktoober 2013. a. kell 14:20

Üks selge ja sügav hetk kosmilistes rütmides.

Väga selge ja sügav.

3. novembril 2013 kell 14.46 täielik päikesevarjutus.

Kohe selle järel Noorkuu.

Väga tugeva ja harmoonilise taevakujundiga tähistatud hetk.

Planeedistelliumiga, milles Kuu ja Päikesega on üheskoos ka Kuu põhjasõlm, otsekui Hingelinnu Igatsev Pea ja Saturn – aegruumi valitseja – vormilise kogemuse isand ise.

Samuti tagasivaatel Merkuur.

Skorpioni retromerkuur on otsekui šamaanirännak siia… kust kõik algab(s).

Sel kombel kujuneb vee ja maa märkidesse, ehk siis naiselikesse märkidesse tuuleloheks kutsutud taevasümbol, milles ühele poole stelliumist jääb pühenduv ja meisterlik Neitsi Marss ja teisele poole kompromissitu ning muutumisjõuline Kaljukitse Pluuto.

Tuulelohe keskseks teljeks jäävad aga kuusõlmed Sõnnist Skorpionisse.

See on suund hingelisse ühtekuulumisse.

Allikale, milles saab liituda äratundmises inimene ja tema elurännak.

Selguse sügav ja harmooniline hetk, mis võib vabastada katetest, mis takistavad nägemast/ära tundmast oma sügavamat olemust,  jagamatut olemust ja sellest tulenevat sügavamat arusaamist inimkogemusest, ennast ümbritsevatest suhetest, jumalikust ajastatusest elukogemuste kulgemises, jagamatu terviku jagunemise maagiast jms.

Tühjus, millel väge vabastada inimteadvus tühisuse tundest, mis sunnib otsima ja täitma end millegiga, mis annaks rahu, annaks ühtekuuluvuse, põhjenduse ja turvatunde.

See on miski, millesse inimene sünnib.

Sünnib sedavõrd haavatava ja vastuvõtlikuna, et neelab lootusrikkalt iga vähegi toekamat toetuspunkti koduteel.

Kas olete tundnud imiku haaret?

Seda imeväikeste käte haaret sinu kõhunahast pärast saabumist siia rännakule ja tõstmist ema kõhule?

Seda imeväikeste käte haaret, mis võib purustada mitmeid kette ema kaelas… 🙂

Kui pikk on see rännak, kuni ta enam ei haara sedavõrd tugevalt pidet otsides enda ümbert – kui ta leiab endas selle toetuspunkti, mis võib-olla ühel hetkel meenub….võib-olla hetkel mil sügavas pettumuse, lootusetuse ja üksinduse tundes vaatab tähistaevast või pilte kosmosest ja taipab äkki, et seal kus valitseb harmoonia toetuvad kõik keskmele – kõik planeedid toetuvad keskmele, kõik tähed ja isegi mustad augud – kõik on keskendunud ja harmooniline.

Nii ka inimene võib leida oma elus harmoonia ja korrapära siis, kui on keskendunud oma sisimale sügavaimale äratundmisele – oma olemuse tuumale, sisimale vaikusele mis ühendab ta kõigi ilmingute ühises kodus.

***

See päikesevarjutuse ja noorkuu hetk.

See on tõeline aususe hetk sellele, kes julgeb – toetuda südamele ja vaadata sügavalt silma, rääkida tõtt seal, kus asjad on läinud keeruliseks – seda mis on hetkel tõde tema enda kohta.

Tõde ei ole midagi vaidlemiseks, tõde ei ole midagi mis ilmneks kuidagi faktiliselt, mida saaks joonlauaga mõõta või kaaluga kaaluda – see on sügav ausus enese ees just sel hetkel mis on.

See on selline asi, mis annab ennast tunda nagu valgus ja mis on mingil seletamatul kombel võimeline tooma hinge vabaduse tunde.

See on midagi, mis suudab muuta suhted hetkega selgeks ja lihtsaks – just selle tõttu on Skorpion sügavuse märk, sest just sügavuse tundena annab ennast tunda allikaühendus.

See on midagi, millesse tahaks laskuda, anduda – tõde on midagi, millega inimene saab üksnes leppida, sest tõde on – nagunii – kui midagi tundub vale, siis on miskit sellele ette tulnud – miskit, mis moonutab, pikendab, ilustab, trimmib või silub, viimistleb või varjab, kohendab või katab, tagab või kindlustab…misiganes.

Leppida olukorraga nii nagu see on – see vajab allika enda väge.

Selline leppimine on võimeline lahustama eraldatuse seinad, vaatekohtade eelistused, tahtepüüdlused jõuda õnnemaale just seda teed pidi ja mitte mingit teist, kaitsmise vajaduse ebaõnnestumiste eest ja palju muud.

Vägi saab ennast ilmutada sedavõrd sügavas leppimises.

Elu vastandlikkusega, erisuste rohkusega, suutmatusega kõike kontrollida, kõike jälgida, kõike märgata, kõike arvestada, õiget eelistada või valet vältida, sellega, et paljut lõpeb ja et mõndagi algab ja et kõik muutub.

Vägi kingib siiruse ja eheduse jõu – kohaloleku, milles olemus saab ennast tunda anda üleni – lahutamatuna – puhas hetk omaenda tegeliku olemuse äratundmises.

Vaid hetkest piisab ja sünnib midagi kirjeldamatut.

Vahel kutsutakse seda vabanemiseks, vahel koju jõudmiseks – milleks iganes aga sel hetkel Ta ilmutab ennast ja ei unune enam iialgi.

Saab siitpeale kõige su elus sündiva kannatlikuks ja anduvaks kontekstiks.

See on nagu punkt kõigi kogemuste all – rahupunkt mis suudab panna kokku maailma sedaviisi, et selles saab sinu jaoks ilmutada ennast armastus – seletamatu armastus.

See varjutuse ja noorkuu aeg on kingitus, et vaadata endale otsa – vaadata nii otse, et kõik kaitsev kae saab silmilt langeda.

See on aeg rääkida tõtt ja veelgi enam julgeda kuulata ära see mida räägitakse sulle.

See on aeg aktsepteerida hetke nii sügavalt, et see puudutaks su südant ja laseks langeda pettumuste, mõistmatuse, mööda rääkimiste, kaitsta püüdmise, või jõuetuse hetkede ähvarduste salvestised.

Alles siis kui need on langenud tõstad nad uuesti üles ja näed nendes seletamatut ilu…

***

See on hetk võtta ühendust sellega, kes on kutsunud ellu selle kõik mida eales oled kogenud, kes on istutanud oma südamelauluga kõik need Muinasjutumetsad milles oled eluteel rännanud – sünnitanud kõik need Päkapikud – ka Kurjad Kääbikud keda oled kohanud.

Seda kes on ellu kutsunud iga pisimagui ilmutuse selles elurännakus mille täiuslikkus on kirjeldamatu isegi tema ebatäiuslikes hetkedes.

See on südamerännak.

See on pühitsus.

See kõik on vaimne just oma maisuses, oma piiritletuses, oma eheduses, oma lihtsuses ja ka lõputus keerulisuses.

Me ei ole siin otsimas vaimu vaid ilmutamas teda läbi inimkogemuse.

Isegi hirm on siin auväärne kutsutu.

Isegi viha teenib siin ausust.

Isegi pettumus on siin püha ja talle kuulub oma vaieldamatu koht.

On paljugi, mida inimene hakkab eelistama ja vältima sellel teel, on paljugi mida ta ei suuda esialgu aktsepteerida, on paljugi, mille tähendus võib olla nii arusaamatu, et kukutab põlvili – miks ometi peab selline asi maailmas olema?

On paljugi mida peetakse heaks sedavõrd kaua, et see kes proportsiooni vabastab, tundub kuritegelikult tormakas.

On paljugi, mille jaoks ei jätkuks mitme põlvekonna pühendunud teekonnastki, et kohale jõuda ja mõnigi hetk on nii napp, et ei saagi teada, et ta oli – läks nii, et ei märganud.

Ja nii ongi.

See äratundmine annab rahu ja rahu annab selguse, selguses ilmneb just see mis on.

Eks ole ju fotokunstistki hästi näha asjaolu, et just fotoaparaadi kvaliteedist sõltub pildi sügavus, selgus, ilu – polegi nii oluline mida ta pildistab – tema vaatekoht ja vaateviis, lahutusvõime ja pildi töötlemise näitajad annavad pildile midagi mis on võimeline ülendama erakordsesse ilusse ka lihtsaima ning laguneimagi.

Nii ka inimene kui teadvustav tähelepanu saab anda just oma vaatekoha ja vaateviisi kaudu eluhetkedele kordumatu ilu ja vabaduse.

Kõigile võimalikele eluhetkedele.

Ei olegi vaja otsida midagi olulist, ei ole vaja otsida midagi head, ilusat, õiget, tarka, kuulsat, korralikku, kvaliteetset jne.

Sest kuidas saakski otsida seda,  mida inimene ise on tulnud elule andma – see on eelkõige inimese enda annetus  – inimese enda kingitus just sellesse kus ta parajasti on.

Tegelikult kingitus iseendale kes ta on jaotunud vaatluseks ja kohtumiseks aega ja ruumi.

Just see mis just praegu ümbritseb ongi ju SEE.

Täiuslikus ajastatuses ja ilmutab tegelikult ühtekuuluvuse kompromissitut ausust sinus eneses.

Inimene teab, et Jumal ilmutab ja vahel ta ei märka, et tema see ongi, kes ilmutab…endale…ja tegelikult otse allikalt…temas endas.

Ma armastan sind!

Sind kes sa tuled mulle vastu, sest eks just sellest ongi sündinud armastus…sellest, et tuled mulle vastu.

Oled armastus minu vastu…

Oled ausus minu vastu, oled mu siiras imestus, võõristus vahel…või ka õiglane pahameel, siiras mõistmatus…

Aga ka häbi…hingekarje…püüdlus…vahel ka varjata püüdmine…

…või kirg…ihaldamine läbi Keelu Kardinate….

Või kuulad mind salaja pealt! Sest ei julge otse küsida…

Vahel ka keerutad…hoolega, hoolega, et siluda siledaks konfliktikonarusi…

mida iganes…

See on kohtumine tõega iseenesest.

See on omaksvõtmine – selle, mis on alati olnud aga mida saan inimkogemuses tervitada…

Poleks uskunud, et sa selline oled!

Isegi oma kõige julgemas fantaasias ei oleks ma midagi sinusugust osanud välja mõelda!

Täielik syrr…

Ma elan sinu ruumis ja teen endas ruumi sinu jaoks – milline maagiline vahekord!

Hetketi nauditav aga hetketi justkui vägistav ka….siis kui ma ei usalda…siis kui ma ei andesta…siis kui ma ei mõista…siis kui ma ei taha…

…või just tahan aga teisiti.

Ok – ma lepin.

Ole siin minu lähedal.

Las ma nuusutan sind nats…

las ma annan endale võimaluse…

Näha sinus midagi enamat…

Kuulda nats teistmoodi…

Nagu see Rebane seal Väikese Printsi loos…

ära ütle, et ma kohe pean su omaks võtma…las ma natuke harjutan…;)

…ja ma olen…

Ühes.

Ei ütle midagi…

…sest ma muidu ei kuule sind.

Ei mõtle midagi, sest muidu viib see mõte mu rändama.

***

Üks tudeng on veel jäänud istuma auditooriumi ja lõpetama oma kontrolltööd.

Üks just lahkus ja soovis kõike head mulle. (no eks ma siin kirjutasin ju…ja…;)

***

Välisuks kolksub kusagil seina taga.

Õhk auditooriumis on jahe – ilmselt on keegi konditsioneeri põhja keeranud.

Karge selline ja käte karvad on ennast turri ajanud… 😉

Lõpetuseks ühed mind sügavalt puudutanud  read Skorpioni Kuusse Petsilt:

/Oh Sind Skorpioni Tumedat ja Helendavat Kuud!

Sa paistad küll valge kui Päikese Peegel,
kuid Su Raam on Tume kui Saatana Silm!

Hetkel Taevas Särab Täiskuu,
Skorpioni Sigitis, Seksi ja Surma Süntees!

Põhjani, Põhjani tahan ma Minna!
Sinna, kust enam edasi langeda ei Saa!

Ja siis Tõusta kui Fööniks Tuhast,
Tõusta kui Laine, kui Kirgede Ekstaas!

Tõusta ja Minna!
Minna Sinna, kust pole Tagasiteed!

Lennata üle Põrguväljade kui Näljane Vaim!
Ja siis Muutuda, muutuda kui Nõiaväel!

Muutuda Igaveseks Paradiisilinnuks,
kel Sulgede Asemel on Jumalikud Väed!

Olla ja Surra! Surra ja Elada Käsikäes!
Näha Kõntsa ja Ilu Ühes ja Samas Hetkes!

Olla Kui Valu, mis põleb Jumala Käes!
Olla Raisus Hing Andestuse Igaveses Väes!/ P. Tammela/