31.oktoober – 4.november

Hingedeaeg galopeerib sosinal.  Kinnitage turvavööd – ja pange kaska pähe 😀 Kui ise ei oska õigesti valida, kas ja kellega kuhu minna ja mida teha, siis valitakse sinu eest. Moksha-Marma-vürst Margus ütleb, et uude aega avanemise uus tagasilöök on pahalaste leidlik viirus – oma enese sisemises segaduses siplejad otsivad lähikonnast vastast ja vaenlast. Samas tulevad sõbrad. Südamesse ja väravasse.

Üksteist luuaga udjavad sõbrad jõuavad peagi nagunii üksteiseni tagasi.

Liirum-laarum-lumps, kui ilus lammas! Niimoodi hõiskasin neljapäeval. Kaduka-puhuse kappideluhvtitamise kõrvale kuulsin automürinat. Kui õue jõudsin, olid Kandle-Rait ja tema papa Jaan juba oma teed läinud ja meie lambakoplis seisis suurt kasvu kirju utt Laara – nende viimne, lõpetasidki lambapeo. Laara ja Alfa said kohe sõbraks, see lahendas kõik võimalikud vastuolud eos.

Laara saabumine muudab jaanipäevaks paratamatult teisele poole kulgeva Elfriide asjus eksistentsiaalsete heitluste pidamise leebemaks. Aitäh.

Milline võrratu ilm ja päev – hõiskasin neljapäevases päikeses – kui vaid Tajataja ei köhiks – kolmapäevast saadik – mitte hullusti, aga ikkagi – tormiga sai ilmselt külma – ja mina olen ju kuldmuretseja – äsja laulsin talle ja Nibirule – põhilised kuulajad olid Mann ja peni-Bella – mõlemad hunnikus Taja kõhu all.

Laul oli ootamatult hingepõhjast saabuv Sa heidad mulle ette ebatruudust 😀 Juhuseid pole… Kas sa mind üldse armastanud oled, nii äkki mulle küsimuse sead…

Kirjutasin Maalehe-Ekspressi ühisele haridusekstrale teksti ja avastasingi hingedeaja hakul, et on totaalne ajajänn-ajajänn-ajajänn. Nii ühte päeva kui laiemasse ajagraafikusse mahtumisel.  Kiirustaja ärritub. Ärritumine koolis lihtsameelse lapse peale, kes talle viiesuunalist umpaudu ajab, laseb kiirustajal end halvana tunda – kuidas tohib lihtsakese-lapsukese peale ärrituda, eks ole… Ärritumised kirjakastis – mökitav meiereimees, sogavad talinlased, filosoofiline väerahvas… näitavad, kui rabe ja heitlik on iseenda tasakaal.

Sa vihastad, järelikult pole sul õigus…

Kui Indi oli koos Reneliiga sigala juures kivi otsas elus esimest korda iseseisvalt koolist tulles pikniku ära pidanud, viisin ta bussile. Et ta reedeõhtul vanaisa jätkusünnast osa saaks võtta. Ja hästi tegin, et panin tütrekese bussile Raplas, mitte Tallinnas – avarii maanteel oleks ta bussist maha jätnud. Mulle aga tähendas märki. Veerand tundi Luige kandis mõlkis sedaani põrnitsedes – pärast vastuvoolava Tallinnast tööpäeva lõpul väljuvate tööinimeste autorongiga heitlemist – jõudsin põhjalikult kujutleda, kuidas end tunneksin, kui iga päev ses voolus rüseleksin…

Kodu ja kallid minuta. Tegelikud tekstid kirjutamata.

No aitäh. Viimaste päevade pakkumistest mõni on õnneks päris mu enesega ühitatav. Norde keskuses endale nägu pähe maalides mõtlesin, et uuema aja ettepanekud ongi nagu peegel. Vaata, kas sa neid pakkumisi vastu võttes oleksid ka veel sina – ja kui, siis kas vasak või parem sina? Ostsin Indiisule kimbu alukaid ja läksin surnumere kristallidest mersuklassi kosmetsi muljuva Iisrael-Pariis DeSheli vip-avamisele – kümmekond fotograafi ning kosmetoloog Annika, kolleeg Ragne, mees minevikust Aleksander, Pärnust Tallinnasse kolinud ja boksikohta otsiv hobubeib, emand Timmer, põriseva r-iga Ruslan, Uku… Ääretult olulised, reflektiivsed ja erilised vestlused kujunesid. Iseäranis Uku Suvistega WTC ees überpikka valget luksuslimusiini näppides. Ütlemata armas poiss on ta. Ning limo tagaust näppides avastasin, et selle ülaosa on nahast 😀

Nagu sadul. Sadul sea… oh vabandust, mida iganes ütleksin, see kõlaks väiklaselt 😀 😀 😀

Üllatuslikul kombel sõitsin sügavas öös Aardekesega koju – pärast vip-vastuvõttu käisin ühel tootmisnõupidamisel, ptüiptüiptüi, ei räägi, sõnan ära, koostööpartnereid koju sõidutades suutsin ära eksida 😀 – Aare võttis vabad päevad ja ootas mind keset öist Raplat.

Olin väsimusest vooder väljapoole ja samas nii õnnelik ja rahul ja paigas. Aitäh.

Reedehommikul pnain lambad lauta kinni, Taja köhatas ikka – solkmed? Elektrinäitu saates sain teada, et nüüd vaatab mõõtja seda ise, korraldasin läbi Lauri-Kare lauda ära Laarasse puutuva lambabürokraatia – eakat lammast ei saa pria sanktsioonideta arvele võtta, oh Allah avita, jummala eest… Kitsesid Pillet-Nunnut arvele võttes sain õnneks ainult noomituse.

Ja Pille uus töö – veab Piibelehe puhketalus rõõmu ja vaimustusega väikest vankrit! – näitab, et selle noomitusega riskimine oli ennast väärt – üks mänguline ja humoorikas kitsepiiga on õnnelik.

Lükkasime Aarega lammastele rulli ette ja tassisime viis utte – Laara, Ofelia, Kormoran, Oikuitore ja nooruke Amatsoon – Reeda bussi. Panime käru taha ja jätsime selle Lokutasse, kuni oma turnee tegime.

Kavatsetud poole tunni asemel lobisesime Kuke-Maie köögis üle poolteise – peremees oli koos mõrsjaga samuti kodus. Oli armas ja südamlik ja teemaks asjad, mida tavaliselt ei räägita. Aitäh.

Lambad hakkasid Nurmsis valgele jäärale Ulkurile hoogsalt indlema. Mäeküla Konekesko müüjanna oli ihuüksi – mehed koolitusel – ostsin Tajale purgitäie küüslaugupuru. Näppisin sadulaid ja pükse – omal ajal ostsin Tartust kõik hobuvidinad Keskoagro-Konekesko-Farmplantist – nagu tema nimetus omanike vahetumisega muutunud on.

Hea meel on kuu aja pärast uttedele järele minnes, jälle põhku tuues sealt taas läbi astuda. Oma punktid planeedil…

Mässaku mutt  ongi olemas! Ajal, mil soetasin valge Estepona, rääkisime temaga palju. Nüüd kohtusime silmast silma – ta on kaunis ja sügav, erakordse elu ja kauni kodutaluga hobumissionäär 35 ratsuga. Emotsionaalselt puudutas pisi-Minni – hipoteraapia poniks kasvav nunnuplika valge mamma Pepe selja taga, Filigree, Escalero, Fairy ja Golde. Kõigist neist hobustest võiks raamatu kirjutada 😀 Filigree on poolteiseaastane erilise lauguga kuldraudjas, kes hakkas meie autot saatma kaugeima kopli taganurgast saadik, kui koplisse astusin, tuli otsustavalt karja juurest minu juurde ja keeras ennast ümber mu südame. Horsemarket.ee toimetamise ajal juhtus igas tallis nii. Üks oli See. Alati. Võiksin kevadel Filigree ära osta, välja õpetada, edasi müüa või mida iganes. Aga. Mulle piisab Maruusja ja Tajaga sõitmisest, Namaste vajab palju tähelepanu, Nibiru tuleb peale. Kui ma ei kirjutaks, tuleks vast jah mitte üks, vaid lausa kolm noort odavalt osta, välja õpetada – mulle ju sobib lasteaednikutöö – edasi müüa. Ent see oleks kogu pühendatus – ühte päeva sel juhul midagi muud ei mahuks.

Escalero on tõmmu trakeenitäkk. Battaya isa, Estepona poeg. Meil kujunes temaga vägaväga sügav dialoog. Selle käigus poetasin sissepoole pisara ja hetk oli kirgas mis kirgas. Fairy on tori-trakeeni kakaokarva mära, kelle tütar Golde on juba üsnapäris tori, lakk kuldne, saba hall ja alumised ripsmed rinnuni. Reet armus neisse kahesse. Üks oleks kohe kasutatav, teine oma käe järgi peale kasvatatav… Kui tänavused varsad müüa, on kõik parlanksis ka ja… Oh meid küll!!!

Olly-Türilt ostsime katuse harjaplekid – üks muhe paar peab seda ettevõtet oma kodus. Ülle ja Kalle võrratu kooslus. Õnne neile. Sõime – ups, olen Reedule kolmeka võlgu, sest kaardiga ei saanud maksta – ja kui apteegis validooli ja ibuka järel käisin, tuli proviisoriga jutuks Tiia Mardu, Paide haigla radioloog, kes kunagise ämmakana mu kaks vanemat last siia ilma aitas.

Reti sündides olin täiesti üksi. Richard tuli laulva revolutsiooni beebibuumi harjal väga rahvarohkelt, sündis keras ja põhjustas Tiiale mitu tundi nõelusmistööd – 40 õmblust… Neist asjadest võiks lõputult rääkida.

Samall ajal helistas Indi – taustal laulev Kaisa, eelviimast kuud beebiootel Riksu naine… Mitte midagi juhuslikku pole siin ilmas.

Ega olnud juhus ka see, et koduteele asudes nägime Türi ülekäigul, kuidas vanapaar pimedas kahekesi auto alla jäi.

Kõrbjal, Lokuta-taguses suurtalus, tõstsid isa ja tütar meile kolm rulli põhku kärule – osavad ja ühtsed oma kahe trakatsiga. Võtsime Reeda endise ämma juurest ka Reeda õunad peale.

Ants oma tütrega. Elle Mässak pojaga – kuni too oma ellu kulges. Kõik justkui hästi, aga nii… lõpetatud. Tükati trööstitult lõpusirgel.

Tänu taevale, et Aare siia juhtus – kui hommikul oleksin lammaste peale upitamisega jamas olnud, siis nüüd päästis tema Soonele-sattumine mu õhtu. Rullid maha, Reeda juures auto lambakusest puhtaks – Lauride Mirra oli omal algatusel metsas – vetil hea lihtne nelja plikat vaktsineerida.

Midagi kummastavat toimub nende pliksidega – kui tavaliselt saan hetkega läbi FB kutsikad-varsad-tuhkrud-kilpkonnad jagatud, siis need neli… Reedal on teooria, mis toimub. See teooria on mu tänase sissekande algusega kooskõlas.

Aare oli loomad toitnud, nii et käsikaudu hilisõhtuse vihma nautlemist ei tulnud. Helistas Valeri – kunagine Pärnu edu- ja rekkamees, kes kõrivähi tõttu on nüüd Pääskülas pühendunud koduperemees – rääkisime tund aega, mille käigus puhastasin aknad-peeglid-maaliklaasid. Mis siis, et pimedas – nüüd ongi pime aeg, tähtis on puhtus, mitte võimalikud vöödid.

Kusjuures vööte polnudki, sest päev pole ju ööst palju valgem…

Kuni vestlesime Mässaku-emandaga – ema ja tütre võimalikust Reedale-tulekust, Filigree tulevikust – kuulge, lõpetage minu kiusamine ja peateelt kõrvale kallutamine!!! – pesin kapid-riiulid. Ja kui seoses lammaste bürokraatiaga Karekaga vestlesin – jutustasin kõigest päeva, õieti viimaste päevade jooksul nägetust-tegetust-kogetust – nahistasin saunas aknalauad-riiulid-lauad- puhtaks. Jutustasin, milliseid küsimusi esitas kahepäevane peegel – noobelseltskond ja kolm pakkumist – kas see olen ikka veel mina? Tõelise minu seikluspäev lammaste ja hobuste, põhurullide ja harjaplekkidega. See olen mina.

Tõeline ja õnnelik.

Laupäevahommikused musidejagamised tõid kaasa ka selgitamised – Alfale oli vaja rääkida, kus on viis sõbrannad, neist üks tema tütar – hobuseid harjates-kapju krõhvitsedes-bokse puhastades jutustasin Mässaku-moori kiusatustest.

Nii et Valgre – kaaaas-sssaaaaa-mind-üüüldse-aarmastanud-oleeeeeeed – osutus prohvetlikuks. Aga ennatlikuks. Ei tule siia ühtki lisatööd – teenin ikka kirjutamisega – mu südames pole vabu tube. Piisab kogemusest Garfieldi ja Ritsikaga… Kolm on… Ei, aitäh!

Tõin ESPAKist küll sänkaripoldid – mis osutusid defkaks, ostsin kõik viimseni ära – aga vastavat drelliotsikut ei toonud. Kumma Toomasel, kes tegi samal päeval FB-konto – aga miks mitte enne valimisi, ah, mis, ma küsin??? polnud, aga Vallol oli.

Seejärel oli Aare katusel, mina arvutis kirjade ja fotode, tekstide ja kontaktide kallal… Kibelesin ja läksingi hobuste juurde. Mäng Maruusja ja Namastega oli võrratu – vanaproua kaifis, laps lustis – ent meid piidles solvunud Taja. Otsustasin, et tema kergeid köhatusi põhjustavad bronhid tahavad samuti tuulutamist – ja me läksime maastikule. Ma propageerin kaskat. Ma ei käi Indi nõudmisel iial kiivrita sadulas. Nüüd mõtlesin, mis see tiine ja kohmaka daamiga jalutamine ära ei ole… aga oli mulle ammu tuttav kitseema oma kahe kits-tütrega. Tajataja ehmus eest ja takka üles, siis siuhviuh haagid kummalegi küljele, veel kord takka üles – ja Soone Saara lendas kuulsusrikkalt mättasse. Tegin – vist mõnesekundilise pildituse järel – õnnelikult mitte ühegi kivi pihta lopsanud kolbas käis aju ikka paratamatult ju lopsaki-lopsaki oma meelisegava ringi ära – silmad lahti situatsis, kus Tajataja nosis mu kõrval ädalat, ratsmed tilbendasid maas, aga ta polnud neile sisse astunud. Tegin kindlaks, et parem õlg – mis maandus kohe otsmiku järel järgmisena – pole eriti valusam kui tavaliselt – ristluu oli pisut raputatud – selga tagasi ohkisin kolmandal äratõukel, sorry, Taja – ja puht põhimõtte pärast tegime põhjaliku tiiru veel kolme põllu servi pidi.

Selle seiga kohta ütles Ulvi – mis puhtaks ei saa, saab puhtaks klopitud 😀 Kogusin viimastel päevadel vippides ja pihtimusi kuulates, ettepanekuid vaagides ja iseendaga tutvudes võõrast äkat endasse – ja Tajataja aitas mul selle välja puhastada.

Kuna täpselt samal ajal sõitis Aardekene redeliga harjapleki juurest kannili alla, ei hakanud ma oma metsaseiklusest rääkima. Pesin saunatäie pesu – ja siis tuli imeline öö. Peapõrutus ilmutabki end ju viivisega – ülikõva peavalu koos klassikalise iiveldusega, mille tõttu voodist välja ronides tuli nelja kassi alt end välja kaevata – kui perenaine on peavalu ja potiromantika kätte kärvamas, kogunevad kõik neli kassi talle abivalmilt voodisse, kusjuures tegelikult nad ju puhastavadk-korrastavadki…

Pühapäev oli aeglustusega. Kõik sai tehtud, ent hästi madalal lennukaarel – nagu soovitas Jaanika, kes veetis kuuloomise ja päikesevarjutuse koos Anne-Danielaga allikal.

Pühapäeva puhul said lambad puhta lauda, penid laekusid mudamölakatena metsast, Aare püüdis mu jalge vahelt lõiku pannud rallikana järjekordselt kinni – sellega ma ise toime poleks tulnud. Hoov sai katuselt alla puhastatud samblast puhtaks, pesu kuivatamise pärast sai sauna kege  järeltuli.

Kandle-Rait rääkis minuga loo jaoks – ja inimlikus plaanis tegelikult enamgi – nii hoovil kui kojas – ja papa Jaan rääkis olulisi hingedeaja asju, kuna saabus ka Kumma külas elav Nädalise reporter – põhiliselt Margiti pärast – oli mitmekihiliselt jefenn kohvijoomine Viljandi Rohelise kohviku õunakoogiga.

Noppisin oma silmatera-südamekese-Indi bussilt, süstematiseerisin tema lähedust nautides Raidi materjalid, reastasin tänased tööd – üks arvamustekst kirjutada, üks toimetada, fotod, arved, kirjavahetus… täna keskpäevaks on see kõik tehtud ka!

Aeglustus on peal – aga ega ma suurt soodam pole kui tavaliselt 😀 😀 😀

Eile õhtul läksime Indiga kahekesi Varbolasse Alenderi-õhtule – Tajo Kadajas ja Taavi Peterson laulsid – minu noorusaeg – esimene! – tuhat assotsi ja mälestust, sõnad kõik meeles… – mu vanima poja lemmikrepertuaar – ja nüüd ka Indi neis sügavates voogudes kümblemas… Esimene pool oli kime ja painav, teiseks pooleks õnnestus Raplamaa eitedel lauljad anplaagida – ja see oli võrratu. Nelja lisalooga. Püstiseistes plaksutamisega.

Kuna Tajo-Taavi sõid tagaruumis Varbola põdravorsti – käisime Indiga neid tänamas ja kolme põlvkonna ühispilti tegemas – ostsime Rappelist ka Indiga endale ühe Ordu küüslaugusuitsuvorsti ja krevetivrapi ning tegime sulni pühapäevaõhtu. Su nägu kõlab tuttavalt ja hea toit, seitse suka-sokivarvast nõelutud ja ahjud köetud…

Ent – kinnitage turvavööd ja kandke kiivrit, sõbrad – tänavune hingedeaeg on kogu oma vaikuses-hämaruses ettearvamatult perutav. Edasi tähtede poole!