5.november

Torm tõuseb. Ilmselt sellepärast ärritab kõik. Koostööpartnerid, kes ei vasta kirjadele. Krt. Teekaaslased, kes paluvad abi ja siis ei kasuta seda. Trr. Jorutavad-käkerdavad spetsid, kellest ka mina sõltun. P…i! Ja mitte poodi, vaid ikka tõsiselt p…i – käkerdiste tõttu takerduvad sissetulekud ja nendeta poodi ei saa. Lisaks telekast ootamatult mu tütrekesele kaela vajuv psühhotrauma – Saladuste-saates eile õhtul ahju aetud kassipoeg vallandas loomulikult pisarad. Neid võimendas tõsiasi, et tõbraskasuisal oli sama nimi, mis meie elust läbi laamendanud luuser-hüdral – ja pisaraid tõrjus edukalt meie eneste kassabraid, neli murjanit, kes Indile selle šoki peale armastavalt pähe istusid. Aitäh! Jah, tõusev torm teeb pidetuks, sellepärast ärritab mind ühe põllumehe tütar, kelle isa meie sõpruskonnalt ehitusabi palus, sest tütre perest pole aitajat – ja tütar nõudis, et abistamisaktsioon fb-st maha võetaks. Lõputu köginmögin-käkkerjukker, teiste aja ja energia raiskamine, paigalmarss, mudamaadlus. Just selline tunne ongi jah, et üleüldised rahvuskehandi jalad on mudas kinni. Selle asemel, et end välja kaevata, vahitakse ministriproua ridiküli – üle 60 euro, kobe talu näpu otsas… Üldised spasmid ja kataklüsmid muudavad inimesed ebavõrdsuse ja ebaõigluse, turvatundetuse ja maailmast visalt, aga kindlalt kaduva raha suhtes ülitundlikuks. Kellele kuuluvad eile Londoni oksjonil müüdud Eerika Salumäe olümpiakullad? Talle. Ja kui ta tahab need praegu realiseerida, et siin ja praegu normaalselt elada, on see tema valik. Õige valik. Avalike alade puhul ületab see mõistagi emotsionaalse uudisekünnise. Õnne talle nüüd teenitu – elutöö ikkagi! – edukal investeerimisel. Kaasteeliste käkerdamist kõrvalt nähes – ei saa, ei ole, ei tule – p…i! – tekib mul küsimus, kas Jumalal on mingi kindel plaan. Teed inimesele turu – juba mitu juhust – ta ei kasuta seda. Korraldad inimese kulgemise – ja ta läheb iseendale kurku ja kisub veel sinuga tüli ka. Kas Jumal rehkendab nii, et kui inimesed oleksid efektiivsemad, oleks tööpuudus veel suurem? Ja me muutume siin planeedil veel ebavajalikumaks? Ning ebavajalike näljaste-kurnatute-alandatutena otsime veel halastamatumate luuahoopide ja musta ussi tangotantsu saatel sõprade hulgast vastaseid ja vaenlasi? Ahastavad-meeleheitel sõbrad vaikivad. Seni veel tasakaalus ja jalul isendid püüavad pidet säilitada. Kössitame kõik oma urgudes, tormituuled tõusmas ja lootusetus süvenemas. Niimoodi sisenemegi läbi Luxori portaali uue ajastu energitatesse või??? Persseperssepersse!

Saatnud PPostimehele Klandorfi-raamatu analüüsi ära, sahmisin oma raevu ja lootusetuse, mure ja meeleheite heinarullide juures endast välja, tormituulte hoolde. Värske allapanu hopadele – täna olid nad üsna palju sees kuivamas, värsked pesad kanadele – minu ürgmust eidekolmik hakkas munema! Lisapõhjad ka lambadadele, kes on pärast viie eide meheleminekut vaiksed-mures-nõutud. Pole hullu, mõne nädala pärast on sõbrannad salapaljukesi kodus tagasi 😀

Sain südamest naerda, kui jäin kummikuga mutta kinni, sibasin paar sammu sokkis oma teed, nii et käru järel määgavad lambad jõudsid seitsmekesi kummikusse astuda. Hea tunne oli läbi paduka lisaks Indile ka naabrilapsi koju tuua. Ning kaunis oli kahe padukahoo vahel taevasse ilmunud vikerkaar.

Loomulikult jättis Minni järjekordse peavõru võimlemissaali. Ja loomulikult peab ta pühapäeval miskile isadepäeva üritusele esinema minema. Koos lastega, kelle perede juurest on isad kõige inetumal moel jäljetult kadunud…

Aga meil oli muhe õhtu. Kui olin Zinzino ja DeSheli fenomeni Salumäe medalimüügiga arvamuslooks põiminud, läksime koos tütrega loomi talitama. Kratsisime hobustel muda seljast ja karva turri, et nahapõletik ei tekiks, talitasime koos sigudikud ja lambad-kanad, toitsime koerad ja kütsime ahju.

Õhtused netiavarused näitasid, et lisaks talukultuurile ja elulaaditalude võimalikkusele ilusal Eestimaal on lõplikult välja juuritud ka haridus ja pürgimus selle poole. Keskkoolid sulguvad, kirjaoskus kaob ning kuni siin kaamoses üldse veel keegi elada tahab, on kõik maitse asi. Kahaneva intellekti, elukutsumusetuse ja hääbuva kutse-eetika tühermaal elamine pole väga maitsev. Ent kusagil mujal ei vajata meid samuti. Niisiis – läbi muda ja kataklüsmide edasi… kuhu poole õieti? Eks homme paistab. Aitäh.