7.november

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev algas ehmatusse ärkamisega – nagu Märt Treier Vikris uudise lugemise järel prognoosis, ehmatavad unesegased juuksed püsti – NATO väed vallutasid Hiiumaa. Sellised õppused siis käsil. Ja unes nägin, et sõitsime Indigo Tomi ja meistrimees Aarega Eeriku naisele Mary Jordanile kuuluva laevaga Saaremaale – mis oli paranormaalselt kaugel. Korjasin maast inimeste taskutest pudenevaid tšekipakke, mis kajastasid nende viimaseid kulgemisi ja sisseoste. Kohale jõudsime Maryga kahekesi.

Tänane Avesta ütles, et praegused unenäod täituvad kiiresti ja täpselt. Mulle sobib.

Koogutasin päev otsa arvuti taga – nojaa, pooletunnised loomaemme õueskäigud muidugi sinna vahele – ja ei tea, kas tegin väga palju või mitte midagi. Kirjutasin põhjaliku projekti ja nõustasin mitut sõpra. Aitasin ühele uuele terviseajakirjale materjalid leida ning Andrus Teemanti tagasi avalikule turule tuua – tal on müügis kaheksa minilehma ja viisteist miniponi. Ent kõigi selliste – tegelikult äärmuslikult jõuliste lahtihüpete tegelikkus selgub paraku ikka üks teinehomme.

Tänasin õnne, et Indi läks eile varakult tuttu – igal õhtul näitab telekas erinevaid sigamehi. Ühel õhtul vägivaldne kasuisa, kes kassi ahju installib. Teisel õhtul joodikpaps, kes perekonna kuuse alla joob. Kolmandal õhtul kena ja mahe pereisa, kes ülemusega vänta vihistades – tsitaat 😀 – aru kaotab ja konspireeruda unustab, sest mõtleb üksnes püksisisuga. Kui mu tütretiba järjest säärast meestepanoraami näeb, ei kasva temastki normi mehenaist, vaid veendunud vanapiiga a la Soone Saara, kellel on kodus vaid kaks meest – part Donald ja kukk Pantalone 😀 😀 😀

Müdistasin ühes suures tekstis. Koostasin dokud kirjanike liidule ja ühele mõisale. Ristipüsti teid pidi ei saa kõndida, tuleb uued teed sillutada. Paar hommikust kirjavahetamist meenutasid, kuidas elu meiega pingpongi mängib. Ja paar minutit südame peksmist hobukopli väravas jõudsid meenutada, kui väga ma Omadest hoolin. Isegi siis, kui mõni neist on raskest elust rikutud närvikava ja isevärki aikjuuga vana must mära. Ta ei ilmunud nurga tagant koos Taja-Manni-Namastega lõunale ja ma jõudsin juba mõelda, et tuleb Kalju kutsuda ja… Nokommento! Tallist välja jalutav, haigutav ja peeretav Maruusja oli mu senise nädala kauneim kingitus 😀

Arutlesin kunstnik Pilviga teemal, et 20 protsenti inimestest Mõistab, ülejäänud mitte – kusjuures enamasti osutub nende valgustamine ja järjele aitamine eneseraiskamiseks, mis saab karistada.

Ma ise olen selle fenomeni elav näide.

Pool tundi oma hinnalisest elust pühendasin hinnapakkumiste-eelarvete küsimisele – mitte enda jaoks. Nojaa, aga ma saan sealt endalegi olulist spikerdada…

Pool tundi selgitasin asendustegevust otsides üha mäest alla sõitvale inimesele, kui oluline on oma tuba ja pesu korras hoida – sellest algab enesemääratlus, korrastumine ja baas edasiliikumiseks. Kena keik – ainult et aastate jooksul pole see umukese-kesisekese äratamine kuhugi viinud. Kui need pole minu tööriistad ja pesu, mis liibalaaba siiasinna pudenevad, ei peaks see jama ju minusse puutuma – aga puutub, sest energeetiline seotus teeb sada kilomeetrit olematuks ning võõra kaose jäljed imbuvad minu koju. Ähvardava ohuna. Mis on sama põhjus, miks ma ei taha ühtede funktsionääride kihutust kuulda võtta ega hüdrat inkasso kätte anda. Jah, see oleks õiglane. Aga seoks mind ikka ja jälle kõntsaga. Glinglingrrrrrauhhhhhhh! Ikka see bengali tõrjeurin 😀

Kailash Kokopelli kontsert on Katariinas homme.

Täna oli pärast kümnete dokumentide vormimimist pang peas, sang jalge vahelt läbi ja me sõitsime pärast õhtust talitust Margoti juurde saiakesi küpsetama. Aitäh.