16.august

Öösel kell üks korrigeerisime Kessuga tema ema lugu.

Öösel pool viis lõpetasin OL 8 ühe peatüki, mis kujutab endast novelli kõrvaltegelasest, keda seriaalis mängis Eliisabet Tamme lihane ema Mari Lill. Hea sai mu meelest.

Hommikul kell üheksa ootas mind Thea Paluoja parandatud-täiendatud tekst, mis on nüüd samuti hea meie meelest.

Viisin kogu oma pere – hobused jäid koju J – Alusse Anneli poolelijäänud muinasjuttu vaatama. Loomulikult meeldis – ja tegi erinevatel põhjustel närviliseks ja nukraks.

Margoti juurde fotoaparaadi ja mälupulga järele jõudsime koos äikesega.

Arutlesime – noortele naistele tehakse välja, vanemad naised teevad sisse…

Margot keetis õunamoosi.

Magamatus pole parim kaaslane – püüan arvutisse varjudes täna rohkem mitte kellegagi suhelda. Termikal ja Aleksandril on veel vaid veidi koplilaudu pinoteksida. Algas nende tallibokside parandus, mille Haldjas ja Elviira teineteist vihates segamini peksid.

4085. FB sõbrana sirutas mulle täpselt sel ajal, kui Dalai Laama maandus Tallinnas, sõbrakäe Sang Pencari Kebenaran. Saalomoni saarte valitseja Javast. Midagi on toimumas…

Liis ja Krissu tulid õhtul ootamatult ratsutama. Hea trenn kujunes – just niimoodi ekspromt. Meie kõigi rõõmuks ja üllatuseks. Ehkki homme pean tõusma kell viis, plagistan veel kell üksteist õhtul oma OL 8 viiendamat faili.

Täna sattus Ande haiglasse, nii et neljapäevane Virtsu-retk lükkub edasi. Hilisõhtuses väga vaikse häälega telefonikõnes kirjeldas ta sümptomeid peavalu, hektilise palaviku, valgustundlike poolpimedate silmade, iivelduse ja liigeste-lihaste valuga. Seilasime, teame – see on puukentsefaliit. Seda kindlamalt, et mõne nädala eest oli Ranna rantšo emandal kaks puuki.

Arutasime Margotiga, et nii palju rahulolematuid, iga töö või töötuse, iga vahendi ja tegevuse, iga inimese ja nähtuse kallal vinguvaid ja hädaldavaid inimesi kui praegu pole emake Maa ilmselt varem kandnud.

Kes ei hinda seda, mis tal on, sellelt võetakse see ära.

Ettevaatust sõnadega – nii välja öeldute kui salaja mõeldutega.

17.august

Normaalne, magama sain pool üks – üles kell viis. Nii ei tohi.

Aga vastutuse ja kohusetunne on nii suur, et käed ei tõuse arvutist ja erinevate tööriistade küljest. Maailm on vaja päästa või vähemalt käigus hoida…

Tartu ringtee Selveris tegin peatuse ja ostsin endale… oh nalja, mulle on juuksed kasvanud!… juuksenõelu, et mu karvastik poleks igas suunas püstlokkis nagu Moosesel. Üle hulga aja tabas mind keset poodi korralik paanikahäire. Ja ma ei julge enam auto ligidussegi sattudes oma päästvaid tilku kasutada. Lõplikult möödus häire Võrus ja Vastseliina taha Misso-kandi metsadesse Aave Kullangu juurde jõudes oli juba päris hea.

Pärast kolme tundi Aavega sõitsin Sänna kultuurimõisa, mis oli eksitentsiaalne vapustus – uue ajastu mesitaru tulevase vaimsuse, intellekti, harituse ja harmooniaga. Aitäh, Kadi ja Hendrik, teie lapsed ning vabatahtlikud 12 erinevast maailma riigist. Ajal, mil Dalai Laama õnnistas Vabaduse väljakul Eestimaad, ehitasid hiina noored mõnuga Päikeserajale viivat silda…

Britt Vahter võttis koos kaasa, laste ja emaga mind oma Rõuge-kodus ime-avalalt ja soojalt vastu, kirjeldas Rõuge ümbrusse moodustunud inimsuse oaasi, kommuuni, reservaati. Kutsus ka mind sellega ühinema – ja järgmisel laupäeval oma poja sünnipäevale.

Heifer-Eesti kuninganna Urve Loit võttis mu vastu Aigar Piho Kiidi talus, sealt sõitsime vaatama nelja Heifer-talu, nii et kodu poole startisin alles südaöö eel. Kolme paiku magama vajudes – näe, päris 24 tundi ei saanudki jalul oldud, läbisõit oli 800 km ja puhuma ei pidanudki…

18.august

Lõpuks ometi reetis hais jänesepoja kustumiskoha ja ei-tea-mille jaoks tehtud ohver oli vastu võetud.

Tarmo parandas-ehitas Haldja ja Elviira vastastikuse antipaatia käes hukkunud bokse.

Tapa tagant Valgejõe äärest saabus meile õpetaja Rita Kaljus, kellega sõbrunesime FB-s. Vaatles Soone talu. Siis Margoti Kuusemäe kantsi. Ja siis sõitsime koos Alu taha Siketi mõisatalli, millel on tema ja Margoti sõnul just nii soe ja kaitstud hingamine nagu tundus mulle esimesest pilgust.

Vahepeal käis Tarmol külas sõber Margo kaasaga – filmis loomi ja tutvus meie elulaadiga.

Aleksander ja Minni läksid skautidega metsa matkama.

Pärast mahedat õhtueinet (selle kujundas Richardi telefonikõne – ta on Amsterdamist tagasi, tundis mu tsüstide-värkide pärast muret ja ütles, et kui Alo keeldus kommenteerimast minu puhumismüsteeriumi, kirjutati Delfis, et nad kolisid Laine Jänesega kokku – see oli tõeline päeva nael ja nali, kui järgmisel korral kommenti küsitakse, ütlen, et tegelikult elab Laine hoopis meil – oo õnne, et mina sarnaselt Rita ja Briti, Kadi ja Margotiga ei tarbi mitte mingit massimeediat) – jalutasime Ritaga ringi ümber Estonia mäe – seal oli tohutult liivapuravikke, mida saastatud järve kõrvalt korjata ei tahtnud. Misjärel rullisime Tarmoga järjekordsed ruloonid treikusse ja hobustele ette. Taevas oli võimas mitmekordne vikerkaar. Saime lapsed metsast tagasi ja…

… tippisin tänase päeva siia üles põhiliselt seepärast, et ma ei jaksa voodini roomata.