8.-12.november

Valtu kool panustas eileõhtuseks perepäevaks kõik, mis panustada oli – õpetajate ja laste laulu- ja tantsuoskuse, spordivõistlused ja veerõõmud. Aitäh.

On Haldjate aeg keset ristipüstit. Otsekui selleks, et kogematakombel vale sitta ei torgiks, haiseb niigi – ega pliiti hoidmast ei unustaks – muidu plaffatab – fantoom/Karlsson – on viimastel päevadel olnud võimalust teistele väike käivitav müks anda ja ise lihtsalt oma kohust täita. Jagasin FBs tujutõstvaid-naiivseid-helgeid laululugusid Eesti esitajatelt. Kõlab nagu nali, aga mulle meeldib jah Põhja-Tallinna Küsin endalt nõu, Hellade-Vellede Milleks mulle London ning Mikk Saare Me armastame Eestit. Sorry, jutumärgid jäid tippimata. Ja kuivõrd olen omal nahal avastanud, et need laevad ja hoiavad koonu pasamere pinnal, jagasin teistega ka.

Lehmad ja ostjad said otsast kokku viidud – hakkan Teemanti-onule hoolega promo tegema, et tema minimuu-kasvandust surnuks ei peetaks, terviseajakirjale koostööpartnerid leitud, üks paberite järgi olematu talu, mis Fail Baltica alla jääb, pabereid valdava arhitektiga kokku juhatatud…

Kui endise Kuldse Börsi emanda Küllikesega kukkedest lobisesime – tal on viie kana kohta kolm kukke 😀 – ja riigikogu-rate-Korobeinikutele teatud põhjustel oma viimase aja manöövreid kirjeldasin… Ei uskunud ma, et see olen mina.

Manöövrid – talverehvid ja telfer, leeklamp ja katuseplekk, sänkarikruvid ja põhk, kodukindlustus ja termokaabel, autokindlustus ja oder… Jopantonio, kas see olen mina??? Tsiteerides Jaanikat – hetkel tuleb väga madalat profiili hoida, mitte midagi ega kedagi torkida – ajad on hullemad kui pealt paistab. Aitäh muidugi.

Maire Aunaste ütles  eile väga tabavalt – tabavamalt kui pealt paistab – eluaastad on nagu kellaajad, kui ta oli 55, oli ta kolmveerand kuus, nüüd on kell kuus… Nii ongi. Õhtul alles lõbusaks läheb. Ja keskeakriiski on ju kellaaegadega võrreldav – ka ööpäevas on kolmest viieni pärastlõunal üks pännis ja depressiivne aeg, mis on mõistlikum lõunauinakuna maha magada, seega päev kaheks jagada ning öösel lühema unega piirduda.

Mis praeguses kaamoses väga hästi ei õnnestu. Liiga lühike ööuni jätab veel pännimaks – liiatigi jääksid sel juhul võrratud selged põnevad helged unenäod nägemata. Hommikul vestlesin väga olulistest asjadest Jaanika ja Märt Treieriga. Seda, et Märt on samal ajal Vikris otse-eetris, avastasin arvuti tagant kööki kohvi järele minnes 😀

Ristipüsti olukordade lahendus saabus kahest ootamatust kanalist.

Anne-Daniela on käsi mu lahtihüppe juures. Ja Mihkel Ulmaniga rääkisime üle poole tunni – kivi alla tõmbumise, otste sõlmimise, valikute tegemise – ja iseolemise aeg. Ka ise ettevõtmise, iseendale lootmise ja ise nii õiguste kui kohustuste, tulude kui kulude majandamise asjus.

Möödas on inertsed ajad, mil kirjanik pidas üleval toatäit toimetuserahvast, maksis toimetuse elektrit ja üüri, tehnikat ja palkasid, ilma et oleks selle peale mõelnudki. Nüüd mõtleb. Kui ei taipa mõelda, lüüakse mõtlema. Pingpongireketiga 😀

Kallis sõber Ulman pani mulle Võtme posti. Ühe raamatu. Mitte pealkirjaga Võti – see Saladuse-värk on meil kõigil ammu peas ja pees ja puus. Ühe juturaamatu, milles aiman peituvat võtit. Märgakem Märki, sõbrad.

Nebukadnedsar.

Ah? Kui Mihkliga rääkisin, meenusid mulle Dorothy Sayersi vääriskrimkad, mida Elmatarile tõlkisin ja mille nimilooks sai Nebukadnedsar. See on miski valitseja. Orientaalne-intellektuaalne sõnamäng. Ja Manni varss. Mann on mulle öelnud, et Minni ei peaks väga kurvastama, kui varsa nimeks ei saa teatud paarispõhjustel Nadja panna. Märgakem Märki. Aitäh.

Tellisime Reedaga Rapla Vetari Rikalt kompleksvaktsiinid – kümne kaupa saab tellida, nii et oleme laulatatud 😀 Tiinuse ajal vaktsineerimise kohta ütles Siiboja, et tiinust see ei ohusta – tubli mära on viis päeva pärast sünnitust uuesti tiine – millal siis see vaktsineerimise aeg võiks üldse olla, eksole.

Käisime Indi-Taja-Manniga metsas. Mu kukkumise kohal vaatas Taja süüdlaslikult üle õla. Ja kui moorid pärast leivatükkide pärast ükseisele lohenägusid tegid ja ma Maruusja peale häält tõstsin, hakkas tal lõug värisema – nii et ma tundsin end koletisena. Ühtlasi tundsin, et sellised pisiepisoodid jätavad inimeste seas toimuvate kataklüsmide kiuste ellu.

Reede õhtul saabusid Tartust mu poja Aleksander – ja hoolekandekskuse Ivo. Jätsin nad süüa tegema ja kaapisin raudteejaama – Aare sai siiski linnast maaloa – tagurpidi kõlab jah – ja tänu sellele tegime ära mitu korda rohkem töid ja saavutisi kui plaaniski oli.

Reede õhtul vaatasime Ivoga Meie pubisse – seal mängis Roadrunner – ja Järvakandi Cinemasse, kus mängis Kuldne trio. Laupäeva hommikul tuli paraku vesi sooja panna ja vanu paljaste selgadega kanu… ee… redutseerida. Ainult ühe kana väljapraakimisega panin mööd – munad olid kõhus. Teised sõitsid teenitud puhkusele – kes Vehendisse sügavkülma, kes Tartusse, kes otse ahju.

Seda, kes ahju sõitis, oli hea pärast marti jooksmist laiendatud mardiperega süüa. Kui sauna veevärgile oli maandus tehtud, mõlemad boilerid pestud – nii palju katlakivi pole maailmas olemaski! – ja lastega virn erinevaid maske tehtud, käisid lapsed kõigepealt siin lähemate naabrite juures marti jooksmas, siis sõitsime Kandle-Raidi juurde ja ühendasime väed. Käisime läbi põhiliselt memmed – ja lastega pered. Margit laulis ees maarti-maarti-tavandit, Indira esitas igal pool laulu, millega ka eile spordihoone perepäeval esines – „tihti haarab varrukast sul väikene mees, ta seisab sul ees ja tüli sul teeb…“

Pühapäeval sõitsime Manni ja Maruusjaga – Taja vaatas hobuse näoga järele – tema puhul piirdusime harjamise ja kapjade puhastamisega. Kütsime lisaks laupäevasele veel ühe ringi sauna – madratseid-tekke-kaltsuvaipu oli pessu nii palju kogunenud, et õhk oli vaja kuivaks saada.

Eile pesin oma ustava poolautomaadiga kõik nöörid-restid pesu täis – ilm soosis seda – ja lugesin kaheteistkümne kirjaniku ühisteost „Mullast oled sa võetud“, jagasin suure käsikirja tooriku failideks ja olin perepäeval nii isa kui ema eest. Eks laste isa on Tartumaa samuti ema eest ja isa eest.

Mind üllatas, et Tartu-Ivo ütles pühapäevahommikul lahkudes ja ämbritega minul sabas sibades, et ma peaksin ikka selle siin kõik maha müüma, Tallinna kolima ja staarajakirjanikuks hakkama. Üllatav oli see sellepärast, et mu meelest nautis linnamees heinarullide lükkamist, kaablitega mässamist, boilerite puhastamist – ja isegi kümne kana kitkumist. Ta ju tuligi selleks, et keskkonda vahetada, juhe seinast välja tõmmata, midagi tegelikku teha. Ja ikka vaja mind linna kolida. Kui country-granny linna koliks, poleks ju kuhugi tulla…