13.november

Soone kollased penid on välja mõeldud selleks, et kell üks, kolm ja viis perenaine üles haukuda. Siis juurdleb Saara küljelt küljele niheledes, millises järjekorras ära kirjutada kaks olemuslugu, kaks kõrvuti lahti olevat suurt käsikirja – ja läheb otsustavalt Tallinnasse tööd juurde tooma 😀

Eile oli selline torm ja padukas, et hobused tuli taas nende tahte vastaselt kopli tagumisest nurgast talli tassida. Selge, mis see allapanule tähendab. Kuivõrd olin juba jalul, tegin enne Tallinna-päeva boksid. Talli minnes ehmatasin end oimetuks – mitte üht kõrvapaari ei vaadanud mulle vastu. Põhjus oli lihtne – kõik neiud-tädid tudusid keras ja vahtisid kella kuuest ilmutust haigutades – mis tahad.

Tallinnas tundsin jahmatusega, kuidas mitte ühtki inimest sinna enam juurde ei mahu. Käisin esmakordselt ajakirja Naised toimetuses Kalamaja loomekeskuses – ja tegelikult on see tõesti jahmatav, kui tihedalt on tänavaääred autosid täis, tänavad ühesuunalised, liiklus ümber korraldatud…

Gobeläänikunstnik ja kunstiõpetaja Kevade tänava kunstikoolist – käisin seal keskkooli viimases klassis end täiendamas ERKIsse skulptuuri õppima asumiseks, hea, et valisin viimasel hetkel Tartu Ülikooli ajakirjanduse – tol aastal said sisse Tauno Kangro ja Rait Pärg 😀 – ühesõnaga kunstiõpetaja ütles, et venitab end neil Tallinna-hetkil, kui ta suurde linna ära ei mahu, ülespidi – vahetab formaati.

Lõunasöögiga kaasneval nõupidamisel jahmusin ridamisi kümnetest uudistest – nende järgi ja sleppe nägin õhtul kodus, kui vahepeal tuppa juhtusin. Ma ikka juhtun tuppa, kui puude või poolkuiva pesuga tulen, kui ühtedele loomadele toitu viin, teiste nõusid pessu toon. Ja ma juhtun siis ka tuppa, kui arvutist pistan – tegin pealinna maha nühitud tööpäeva nelja õhtutunniga tasa.

Indit ei tohiks homme kooli saata. Köhib. Ja täna poleks ta pidanud ujuma minema – ent kuna ma olin ära, siis ta ujus. Ehkki Reet pidi nii enda kui minu tirtsud ujumast koju viima, jõudsin ise – ja Reedal oligi tegemist naabri hobuste kinni püüdmisega.

Nägin ja tegin tohutult. Ja ometi on tunne, et olen täiesti kaitsetu, pole enda ja oma kallite heaks piisavalt teinud. Tsiteerin üht inimest, kellega täna mitmeid olukordi analüüsisin – homme on jälle päev. Sellest suur tükk läheb veterinaari siiatoomisele – võiksin vabalt ise oma hobuseid süstida, aga reeglid näevad ette, et tuleb vet tassida. Hästihästi. Vaktsiinidele – teetanus, gripp jmt – läheb mõne jaoks tühine, mõne jaoks kujuteldamatu summa. Ja ikkagi on homme jälle päev. Mis muud, kui vahpealse ringimööbeldamise järel taas igal hommikul üks ajakirjalugu, igal päeval suure käsikirja peatükk – ja laupäeval lähen teatrisse!

Saaremäe-Rohumaa Sidhartat vaatama. Ootamatult juhuts – ja tahan küll. Suure rõõmuga. Aitäh.