18.-19.november

Uskumatu, et need tahud on kõik ühe ja sama elu erinevad killud ühes päevas. Hommikul pidasin mitmeid läbirääkimisi, kirjutasin arveid – mu lemmik kirjatöö – ja sain täpselt üle ühe jaatavaid ja eitavaid vastuseid. Vihistasin kordamööda ja korraga kolme teksti kirjutada ning veetsin suure osa päevast koolis. Kõigepealt olin kandletunnis. Ühest küljest tekkis Indil selle suhtes tõrge, kui ta eelmisel nädalal kandlekeele ära lõhkus. Teisalt tahtsin Kandle-Raidi pillide kõla kuulda – ja tunnist pilti teha. Ja kuivõrd ma juba koolis olin, vaatasin ka iluvõimlemist.

Mu tütar meeldib mulle. Ja mulle meeldib õpetajate kannatlikkus ja vaprus – nad peavad täiesti uskumatuid asju vastu ega satu segadusse ega kaota närvi. Või kui, saavad selle kohe kontrolli alla tagasi. Ja mulle meeldis ühe päeva paar tundi soojas-valges olla ilma, et ise kütaksin, puid tassiksin ja elektri eest maksaksin. Veel enam – ma polnud üksi. Päevad läbi üksinda pimeduse, tagasilöökide ja õõvauudistega silmitsi sudimist võib kergesti deprekaga päädida. Ja korraga paar tundi laste lähedust – endal raamat ja kirjatööd lisaks fotokale kaasas – mõjus tõesti nagu mägioja eriti päikeselisel päeval.

Maimu Berg on Strasbourgis. Nagu ta oletas, pole Doris pärast järsku vallandamist valmis mitte millestki rääkima. Veel. Küll aga rääkisime pikalt Mary Jordaniga, kes on veel nädala NY-s. Meie vestluse jaoks oli vaja küll suur osa mu tekstidest inglise keeles ümber jutustada, aga seegi oli kuidagi kirgastavam kui kuuri ja arvuti vahet vudides ja nibides end veenda, et ma pole tööloomast ori keset kaamost.

Õhtu Siddharthaga oli kirgastav vaheldus – ent samas jäi minu jaoks kõlama eriti see, kui väga kõik ära ihkavad. Sooja, kindlalt piiritletud kohustustega, väikeste vajaduste ja suurte võimalustega indiatesse. Päev Järvakandi korterelamus oli õpetlik – ka nii võib.

Ja ometi on kõige helgemad hetked siiski oma loomadega.

Eile viisime Minniga tiined tädid ädala peale – ehtpraegusel kombel helistas just siis Reimo ja uuris, kuidas meil läheb – ja ütles, et võime hangedeni vabalt ädalat krõbistada. Ratsutada enam ei saa – Tajatajale ei lähe sadulavöö ümber, Nibiru on olulisem kui hobuse seljas kõõlumine. Nii me siis jalutame, sätime jalutades end sellisesse tuulesuunda, et hobuseid metsaveeres mudast puhastades päris kogu poolkuivanud muda meile näkku ei lendaks. Minni siiski sõidab seljas ka. Veel. Ehkki Nadja või Nebukadnedsar on ka Manni maakeraks teinud – sheti tihe karv ka veel…

Mitte ükski loomaliik ei kannata praeguste ilmade käes. Mugivad ja püherdavad, tänavad päikest, hoiavad rahulikult tuulevarju. Aga inimesed kannatavad ja lendavad madalal maa kohal. Rajumalt kui tuul majadest sooja ära viib, lendavad väärikad loovnatuurid ehmunult Tallinna tänavate kohal. Ateljeest välja. Ametist välja. Suhetest laiali. Mitte ükski seni kehtinud side ja seos ei kehti – uued pole sõlmunud ja turvatunnet pole absoluutselt mitte kellelgi. Ehkki Kender ütles mulle telefonis, et ta don’t give even flying shit, mida keegi temast arvab, on üsna kindel, et turvatunnet pole ka temal ega Linnamäel. On tekkinud kolm kuni kolmsada Eestit. Valitsusest ja rahvast, kes on üksteisest võõrandunud, omakorda totaalselt võõrandunud vägaraharahvas, kes tõesti ühtki lendsitta millegi eest ei anna, mis neile endale hea ja kasulik pole.

Täna kirjutas kursuseõde Inga Raitar väga tabavalt:

Minu nägemus hetkel poliitikas toimuvast: Ainult harmooniline isiksus suudab luua harmooonilise ühiskonna. Sisemise harmoonia vundamendi loob väärtuste loomulik süsteem, mille loomulikkus väljendub selles, et need ei põhine hirmudel. Selleks, et inimene oleks isiksus, peaks ta maailm algama temast endast ehk siis ka maailma mutmine paremuse poole peaks algama samast kohast. Sellest lähtuv inimene ei tõsta ennast teistest kõrgemale läbi positsiooni ja võimu vaid loeb kõiki endaga võrdseks. Suurem võim tähendab talle seega vaid suuremat vastutust ning ta teab selle kasuks otsustades väga selgelt, mida ta seda vastutust võttes sudab muuta ja mida mitte. Kui pean end sisimas väärtusetuks, vajan selle kompenseerimiseks võimu. Seega pole mu maailm tasakaalus. Asetades aga ennast oma maailmas esikohale, võtan sellega vastutuse kõige eest, mis minu elus ja selle läbi toimub ega püüa süüd kellegi teise peale veeretada. Kuna kõik ümbritsev on ka ruumi osa, mille eest ma vastutan, tekib minus aktiivne hoiak ümbritseva, minuga seotud ühiskonna elu korraldamiseks parimal harmooniisel moel. Mõjutada sellist endaga rahus olevat inimest saab vaid läbi austava suhtumise. Ta ei karda ehk teda ei saa hirmude – ka oma võimust ilma jäämise hrmu abil midagi tegema või tegemata jätma panna. Seepärast kardavad taolisi inmesi kõik hirmule ehitatud ebastabiilsed süsteemid ning nende “aretamist pidurdatakse”, soosides hoopis vastutustundetute tarbijate teket, kes on kuulekad ja mõjutatavad. Kuni tekib hetk, mil pole enam juhte, kes tegelikult ka oleks seesmiselt juhid. Mulle näib, et see hetk on praegu tekkinud.

Mulle näib, et praegu on tekkinud valik mineviku ja tuleviku, klammerdumise ja julgemise, lendamise ja roomamise vahel. Eranditult kõik me, valikutegijad, oleme oma valikutes küll vabad, ent… väga, väga üksi. Kõik me.