21.november

Kui hommikul lõpuks arvuti taha jõudsin, ootas ees Külliki kiri Palamuse ja Kassinurme vahelt:

Ei taha kõik ära Indiasse – ehkki tahan Indiasse ja jään siia! Ja olen õnnelik selle üle, et vaatamata ÄÄRETULE nördimusele nahhaalide vastu (Sirp) ei kehti – Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel! Lähen ära käima Indiasse ja mujale – ja tulen õnnelikuna tagasi. Eesti on minu Eesti ja minu laste Eesti, kes me oleme õnnelikud siin, teeme oma asja ja see õnnestub meil, ja see levib meie ümber. Tõega ka! Suvi minus jätkub ja ma hoian end kaugele rumalatest reality showdest ja kitsarinnalisusest ja öelusest ja ajan oma asja, mis on minu jaoks nii suure tähendusega. Aga kas meie madala taeva all tohib üldse nii väljenduda, et mitte ära sõnuda?! Kop-kop-kop! Meie maal nagu ei tohiks, aga päikeselistes paikades nad ju tohivad öelda, et on õnnelikud. Nagu Margus Timmo täna Maaturismi koosolekul rääkis: rikas mees viis poja maale hurtsikusse vaese pere elu vaatama, et see aru saaks, kui he ta oma elu on. Kui pojalt aru päris: kes on siis rikas ja õnnelik, imetles see – meil üks koer – temal neli, meil väike aed – tal silmapiir, meil tiigike – temal lai jõgi, meil lambikesed vilkumas – temal taevas tähti täis… Ja nii ongi! Ja kui Sa kukke ei taha, siis lasen ehitusmehel ta maha koksata, ning Sulle külla tulen niikuinii!

• ·

9Tõepoolest, kus mujal kui Eestimaa külas saaks veeta sellise hommiku, nagu minu tänane. Läksin poole seitsmest välja, et onu Raivo saabumise ajaks hobused arreteerida, väravad-uksed õigesti seada – et võimalikult vähe aega läheks. Kuna ta jõudis kavatsetust hiljem, saime vaid ühe rulli lükata – aga teda oodates kandsin läbi pimeduse puud tuppa, sigadele kartulid ette. Kuna Margoti mees käib päevast päeva Tapa vahet, saavad Sink ja Pekk ilmselt ajapikendust – Piia punnkartulid on ju seal lähedal…

Ainult minul hakkab sigade teenindamine – vägisi tahaks öelda orjamine – üle viskama. Nüüd söövad nad kolm korda päevas. Tohutu kartulipott undab aina pliidil – kuluvad embkumb kas puud või elekter, ma tassin seda pada ja vinnan kartulikotte ja seejuures me siin ise enam üldse liha ei taha. Minni kategooriliselt, mina seda deklareerimata. Lihtsalt sööme kala ja juurikaid. Sisetundest. Kui sügavkülm koerte jaoks tühjaks keedetud, teeme mõlemad orikad korraga ära. Enne kui nii külmaks läheb, et nende aediku uks tuleb sulgeda – siis läheb seasita rookimiseks ka veel. Küllap kevadel paar põrsast ikka võtan – selleks ajaks on ununenud, kui raske neid faking kotte-potte vinnata on.

Kanad on pärast harvendamist hoogu läinud, nagu porgandid pärast harvendamist – onu Raivo väljend 😀 – eile sai treener Helen tosina mune, täna onu Raivo ka. Hullunult munevad pilkases pimeduses. Ainus jama, et Indi ei taha mune.

Ja mina justkui ei tahaks keset hommikust kirjavahetust korraga pimeduses istuda. Täna oli Soonel kolm elektrikatkestust. Esimese järel jõudsin juba plaani ära pidada – lõpetan ühe teksti, kuni arvutil akut – ja siis loen küünlavalgel ühe analüüsitava raamatu lõpuni, sest teine saabus eilse postiga. Turnisin nii kilbis kui peakapis – ja siis tuli Eesti Energialt sms, et nad on katkestusest teadlikud ja see likvideeritakse poole kaheks.

Sõitsin Rappelisse päkapikutööd tegema – ja siis tuli sms, et Soonel on elekter tagasi. Kodus – päkapikuhelgena, kuidas teisiti 😀 – kirjutasin tänase teise teksti peaaegu lõpuni, enne kui elekter ära läks. Vedasin lammastele ja hobustele värske põhu – jajah, kanadele ka – tirisin need heinapärad, mis pori, sita ja laga keskel veel kärasid, sigadele. Ja kui elekter vahepeal tagasi käis, sain ühe kiire toimetamisetellimuse ning teatasin Piiale, et Rebase talu viimaseid sorteerimisnubulaid ära ei too. Selleks oleks Raivo Tapa-vahet käies võimalus, ent see pikendaks mu sigadevahet jukerdamist. Söödan aida ja sahvri sigadele sisse ja siis söödan sead sõpradele sisse. Ühtlasi pidasime naistega läbirääkimisi, millal mu viis utte jäära juurest tagasi toome ning kas siis toome üksiti küla teise otsa paar hobust või mulle mu viimased makstud põhud.

Seekord palun mitte saja euro eest harjaplekke, saja eest sänkaripolte, saja ja saja ja saja… Brrr!

Enne kui Indile järele läksin… läks elekter ära 😀 Tänu sellele oli mul aega Valtu kooli käsitöö- ja kokanduse klassi vaadata. Lapsed tegid õpetaja Ebega täna kaunistustega riidest kotte. Armas oli. Nii klass kui töö. Kui see, et elekter oli koju jõudnud enne meid.

Kui olin tellitud teksti ära toimetanud, loomad talitanud – koos Indiga, mille üle Mannil oli väga hea meel – läksin spontaanselt zumba trenni. Ma pole sügis otsa seal käinud – oli muutunud tantsuliseks, palju uusi nägusid. Küll oli hea – tõsi küll väga higise tulemusega – otsus. Kuitahes palju põhku ja heina, puid ja kartuleid liigutad – ikka on muusika rütmis enda liigutamine midagi muud.

Siit moraal – kui tuleb tahtmine ja tunne, on vaja minna. Alati.