23.-25.november

Kadripäev. Eile jooksime kadrisantideks Nõmme kõrtsi taha paksu metsa küla viimasesse majja Tiiu ja Texi juurde. Indiisu sõi pool suitsulatikat nahka, kuni meie karjaõnne asja ajasime – läksime sinna koos Karekaga, kes sai Tiiult hobuste jaoks Farmplanti nisukraanuleid.

Meile saabus Karekunn just siis, kui mõtlesin, et ei jaksa ei pliiti kütta – lõputuid seakartuleid keeta ega viimast kolme masinatäit pesu pesta, enne kui saun lõplikult maha jahtub. Aga tegelikult jaksasin pärast kadrijooksu veel korralikult Indi lugemise üle kontrollida, päevikusse tunniplaani kirjutada, laupäevased seitse masinatäit pesu näosaate saatel kappi panna… Meie lemmik Indiga on Maia Vahtramäe. Iga saatega aina veendunumalt.

Linnutee annab tiivad.

Texide juurde sõites olime nii süvenenud vestlushoos, et sõitsime ühe teeotsa võrra Hõreda poole mööda ning sattusime Wilde-rantšo asemel veel wilde-masse paika – metssigade varitsuspaika. Sealt taandudes jäime kannili sigudike segisongitud silosse kinni. Kuni poisid Opelit sea seisundist lahti nõksutasid, vaatasime tütrega klaari tähistaevast, mis valas tunniga miinuskraadid Eestimaa peale. Linnutee läks üle meie – ju me selle hetke pärast sinna metsa eksisimegi 😀

Laupäevasel naiste ürgtantsude riitusel Rapla Sadolinis nägid nii Jaanika kui tantsude juhendaja Heli Kann Kotkast. Mina nägin raku tasandil läbi molluski ja sisaliku inimeseks tõustes, vaimselt lahti riietudes ja meditatsiooni maandudes – see polnud ülesanne, aga nii juhtus – hoopis muda maha voolamist. Sain mitmeteise naise vägede liigutamise käigus teada, et sügisene muda ja pimedus ei jõudnud kummikutest kaugemale. Süda on puhas. Aitäh.

Enne tantsutseremooniat – järgmine seesugune on 14. detsembril – viisin Rapla raudteejaamast Soonele Kadri ja Eduardi. Nad olid mulle esimesel pilgul sümpaatsed. Kadri, kes end per FB siia päevaks tööde rütmis maaõhku hingama pakkus, oli soe ja asjalik – tõmmu Edik ääretult vaikne ja malbe. Kuni mina neid transasin, oli Aleksandril ja Aarel juba tormilõngutatud värav kõbitud, lambalaut puhas ja lammastel uus rull ees. Kui tseremoonialt tulin – ikka veel kergelt transis ja üksi, sest Indi läks Jaanika ja Oonaga naistepäeva jätkama 😀 – oli kaks kolmandikku neist rullidest, mille Reimo sulane lambakopli tagumise nurga juurde sokutas, ette tallitee äärde veeretatud. Ja ühtlasi oli selgunud, et mitukümmend rulli on mullused. Allapanuks sobivad. Naabripoiss Joonas juhtis sellele juba kuu aja eest tähelepanu… Kadripäev on selliste asjade arutamiseks just sobiv. Urr.

Kuni noored neljakesi õues viimased vägiteod sooritasid, olin mina tavaline stahhanovlane – nagu naised ikka. Viisin õue kiired võileivad. Lükkasin kaks kana ahju, koorisin kartulid, puhastasin porgandid, panin sauna küdema, toitsin loomad, keetsin ohissandjumalküll-seakartulid, kütsin ahjud, pesin pesud…

Kadriga saunas olles jõudis mulle kohale, miks ta mulle nii sümpaatne on. Ühe erandliku haruldusena ei ohkinud ta, kuidas ma küll jaksan ja toime tulen – uuris järele, mida teha on vaja ning tegi. Koos oma linnapoisist kavaleriga – Ida-Viru džigitt (eestlane-venelane-kasahh-itaallane) nautis võimalust minuga vene keelt rääkida – toimis nii mõnuga ja efektiivselt, et Aare ja Aleksander, kes on küllalt kangeid eitesid näinud, tunnustasid ja imetlesid.

Viisin noored õhtusele Tallinna-rongile, tõin Indi Jaanika ja Oona juurest – nad olid käinud õmblejanna juures, lumepallisuppi ja kanamaksakastet teinud – jätsin noored Aare arvutist Karate kidi vaatama – liigutav-õpetlik-vaimne ning põrnitsesin huviga arvutit: mis asi see on 😀

Pühapäeva hommikul, kuni noored Aleksandri läpakatega maadlesid, mürgeldasin kolm tundi tallis. Läbi põlvini pori käru ja iseenda vidamine oli… Nagu oli. Hobused simitsesid mind süüdlaslikult: enam ei situ, ausõna… See-eest olid täna hommikul kõik hobused oma boksides – hoian talliust lahti, saavad ise otsustada – lösakil-pesakil. Puhas ja mõnna. Ja lumekirmetis maas.

Helen korraldas eile Valtu ujulas kadripäeva ujumise. Mõlemad meie poisid võistlesid ka! Aleksander võitis – mis saaks lõvipojale olulisem olla 😀 Kui kodus oli lõunasöök just soojaks saanud – selle soojenemise ajal kirjutasin Heli teksti visandi – saabus Karekas.

Sõitsime Tiiu ja Texi juurde tema nisukraanulite järele ning sedasi me oma kadrijooksu saimegi – kõhuni sitas ja silos – Linnutee all. Oma Kotkaga pead sina kohtuma nii või teisiti.

Kodus oli vaja keeta seakartulid, juurdetekkinud paar masinatäit pesta – mul on see vee ja elektri sõbralik poolautomaat ju – ja läbi üliunenäorohke öö tänasesse ärgata.

Hommikul käisin Aaret rongile viies ühtlasi Jaanika juures Indi prillide paela järel. Punusin Emakarude teksti. Majandasin hobuste heinarullidega. Andsin poja läpakad arvuti Aivole mängida 😀

Tolmuimeja-pesukapi-mopilapi-saagat ei viitsi keegi lugeda.  Eesti kirjanike mullaraamatu analüüsi saab peagi lehest nägedakogeda. Küll aga saab peagi Ööülikoolis kuulda seda, mida ka meie külanaistega kuulama läheme – Ülo Vooglaid Valtu lasteaias. Tuleb väga tõhustegusvärviline ja väga väga väga hea nädal. Meil kõigil. Aitäh.