26.november

Nii palju kirkaid ja kestvaid  inimesi. Ja ometi sõidab nii valitsus kui nädalaks troonile ronivad, sealt ennast ise kukutavad ja üksiti mõne ministri kaasa viivad kunnihunnikud rahvast ristirästi üle, nagu ise tahavad. Eile õhtul üllatas mind Ööülikooli loengu salvestusel Valtu lasteaia saalis Ülo Vooglaiu nooruslik, isegi lapselik vaimustus selle üle, mida ta rääkis. Tänase hommiku veetsime siin koos. Ka hobused olid temast vaimustuses. Seisid tema ümber ega tahtnud ei sööma ega päikese kätte minna. Püsisid vagusi, vaatlesid ja uurisid teda. Heatahtliku ja rõõmsa Äratundmisega. Mida nad nägid? Homme küsin. täna õhtul loomi emmedes olin liiga infot täis tuubitud, et midagi oleks juurde mahtunud. Eile oli Üloga kaasas Fred Jüssi – mu isa naabrimees minu sünni ajast, elab ikka samas majas Tina tänavas, kus me toona kõik…

Pärast hommikupoolset väga intensiivset vestlust Üloga sõitsime koos Raplasse kodanikepäevale. Seda modereeris Ülo õpilane Madis Masing ning ülo tegi mind tuttavaks teise oma õpilase, RAEKi Janekiga. Mine tea… Õhtupoolsele filmiseansile napsasin koolist ka Indi. Minu jaoks oli Artur Talviku „Okupeeri oma müür“ paeluv – kauase sõbra suurtöö ikkagi – ning dispuut, mida vürtsitas Arturi Juminda-naabri Emil Rutiku kohalolek. Indi õppis sel ajal kultuurikeskuse kohvikus homseks ära – ja siis lasi Arturil ja Emilil end teenindada. Kuidas sa seitsmesena muidu ikka laua keskelt koogitüki või morsi seest vaarikad ja apelsinilõigud kätte saad 😀

Tiit Tammsaar ütles pärast dispuuti, et ma olen kivipeadele karistuseks välja mõedud – küsisin täiesti naiivselt ja pahaaimamatult, kuidas Talviku-Vihma dokki rahastati – ja vallandus ragin, olin tõesti issanda vitsana järjekordset paiset susanud 😀 Kellele sa pärast seletad, et me lammaste-kasside-sigadega siin küll mingeid taustu ei teadnud ja mu suskamine polnud teadlik. Jummalküllnoh 😀

Kodus kallistasin oma karvase-sulelise pere üle – Ülo ütles, et ka tema meelest on ainumõeldav, et elan ja loon sellises muinasriigis – kui hüljatu ja väsinuna ma end siin mõnikord ka tunnen – ka tema täiskasvanud lapsed ei jätka Loonel, nii et ma pole siin Soonel tõepoolest maailma ainus hüljatu – millest oli sügavalt juttu ka Heli ja Jaanika tantsuriitusel.

Kui olin Indi koolitöö kontrollinud, muusikaõpikule uue paberi pannud – need faking kilekaaned ei kõlba karumuhvigi – järjekordsed seasunnikute kardulad keetnud, kirjutasin ühe soojaga ära Talviku-filmi loo, vestlesin FBs Rutikuga, põimisin Üloga räägitust telje…

Üks horoskoop ütles selleks nädalaks, et mul on rööpad ees – nüüd aina tuld mööda neid. Homme hommikul kirjutan Vooglaiu-teksti ära, lähen Liisu juurde juuksurisse, sõidan Indiga Tallinna. Tütar läheb Jane ja Tomi juurde, mina tantsu-Heliga kohvikusse, siis Solarise Apollosse mullaraamatu esitlusele. Võimalik, et veedame õhtu Müürivahes väelauludel. Kui mu süda kodus ootava karvikutepere pärast selleks ülearu ei valuta. Miks peaks? Jumal on ju alati kodus.

Kui täna üle Kumma mäe koju sõitsime, silmitses Indi taevas helendavat Siriust ja ütles rõõmsalt: kodu paistab. Soone või? Ei, see seal. See seal on meie Kodu. Aitäh.