27.-29.november

Lõikustänupüha. Teistes kultuurides nii oluline, meil mõnevõrra uje tänamise päev.

Meie toome täna Reedaga viis utte jäära juurest koju – loodetavasti on märtsis-aprillis põhjust Ulkurit tänada 😀 Ühtlasi veame natuke heina ja põhku ja Tajataja saab Mäekülast raseda kleidi. Eile, kui Indiga metsas maakerasid käisime veeretamas, läks seitsmenda kuu Nibirule ümber Maruusja vöö viimasesse auku – tänu kummidele – Taja enda oma on lootusetult lühike. Naised…

Millest on aru saada, et eelmise hilisõhtu tugev tuul tõi ilmamuutuse? Õlg ja selg valutavad ärgates, selge see – 45+ siiski! 😀 – ent ka valusad lõuaalused lümfisõlmed räägivad ühtteist. Nagu ka tahtmatus ärgata. Ning tõsiasi, et raadiolained jukerdavad, räägivad soojade pilvede pähekukkumisest. Ja paar päeva silma ilustanud lumekirme on kadunud – seega on jälle uus soe sume sahmakas Soone peal. Aitäh, mis muud. Ilmaga on nii, et võetakse, mis antakse.

Anti ka äkiline avastus – une ja ärkveloleku piiril – et üks mu käsikiri on taaskord prohvetlik olnud. See on ilmumata, nii et rääkida ei saa. Nagu ka teadasaamine, et me märkame teiste inimeste juures ikka tõesti iseenese omadusi – vaimustun Ülo lapsemeelsest vaimustumisvõimest sellepärast, et see on peegel. Mis ime see sinuga küll on, et sa üldse ei vanane, ütles ta ju mullegi. Kallikalli 😀

Ja hommikukohvi keetes tuli meenumine. Üks hüperkohtumine haridusministri juures. Kui Richard põrkas vastu gümnaasiumi lävepiitasid – lisaks poiste üldisele probleemile ristipüsti ees ka tõsiasi, et ajaloo-ühiskonnaõpetuse õpetaja ei sallinud mind ning üritas seda mu poja käekäiku muutes välja elada – kutsus Ülo Vooglaid teemat üldistades haridusminister Maimetsa kabinetti kokku ministri, iseenda, õpetaja Irene Leisneri ja Raini naise Rocca al Mare koolist Liivika. Tulemuseks oli mitmeosaline-paljuleheküljeline haridusteoreetiline-eetiline kirjatöö ning gümnaasiumis teiste omasuguste kuttidega koos tiigrihüppeid sooritav Riks 😀

Oli helgete naiste hommik. Pikk vestlus Margotiga. Veel pikem Elle Lassiga. Minu kallidkallid emakarud. Ja Taja. Mõõtsin reedese lambatoomisretke eel, mis Mäeküla Farmplantist mööda viib, Tajataja sadulavööd – raseda kleit peab olema 15 cm pikem! – ja nägin tema silmis lusti – jalutama!? – vabandasin ja lubasin, et homme lähme. Kuna homme on Valtu koolilastel elukutsepäev ja kõik lähevad kooli  selles riietuses, kelleks tahavad saada, tuleb Indi nagunii ratsarõivil koju, nii et pool tunnikest kõnnisklemist teeb emmedele ja tütardele aina head.

Meile mõlemale tegi head kõigepealt juuksuriskäik – hullemat asja kui väljakasvanud poisipea pole teatavasti olemas – ja kui tütretiba tahab tuka välja kasvatada, tuleb tagumisi lokke, suvest vanunuid nagunii, sellele vastu tuua – küll sai hea ja värske, aitäh, Liis! – ja palju head, laadivat, õpetlikku tegi ka  kolmapäevane Tallinna õhtupoolik.

Panin Indi Barakasse maha – ta askeldas mööda Inglisaale, kuni mina Solarises nii mõndagi teada sain. Esiteks oli sellel kindlasti mingi väga oluline põhjus, miks kohtusin Siiri Sõnajalaga. Ta oli väga heas vormis, kena, soe ja südamlik ja ma tajusin, et ükski kohtumine siin ilmas pole juhuslik.

Tantsu-Heliga rääkisime meie loo jaoks tunnikese täidist , kallistasime ja jagasime mõistmist.

Mullaraamatu esitlusel, kus olid kohal kõik peal Pino-sunniku – kelle lugu oli meie kõigi lemmik, kippusime lugema katkendeid sellest, mitte oma lugudest 😀 – nägin tsunftimeeleolusid. Olen sellega harjunud, et ei kuulu kuhugi. Seal Tallinnas on kirjanikel oma tsunft, õieti mitu. Kui oleks tibakenegi aega olnud, siis oleks ilmselt Armin Kõomäega olnud kirgastav vestelda, Verrev on paeluv – ja Juku-Kalle üllatavalt helge tegelane. Kui taevas tahab ja otsustab, suhtleme nendega kunagi pikemalt.

Mingu Fagiral titaga hästi ja olgu ta tänatud-kiidetud selle raamatualgatuse eest. Esitlus oli küll rohkem kirjanikele endile – napilt publikut, null meediat. Mis skandaali küll korraldada oleks võinud, et üks tihe ja lahe ühisraamat uudistekünnist ületama panna? Nojaa, aga ega raamat spst vähem raamat ole.

Väelaulud Müürivahe Inglisaalis olid head – teistmoodi head kui suurtes saalides. Käisin kolm korda Ära. Kaks korda olid head ja õiged käimised. Kolmas oli tingitud õhupuudusest. Tõi erinevalt esimesest kahest, mil nägin Janet  avaneva nais-šamaanina, kaasa ehmatava surmavõpatuse. Eesruumi õhku ahmima hiilides leidsin eest koos Tomi õe peikaga tooršokolaadi-raamatuid-plaate valvava Aare, kes oli esimest korda oma enda ehitatud saali funktsioneerimist vaatamas. Käis kaht järgmist objekti vaatamas, ent on pidetu nagu leheke tuules – uus eluetapp on ees, küll mina teen ja saan – oi, mis nüüd saab 😀 Küll saab.

Indiisuga Solarisse autot võtma lipates kohtasime Elinat – Häidi-su-nägu-Pähklimäge – mis pani Indi arusaadavalt särama. Ja nii pimedat-vihmast-mitmekordsete autotulede ja olematute teejoontega nähtust nagu kodutee pole olemaski.

Kodus tassisin Indi, toitsin sead,reastasin homsed tööd ja käsud iseendale, leidsin õnneks järjekordselt Indi telefoni üles, vastasin paar kirja ja…

Tere hommikut, neljapäev 😀

Ärgates totaalses elamustepohmakas ja lakke vahtides – ehkki Indi läks õhtul oma voodisse, oli ta hommikuks ikka risti üle minu, nagu alati – meenutasin, mida Härmakosu Ellekas eile ütles: meie kliimavööndis tuleb pimedal ajal magada 12-14 tundi ööpäevas, mitte end tagant piitsutada. Tore…

Hobused magasid kõik tallis, haigutasid-ringutasid, nuusutasid mu eilast juukselakki – tervitused Liisult 😀 – ja küsisid, kus ma käisin. Ma siis rääkisin.

Ja kostümeerisin Indi. Panime ta tema nõudmisel ratsarõivile. Valtu kooli algklassidel on täna kelleks-tahan-saada-päev. Esimesest klassist on Eestimaale sirgumas ehitusmeister ja paar rekkameest, politseinik ja ärijuht, sõjard ja tuletõrjuja, pagarid-juuksurid, tohter – ja kaks loomaarsti, kes kavatsevad luua ühisfirma – Krislinist saab väikeloomaarst ja Indiisust hobuste arst ja ratsutamistreener. Õpetaja Vilvega küsisime teineteiselt, kas valiksime sama ameti, mille toona – mina muide 30 aastat tagasi… Aga me valimegi iga päev. Sama. Lõputu küünlapäev.

Korraldades liinil Soone-Tartu lahendusi ka vanima tütre kelleks-tahan-saada edenemisele läbisin ise nostalgialaine. Meenus, kuidas Indi beebina Kilgi tallis jälgis õdede ja minu koolisõidutrenne Annika Õkvaga. Kuidas ta Liu perioodil Sassi tallis siis, kui Merlin Gustavson mu 41aastasena esmakordselt võistlema ajas, tribüünilt alla sadas – ja haldjate abiga jalgupidi pingi taha kinni jäi ning haiget ei saanud. Kuidas me koos sadulas, kuidas Juurimaal ja Kirnas, kuidas Kristiina Raudnagel siin… Ohjah.

Kaduneljapäeva tähistasin Ülo Vooglaiu lugu kirjutades, tekke tuulutades ja maja vuntsides.

Pärast kooli käisime Indi, Manni ja Tajaga metsas. Paari plärtsunädala jooksul on jälle kõik muutunud – hobunad vahtisid, ninad puhevil ja kõrvad kikkis uusi kraavipervi-palgivirnu-võsahunnikuid. Estonia järve poole kolmandal heinamaal tegime natukene ringitamist ka – Indile juhtimisvõtete meelde tuletamiseks. Hobustel oli kõik meeles. Pidasime tütrega aru, kas talvisel koolivaheajal on õigem minna Juurimaale laagrisse või need päevad oma hobustele pühendada. Nii ja naa. Asja kaalutakse veel.

Ja nüüd teele – uted, koju lõikust tänama! 😀