19.august

Kui Minni ajab Su öösel kollijuttudega üles, laseb kolm kärbest magamistuppa ja asub su kaisus siplema, on umbes aimatav, milline päev on tulemas. Käid küll kohusetundlikult kõik ESPAKid, Taigid, Raadiotehnika mehed – need teevad tõesti sitast saia! – RMWd ja toidupoed läbi, aga kumm tühjeneb visinal. On päevi, mil kõik tööriistad on valed, materjalid jamad, teiste tegijate töö nagu kiuste sitasti tehtud, kõik persses ja perse ise ka haige. Niisugune soig toimib vampiirjalt, aga selle kinni keeramist, blokeerimist ja ümber väestamist tuleb väga ja väga pühendunult õppida.

Abiks on Britt Vahterist loo kirjutamine – see ajab järgmiste tasandite suunas kikivarvule – ja Lõuna-Eestis tehtud fotode sorteerimine-töötlemine (aitäh, Raivo, fotoka eest!) – ja Elle Kulli raamatu sirvimine (aitäh, Eesti Naise toimetus!) – ja õhtul ees ootav Ohtlik lend 8 kuuenda peatüki kirjutamine ja… Alati on teha ja mõelda midagi nii sajavägist, et lammutav negativismus hääbub iseendasse.

Kui Margoti juurest oli teine pikendusjuhe toodud, lõppes töö ja riistade, materjali ning eesmärgi sõimamine ja töö hakkas sujuma.

Tarmo parandas ponitalli tagaukse ja ehitas ümber suure talli boksid.

Keegi hea hing oli saatnud mulle juuli-augusti Päevasõna, mille kaane küljes olid inglitega kõrvarõngad. Olen vägavägaväga sügavalt liigutatud ja tänulik.

Rapla komissar JR oli mulle saatnud kirja, mille inimkeeli kokku võetud sisu oli, et ükski politseinik minu puhumis-müsteeriumi infot viis minutit pärast mu majastlahkumist ei lekitanud. Nii armas ametitruudus ja lepingupõhine lojaalsus. Minu lugupidamine. Ent mulle jääb siiski minu arvamus.

Ja ootamatult tuli meile külla Helgi Lilleste sulane Karlis oma naisega.

Mis oli armas. Kaasa toodud Vana Tallinna panime küll järgmist korda ootama, aga vähemasti saab ta koos oma muheda, Kaerepere ujulas töötava kaasaga külakelladele öelda, et tõele ei vasta kuulujutud, et

a)      müüsin hädaga kõik hobused maha

b)      Termikas tõmbas jee

c)      Olen hullumajas…

Midagi oli nagu veel. Ühesõnaga aegajalt tuleb ette näidata, et oleme elus, alles ja tegusad.

Ega kusagil mujal kah sellest pööbli pasast pääse. Ka Rõuges, kuhu on moodustunud vaimne tõmbsoon ja hea uue ilma kommuun, on ümber nende õel orjarahvas oma mädapaisetega.

Armas taevas, las ma jaksan nüüd veel paar tundi Ohtlikku lendu kirjutada.

Homme, suure püha puhul kirjutan üliõilsast Heifer-projektist, mida leedukad ameeriklaste abiga hävitamas on. Aga inimesed ses võrgustikus on ilusamast ilusamad.

Sorteerisin FB sõnumikasti ja avastasin, kui paljud heasoovijad tsiteerivad kommentaatorite kloaaki, hirmutavad, mis minuga kõik seoses puhumis-saagaga juhtuma hakkab… Ma ei lase ennast hirmutada.

Ma pole kellegi ega millegi vastu eksinud ja Jumal näeb seda.