3.detsember

JÄÄR: kui sa suudad uuel aastal olla veidike paindlikum, siis muutub su elu tunduvalt mugavamaks. Järgmisel aastal ootab sind palju vabadust ja kuldseid võimalusi, et keskenduda vaid kõige tähtsamale. Kui oled end tundnud tööst kurnatuna ja sulle tundub, et su pingutusi ei hinnata, siis ka see muutub järgmisel aastal.

😀

Aeg ka juba.

Diana Soonel-käik oli tõeline kingitus. Nii ammu pole saanud kellelegi rääkida, mis vahepeal juhtunud on.

Ja palun, nüüd võite lugeda, mida iga päev kogen.

Ma ei austa oma koeri. Armastan ja hooldan neid – nagu oma igapäevakirjatöid. Ent vastuseks saan kõike muud kui panustan. Hoian penisid ketis, et nad küla peale sigatsema ei läheks, panustan neisse lõpmatuseni sööta ja hoolitsust – nagu igapäevakirjatöödessegi. Kes armastaks vaadata ketis koera, kes on otsekui loodud selleks, et sinus süütunnet tekitada.

Austan ja armastan oma kasse.

Mida kauem selle neljase väärika, iseloomuka ja stiilse seltskonnaga koos elan – Puhhi ja Notsuga juba kuues aasta – seda enam neid imetlen ja austan. Taavet ja Lilli on selle maja pealikud – kes kassikarvu ei kannata, see minu patja ei saa, sest oma patja jagangi oma tütre ja kassidega.

Lambad. Täna arvutasime Dianaga, mida tähendab nende kaks-korda-aastas-pügamine, mis hind on laudakraapimisel, rullide ette veeretamisel, odral ja kõrvalapakatel. Mida maksab lõngategu – mida viltimine…

Ja kui ma Indiga täna vaatasin, kes on üle – oinastunud O’Boy, südamehaige ja udarata Elfriide… Ülejäänud tosin on elus ja kõbus ja tegus ja viis neist loodetavasti tiined. Kanad luges Indi täna ka kokku. Üle kahekümne. Parte kuus. Donald ja beibed. Täiesti kasutud üle talve pidada. Ja ma arvutan ja arvutan ja…

Singi ja Pekiga on, nagu on. Üks neist andis täna Indile ülenäomusi. Selliste hetkede pärast ei tohigi. Sööme ka sealiha või? Ei söö ju. Ja tuleb üks nädalavahetus ja nuga ja… Oh issand halasta, millega me siin juba neljas aasta tegeleme?

Võtsime oma panoraami nii jõuliselt lahti, et kuulasime ridamisi muusikat, mis meile sobib.

Kõigepealt Minni koolitöödeks vajalikku kahte laulu. Siis Tabor uhodit v njebo. Siis Tane Mahuta. Ja Birgit Õigemeel – Laps peab sündima.

Meie kodus on praegu kaheksa titemammat.

Pole vist sekunditki, kui ma sisimas oma pojanaise peale ei mõtle – veel mõni nädal…

Miks ma täna tsõgafilmi vaadates ja kõiki meie loomi kokku lugedes nii kangesti nutta tahtsin – ja samas ainult sosinal, prillide tagant vaikselt nõristasin…

Need mustlasseelikute tiivad, mis temperamendi ja ohjeldamatuse sunnil tõusevad… ja need ämbrid, mis veavad käed maani. Kired ja tulukesed… ja seakärsad Su näos.

Hirm ja lootus – meid on nii palju ja aina enam saab… Ja koostööpartnerite töllakus mitte reageerida – jah, teeme, tulistame…

Mida on mul Eesti kultuurile anda? Üks naine, kes kallistab kaamosepimeduses hobust, kes ei kuulu talle. Kes istub künaserval ja laseb lambamoludel end hellitada. Ja projekt. Mul on see olemas. See pikeneb iga päevaga. Räägin siin alailma, et teen väga palju… ja justkui ei miskit.

Ma justkui tean, kus on vahendid. Miks ma siis ei helista? Kustkohast, küüslaugu-kaera vakast või?

Iga päev räägivad tuttavad ja teekaaslased, kui oluline on vajalik olemine. Vaatan oma projekti – oo… jaa… Ja õues on pimeporiplärtstorm. Kardan neid tunde, kui Indit pole kodus – otsin tegevust õues. Kui Indiisu tuleb koju, tegeleme tema koolitööde ja laulude, huvide ja pühendumistega. Joonistame ja voolime, laulame ja loeme-kirjutame need hirmud laiali, miks mul on lauda- ja tallitäis pehmeid ninasid, kes ootavad hommikust kallistust, päevast tegelemist, õhtust pühendumist.

Mu nutt täna jäi poolikuks.

Kui pisarad aina voolasid, tahtsin talli hiilida ja Tajataja paksu kõhu alla nutma pugeda. Aga mul polnud õigust sellele Hobusele seda teha. Lambad ei pälvi ka kindlasti mingit ebakindlust kuninganna kujul, kes heinahunnikus ulub. Sead… Oh jah.

Mu nutt jäi poolikuks, ma tean, et peaksin Kuu poole ulguma, nagu Jaanika oskab. Mina mitte. Hommikul haaran taas oma odra ja kartuli, jahu ja kaera, pudru ja nisu plännergud-mannergud-potid-kausid – teenindan ja emmen kõiki.

Mille nimel.

Nii üksi.

Kas mu sündiv lapselaps vajab seda rebestamist?

Kas mu tütretütar… Kas mu enese väike tütar vajab seda kõike?

Ja pruugib mul öelda – äkki teeme lauda tühjaks, piirdume hobustega… Ja juba ta jookseb, ämbrid käes – minu lambad, mu perekond…

Kulutan igas kuus nende peale kolmandiku võrra rohkem kui teenin.

Ma ei tea, miks ma seda kõike siin pihin.

Diana siinkäigu pärast vist.

Värske kõrvalpilk.

Ja trots.

Ma saan hakkama.

Ja nüüd ma helistan. Kuhu vaja – kindlasti mitte lauta ega talli 😀