4.detsember

Kuna panustasin viimastel nädalatel ajakirjalugudesse – toimetustel on käes üksteist mu tööd – lükkub paar raamatuhonorari järgmisse aastasse. Nii umbes viis tonni kokku. Toimetustes ootelehel marineerivad lood tähendavad poolteist tonni. Mõni lähedalseisev isik on sees, mõni järelmaksmas – ja neid kedagi ei saa torkida, sest kõik ootavad beebisid… Õhus hõljuv kümnekas annab mulle muidugi kuraasi ja tagatist mõnes suunas käekest väristada ja krediiti küsida. Ja mu projektiga on kõigil aega küll. Aeg… aeg…

Õnneks on pangale tänavune krediit makstud ja üldse kõik hiigelkulutused peale auto ülevaatuse tehtud. Ja õnneks on bingoloto, tuli mulle üks labane kalamburtšik meelde 😀

Eile – Dianaga arutletust inspireerituna – oli Indiga tõsine vestlus, kellele milliseid loomi õigupoolest vaja on. Ta tuli omal algatusel õue õhtusele talitusele. Lambakarja ei jäta ka tuleval aastal üle 12. Kanu on ikka veel üle. Ju peab järjest noppima. Mitte niimoodi kümme korraga, nagu eelmisel harvendamisel. Sead lõpetavad laupäeval – ja kartuleid söövad lambad edasi. Huh, maivõi. Mis ei tähenda, et kevadel uusi põrsaid ei võta 😀 Hobuseid on väga õige hulk. Kavatsesime täna ratsutama minna, aga see ilm, need märjad turjad – oeeeh! Ja kuivõrd õhtul läheb külmaks, hakkab homme huvitav. Üle-eestiline liuväli. Jumalal on huvitav huumorimeel.

Jumal pööritab loomi. Omanikud kolivad Eestist ära ja koerad otsivad kodu. Hobused muutuvad ülearusteks – ju pigem üle jõu käivateks. Kassituba on tuubil täis. Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. Nagu inimestega, nii ka loomadega.

Kurtsin eile nii Dianale kui Alole, et Donna ja Bella pole minu koerad. Ma ei talu koerte ketis pidamist – aga need kollased dingod ei püsi ju kodus. Indi lasi nad eile õhtul lahti ja hommikul istusid mõlemad ukse ees – palun las me olla ikka Sinu koerad… Nad teavad. Oi, kuidas teavad. Igapäevased imed. Kui kaamos ja mured neid vaid ei summutaks.

Ujumas võeti Indi Käru laste trenni – Helen ise on kliimaohvrina koduarestis – nii armas neist. Rääkisin tund aega hobustega juttu, panin sigadele värske põhu, vahendasin siit Müürivahe uulitsa rahvast, kellel info korruste vahel ei liigu.

Kõik toimib. Ja ometi on kõik kuidagi takerdunud ja sumbunud.

Mingi lõputu eiteamille järel ootamine.

Ehk õnnestub õnnelikult ära oodata.

Võib-olla tuleb õhtul toimetusse saadetud Talviku-loo peale isegi vastus 😀

Üleüldine infosulg. Ajastu märk. Mööduv. Kindlasti mööduv. Aitäh.