10.detsember

Nüüd on selge, et üks dingodest jäigi metsa. Kui nad ühekaupa ööseks lahti lasen, on kohe kiired suusad metsa poole – ja otsekui vastuseks mu hädaldamisele, et ma ei austa sedasorti penisid, redutseerusidki. Selge, et halb tunne on. Ma tean, et kolm on kohtuseadus. Oletasin, et kahele seale piisas kolmandaks lisanduseks kuusepuust. Aga ju siis ei piisanud.

Viktoria arvab, et peni on jahil. Tore.

Meie poti- ja plänniralli lõppes täna – viimased tangud-kamarad lindudele, kondid koerale-ainsale.

Saime Indiga uuest kartulite-apelsinide seriaalist üsna lõbustatud tuju. Lõbustav on kasvõi see, kuidas Elisabet igal õhtul erinevas seriaalis erineva nime all Imre ja Lemme kliinikuid-apteeke külastab 😀 Nii Pilvede all Mari rasedustest sai sealt soetatud kui uue seriaali Viviani töösuhted seal trepil lõpetatud. Muhe.

Mida ei saa öelda Brüsseli teenistuses olevate Eesti ametnike kohta – ühed mu sõbrad ei saanud alustajate toetust. Teine sõber sunniti lõpetama. Kelle huvides see küll on, et võimalikke toetusrahasid ei saa kätte või võetakse ära – ja veel tagasiulatuvalt…

Minul tulevad tänu laekumisele õnneks sellest brüsseliaanast täna maksta mitmed arved, aitäh.

Reedale kirjutasin:

Sul on õigus, kõige vastikumad on kirjad, mille alla ilmub NÄHTUD – ja edasi? Eriti absurdne on, et mul on umbes kümme sellist kirja praegu siin reas. Kõik need on saadetud mulle saatjate algatusel, need kõik tahavad minult midagi, pakun lahendused – ja edasi on lihtsalt nähtud. Kes tahab oma firmale promot. Kes tuba oma riituse sooritamiseks. Kes ja kes ja kes. Sellised üles tõstetud ja õhku jäetud asjad on juuuuuubeeeeeeeeeedad. Mis päeval kes neist tuleb? Millal ükski neist õhku riputatud palvetest või pakkumistest, lubadustest või algatustest tegelikult liikuma läheb? Õhkuheidetud poolikute kirjade varesepesa, ma ütlen, krt.

Lisaks veel need protsessid, mis on minu algatatud ja sama moodi servi seismas. Varesepesa!!!

Üks mu sõber kaotas eaka kiisu, korraldasin uut.

Tegin boksid, kirjutasin – ja võtsin vastu TV3 ootamatu visiidi hobuseid filmima.

Täpselt samal ajal, kui Virgo Pärnaga salvestuse lõpetasin, tuli Heiki Hanso – vaatas surnud jalakad üle, tegi nende utiliseerimise ja uue haljastuse plaani. Kuna tal on siinkandis veel kaks objekti, tuleb töö palju rutem kui oletasin.

Loomi talitasin ühe käega – teisega rääkisin Joonasega. Ka truubikallaste puhtaksvedu tuleb varem kui oletasin. Nüüd tuleb veel akadeemikuga halumasina kasutamisest rääkida.

Täna ei saanud Toomasest möödudes peatuda, kui ta lund kühveldas – sõitsime kinno. „Turbo“ oli kena kolm pluss anima – algus ja lõpp venisid, keskpaik oli päris maitsev. Kinos koos emade-vanaemadega vaid kolmkümmend inimest. Kõigi keskuse akende taga lapsed. No ma ei tea…

Kodus tegin kolme asja korraga – kütsin ahjusid, tegin Indile sooje võileibu ja kühveldasin lund. Ja vot õhtul oli küll päris paha tunne sellepärast, et üks dingo metsa kadus. Ei essu ega plärtsumist, ei püstihüppamist ega ketis peetavate koertega kaasnevat süütunnet. Ilmselt jäi mingite loomade kätte, alla, hambu. Inimestelt oleksin juba kuulnud, kui jahimehed ta maha oleksid võtnud.

Teine dingo – see, kellel paari aasta eest kutsikad olid, on oma kohal vägavägaväga vagusi.

Paha tunne.

Aga elu läheb edasi. Ja fb jutukasti korraga end kiitma ja mind süüdistama ilmunud hüdra, kellega nö abielus olin, blokeerisin ära. Mitte miski ei muutu. Süüdimatu vaimustus oma potipesust ja pliidikangelastegudest, lõputu süüdistamine, milles kõik me laste ja loomadega ta vaesekese ees süüdi oleme. Kuivõrd see limane lällamine sattus just Heiki ja Joonasega päris asjade ajamise ja arutamise vahele, oli kontrast eriti õpetlik. Või inspireeriv. Pusletükid aina paiknevad oma kohtadele.

Kui ma nüüd bojaaritarile teksti ka ära suudan saata – õige pisut on kirjutada – olen väga viieline tüdruk olnud.

Hommikune miinus kaheksa keeras nulli, homme on plussid – ja Maa nabal miinus 93,2. Emake Maa, mida sa meiega teed? Aitäh sellegi eest 😀