12.detsember

Brigita Murutar laulab mitmesaja konkurendi hulgast valituna 20 hulgas Eurovisioni Eesti eelvoorus.

Olen nii vapustatud, et tunnetepööris vajab setitamist – ja saepuru näost ning heinapebred püksist ära kasimist. Päeva lõpetuseks rääkisime tütrega pool tundi – mida tähendab eelseisev intervjuude-avalikkuse-tuntuse karussell. Ent karussellile sattumiseks ei pruugi kodust ära minnagi 😀

Oli päev, nagu kinobuss oleks külas käinud.

Täna ei tapetud Soone talus ühtki elusolendit. Hulk saarepuid, mis said maha võetud ja kasulikuks materjaliks tehtud, olid haiged ja otsas. Põhjuseks kliima soojenemine, mis ei sobi sellele puuliigile.

Kolm tilka verd… Tühjad kohad… Tirr – ja tavaline talutraagika. Või isegi mitte traagika. Nii on. Eile, kui kahest jänesest ja Tirrist – lutitallest – Indiisule poolkäistega vesti õmblesin, torkasin mõistagi korduvalt sõrme. Iga torkega meenus, kui pööraselt palju ma kõigile oma lastele õmmelnud ja kudunud olen. Köösneritöö aga on – oeeeh.

Indi laulis samal ajal Youtube’is leiduva Maria Listra ja Little Squirreli versioonide saatel nelikümmend korda tasa-tasa. Ja mulle meenus paratamatult, miks said Tiriseja naha sisse mitmed augud, millele paikade norssimine kolmekordistas töö. Päeval, mil käisin Raikkülas ponimärade juures olnud eeslitäkku peale laadimas ning Opaal sõitis Aili pere lemmikloomaks ja talu maskotiks, oli Tirr korraga külili ja läinud. Lihtsalt. Ette hoiatamata. Kuna ühtki meest polnud käepärast, pakkisime ta Aleksandriga sügavkülma ning hiljem pooliti sulanud kehakest nülgides tulidki paratamatult augud. Niuks. Tilluke ja enneaegne, inbriidingu vili ja määgimise asemel tiriseva häälekesega… Ohjahnoh. Tirr, ühesõnaga. Temast sai võrratu vestiselg ning väiksesse nukuvoodisse tekk ja padi.

Sigu kuulen ning neljandat päeva kaotsis kollast koerarajakat näen nagunii kogu aeg. Nii need asjad lihtsalt on. Täna, kui puid hakati langetama, sattus allesjäänud dingo, kes kannab nüüd koondnime BellaDonna – sai ka õe nime endale – paanikasse. Seega sain aru, et metsas möllava peniga ei juhtunud ei jahimehed ega metsloomad, vaid langev puu. Selline selgus. Nojah.

See-eest võttis Taja vats pärast esimeses lumes püherdamist õige kuju, Nibiru pole enam risti. Aitäh. Tuhat korda aitäh.

Üldjoontes on mul väga palju kujutlusvõimet, ent niisugust töökultuuri ja kiirust, professionaalsust ja turvalisust, nagu Heiki Hanso meeskond täna siin ilmutas, pole võimalik ette kujutada ka kirjanikul. Haiged puud võeti maha – tehnika nägi välja nagu… jah, ulmefilmis. Veeti õuele, lõigati pakkudeks. Oksapraht riisuti kokku ja rigaragast tehti kolm hunnikut hakkepuitu. Üks läheb Baikovitele jõulukingituseks, kaks talli ja lauta soojendavaks bioallapanuks, mille pealt kevadeni ainult põhk ära võtta.

See kiirus ja täpsus, osavus ja tehnikavaldamine…

Maailma kõige imetlusväärsem olend on inimene, kes oskab ja tahab tööd teha.

Mul polegi nii mõnusat köögitäiele meestele lõuna valmistamist olnud – samal ajal likvideeriti õudukas-puulaipu lambakopli tagant ja ma vaatasin seda nagu teatrit.

Kuna torm oli peale tulemas, vedasin lammastele-hobustele heinad ette ja panin kogu kaadri kinni – ning ka nii mõnusat loomade hooldamist pole ammu olnud, sest esiteks olin oma käruga masinate vahel joostes üks meestest ning teiseks olid loomad ütlemata tänulikud ja rõõmsad, kui selle möllu ja urramise ja tõusva tormi keskel mind kohtasin.

Tööpäeva lõpetasime kõik koos. Mehed tegid viimast haket. Minni kargas mööda heinapalle. Mina tasandasin pehmet pinnast, kuhu trakats kinni jäi. Ümberringi kees saepuru, pebred ja torm turbo-pilvedega.

Õhtul sain mitu head kõnet ja kirja. Aitäh.

Ja nüüd hakkan seedima, mis juhtus mu keskmise lapsega. Tibilinnuga, kes alles sündis – ja nüüd on Eurovisioni rahvuslikus eelvoorus. Ta tegi õigesti, et Tartusse läks. Üldse on kõik alati nii hästi kui vähegi olla saab. Ja me ise kõige paremad, kes me sel hetkel olla saame. Ahjud, küdege ruttu – tuttu! – Indi juba tudub teleka ees, kust tuleb hõumälõun-ei-tea-mitmes. Kõik me oleme alati üksi. Mida paremate kaasüksiklaste kõrval üksi, seda parem meile kõigile.