14.- 17.detsember

14. detsembril, oma vanavanaisa Harri sünniaastapäeval sündis Richardi ja Kaisa esimene tütar Lumi Murutar.

Täna on Margareta, minu esimese tütre sünnipäev.

Laupäevahommikul olin miskipärast üleni motoorset rahutust täis – ehkki sel päeval oli mõneks tunniks ka mehi majas, vedasin metsaservast saarepakke ega suutnud paigal püsida. Kui tuppa jõudsin ja Indi isale helistas, oli laps just sündinud. Sain lisaks Richardile ka ämmaemand Siiri Põllumaaga rääkida ja teda südamest tänada.

Kuunaise tantsudele hilinesime ja varanesime, mis hirmus. Tõime rongi pealt Eduardi siia. Võtsime koos Indi ja Kadriga ka Jaanika peale ning ahmisime endasse väetantsude kontsentraadi. Kuna seekord oli Minni ainus laps, läks ta üleni tantsudesse ning sai tõelise elamuse.

Misjärel kimasime bussijaama, võtsime peale eurostaar Brigita, lapsevankri ja paki raamatuid, millega Indi saab jõululaadal tähtis olla ning viisime kogu koorma – jõulukingitused ka – Väljatagusele. Tegime seal tule alla – ja siis oli jälle kiire.

Indi läks klassiõe sünnipäevale Valtu seltsimajja.

Mina panin Eduardi palvel Maruusja sadulasse – see oli Ediku esimene sadulaskord ja Kadri tegi suurepärase fotoseeria.

Lõunasöök, Indi koju, sauna kütmine, üheksa masinatäit pesu… Kasutasin mehed kurjasti ära – lasin neil tekid välja väänata 😀

Pärast seda ma aga aina mehi kuritarvitanud olengi. Jaanika nimetab mind ämbliknaiseks. Kõik jäävad siia võrku. Koos traktoritega. Mis on natuke naljakas – ja natuke ei ole ka.

Läksime pühapäeval metsast mu kaht koormat palke ära tooma. Silkasin ees, traktor järel… ja ootamatu allikas – Soone metsad ju! – neelas traktori. Mauhh. Tänu sellele sain tuttavaks siinsamas metsa taga elava laevakapten Aini ja TREVi-mehe Virgoga ja tema naise Andraga. Virgo traktori oleksime samuti äärepealt kraavi keeranud – liiga kerge oli.

Vahepeal jooksin Minni järele koju – mul polnud ju plaanis igaveseks metsa jääda – ja siis viisin tütrekese paariks tunniks Väljatagusele koos Brigitaga tibuliisat hoidma. Ta oli minnes kuraasi täis – jääb hommikuni – miskipärast on lastel suur hasart öösiti kodust ära olla – ent peagi helistas: ma tahan koju emme juurde. Nii armas.

Õhtul saime Reimo siia, see vaatas allikasse istutatud traktori üle ja leidis, et peab tooma oma suurima traktori.

Eile hommikul jõudis see suurim kahetunnise hilinemisega siia – oodates kütsin niiskuse peletamiseks nii maja kui sauna, et pesu võimalikult ruttu kuivaks saada – ja edasi mu ämbliknaise omadused alles käiku läksid.

15tonnine trakats suri siia ära.

Esiratta kumm jooksis tühjaks.

Mehed käisid kompressori järel – ja said hakkama sõiduauto karterikaanega – kuna nad ise korkisid ennast siia kinni, tuli mööda põlluserva minna.

Lõpuks tuli ratas ikkagi ära vahetada – sellel järel käia – ning käima see uunikum enam ei läinudki.

Õhtupoolikul helistas Ulvi, ütles, et igatseb meie järele ja tuleb neljapäevahommikul külla.

Siis viisin Indi kooli aabitsajõulupeo proovi, ise käisin Heleni juures mälupulga järel ning õhtu veetsime etendust nautides. Vilve Juttus oli koos muusika- ja kandleõpetajaga teinud suurejoonelise etenduse, mille lapsed ka auga välja kandsid. Võimas.

Täna hommikul saatsin pilte-tekste – meestest pole kippu ega kõppu.

Läheme Reedaga maavalitsusse nii tema kui minu projektidega – ning õhtul tuleb põhjalik pesude lappamine.

On soesoe ja päikeseline. Aprilliilm.

Laseksin nüüd meeleldi kõik mehed ja masinad ämbliknaise võrgust lahti – kusjuures see kaks koormat palke istub kenasti metsas, kus mujal 😀