18.-22.detsember

Ma sooviksin, et uuel aastal ei annaks inimesed üksteisele hinnanguid, ei pandaks hindeid, ei premeeritaks subjektiivselt. Tsiteeriksin Liina Olmarut, kes kunagi meie omavahelises vestluses ütles: „Ma teen iga päev ja tund oma parima – paremini ma lihtsalt ei suuda. Veel.“

Ja kui selle sinu enese parima eest kõrva tagant ei sügata, on valus. Kõigil meil. Nii vähem kui parima tunnistuse saajatel kui nendel, kes pole pärjatud aasta tegijateks. Enda jaoks oleme seda igal juhul. Meie parimad meied.

Valtu kooli jõululaat ja kontsert olid võrratud. Indira müüs isa kirjastuse raamatuid – üks tuli isegi puudu – ega kaotanud viimse hetkeni kannatust. Mina küll. Kui olin ostnud ühe kangastel kootud vaiba – nimetusega Pilvede taga – kahed käsitöised kõrvarõngad ja viis mesilasevahast küünalt, pugesin õpetaja Ebe käsitoaklassi ja joonistasin jõulukaardi. Oma vanema venna lesele Mallele. Ja lipsasin koolisööklasse – toidulõhnade peale – kus paari kartulit ja kulbitäit kapsast süües kuulsin, et salakesi aitab ka tänane kogukond hädasolijaid. Toit, mis üle jääb, läheb… Ma ei räägi sellest. Mul on hea meel, et läheb. Ja psssst!

Võrratu kool, mis selliseid laatasid korraldab ja inimesi ühendab, tegi ka suurepärase kontserdi – lühinäidendid, laulud, tantsud… Ja siis algas nutt.

Mis on ilmselt põhjus, miks ma viimaste päevade ringilendamise juures pole tahtnud päevaraamatut täita, vaid olen pesu pesnud ja bokse puhastanud, iga päev Tallinna vahet leekinud ja ootamatuid tekste kirjutanud, mis on lausa taevast saadetud tellimused. Ma pole ammu nii palju nutvaid lapsi näinud, kui kooli jõulupeol. Ja ma pole osanud seisukohta võtta, kuidas sellest niimoodi kirjutada, et õpetajaid ei solvaks. Oleme neile tänulikud – aga mulle tundub, et aeg oleks ka meie koolis sisse seada selline süsteem, nagu Vanalinna haridusseminaris, Kohila mõisakoolis, Waldorfis.

Lõpetage ometi see hindamine ja pingereastamine, millega lapsed jõulude ajal nutma aetakse.

Armsa ja täiusliku kontserdi järel luges direktor ette kõige tublimad.

Milleks?

Saalis nuttis mitu last, kes paremini ei saanud – ja keda ette ei loetud.

Tõepoolest taevalik pidu – endast parima andnud, laulnud-tantsinud-kanneldanud-sportinud väikesed poisid nutavad südant lõhestavalt. Sest võrreldes teistega polnud nad tunnustust väärt. Ma olen seda päevikulõiku tegevuseküllasuse tõttu aina edasi lükanud, sest mina hakkasin ka väikese naabripoisi meeleheitliku nutu pärast nutma.

Ja kui soovite, võin neid ridu kirjutades uuesti nutta kõigi nende eriliste ja tublide, ainulaadsete ja helgete laste pärast, kes ei kvalifitseeru.

Andres, me peame oma koolikorra ümber tegema.

Kas tead, kui tubli ja armas on see poiss, kes südantlõhestavalt nuttis?

Kas tead, et üks väike tüdruk, kelle pühendumist ja edenemist ma meie külas iga päev näen, ei söandanud emale helistada, et talle autoga vastu tuldaks – tunnistusel olid kolmed. Aga kolmed olid sellepärast, et ta ei ole tavaline tüdruk, keda saaks saavutusspordi mõõtkavas hinnata ja sildistada. Ta on tema. Me sõitsime koju, lobisesime ja laulsime teel – ja asi polnud enam nii hull. Kodu ootas teda täpselt tema enana. Hinnangute ja siltideta. Kodu. Kool peaks olema samuti kodu. Ja ometi on mul igal hetkel kui Indi on oma pesast, loomade ja tegeliku elu juurest ära, hirm, et talle tehakse haiget.

Meie klassijuhataja Vilve Juttus sosistas klassijuhataja tunnis lastele, et ta loodab väga – need, kes nii õhinal sügisel kooli tulid, tahavad ikka veel koolis käia. Jah, nad tahavad – aga lõpetage ometi laste sildistamine.

Eile rääkisime pea tund aega Sikupilli gümnaasiumi erivajadustega laste õpetajanna Rita Inglikaitse Kaljusega. Ka temaga oli taas teemaks uue erilise kristallpõlvkonna teema. Kulgemine läbi õppeainete pole kergejõustik ega kümnevõistlus. Õpetajad ei kujuta ette, kui palju meie lapsed oskavad ja teavad – ja kui palju loomulikku kulgemist komistab mingi hindamissüsteemi taha, mis pole pädev.

Vabandust, kallid õpetajad – olen teile väga tänulik – Indil oli vägavägaväga hea tunnistus – aga minu hing teeb piiksviiks, kui lastele haiget tehakse. Nojaa, ja sama kool peab samas üleval… Ahjah, sellest otsustasin ju mitte rääkida. Ehkki see on liigutav ja õilis ja peaks tegelikult rääkima.

Lõppenud nädalal tulid minu ellu vulkaanid.

Kolm. Kirjutan neist kõigist novellid. Äsja just arutasime küüliku-Heliga, mis on novell. Alguse ja üllatusliku lõpuga terviklik väikevorm.

Esimene vulkaan tuligi mu koju vulkaanilise ehitusmaterjalina, millest naudingu ja pühendumisega kirjutasin – ja mille eest oma eneseteadvuse jaoks piisava kõrva tagant sügamise pälvisin.

Teine vulkaan purskab siiani – traktorid on ikka metsas kinni. Täna õhtul käis Joonas siin ja lubas homme veel ühe tuua, et teise alt esimene kätte saada 😀 😀 😀 Ahjah, ma pole vist rääkinudki, et Reimo sulane Siim viis siit õuelt viisteist tonni traktorit metsa Joonase belarussi ära tooma ja… suri sinna ära. Belarussi urgitsesime välja, hiiglane jäi jalgu – ja täna enam belaruss ka käima ei läinud 😀 Tõsi, täna enam mina metsa ei roninud. Miku ei lubanud.

Haua Miku ütles, et kui need viimased mehed, kes on veel maale jäänud, tahavad siin üldse kesta, peavad oma muuseumi ise metsast välja lohistama – ja välja mõtlema, kuidas mida tehakse. Samas on mul hea meel näha aina uusi poisse uute autode ja seadmetega Soone õuel, kui lambaämbritega üle õue kappan – ja seal nad jälle on – hakka või kodus silmi värvima.

Ehkki seda on viimastel päevadel nii palju saanud, et silmad paluvad – püsime nüüd kodus.

Ühel nädalalõpule eelnenud päeval tulid Ulvi ja Lembit. Kuni Indi mängis Lembituga, pidas Ulvi vajalikuks lahti näpistada seitse kutsumata külalist. Neid, kes siin elavad, ei taha ma ära saata – neid on üle kolmekümne, nad on minu armas meeskond, kõik on poisid – ja nad pole kinnijäänud hinged, vaid sõbrad, kes on otsustanud siin elada. Nad puudutavad ja osalevad, kaitsevad ja toimetavad – need, kes siia ei sobi, kardavad neid.

Indira ütleb: „Meie poisid.“

Kui Joonas kurdab – keegi on siin, lohutab Indi – ära karda, nad jooksevad emmel paela otsas, nagu üle tee minev lasteaiarühm, lipukesed käes – Indi ütleb, et tal hakkab hoopis siis kurb ja kõle, kui Garfield teda vaatama tuleb.

Eile pakuti mulle jälle üht raudjat hobust. Seekord nelja-aastast rootsi soojaverelist mära. Märgisteta. Värvus ja nimi on kõik Need. Aga Tajale ja Maruusjale, Namastele ja Mannile ma seda ei tee. Kaks boksi on vabad – ja sinna sünnivad hobused, ma ei too mitte kedagi juurde.

See siin on enese veenmine. Tegelikult tahaksin seda rootslast küll, paaritaksin kevadel Ande Aacheniga ja… Kõvasti kõrgem kui Ritsikas on. Mänguline ja kuulekas – ja… no kuulge, emme kuulub Tajale, Maruusjale, Mannile ja Namastele.

Kas see kiusatus on geneetiline?

Eile õhtul, mil oli mu isa ja esimese hobuse lahkumise aastapäev, käisin õhtusel vastuvõtul samas majas, kus oli mu papa marionetistuudio. Nii teine energia. Kolmas vulkaan. Oi, kui palju novelle on sündimas. Inimesed ei armasta novelle vaid romaane, ju siis tuleb kolm vulkaani üheks romaaniks punuda. Teinehomme. Mu minia isa Antti lemmikväljend 😀

Üleeile käisin Tallinnas Kessu aastalõpu vastuvõtul.

Eile vaevusin kontsade ja korsetiga minema, üleeile läksin hipi-kauboina – puhta ja stiilsena, aga üldse mitte kommillfoona – ja samas ka mitte fopaana.

Üleeilse peo kingitus oli Kersti Männiku poolt James Soprano Gandolfini viimne film „Aitab jutust“. Lugu mehest, kelle eksabikaasa nägi temas kõiki halbu omadusi ning naine, kes oli esimese naise parim sõbranna, nägi temas kõike head, mis mehes üldse olla võib…

Kui hea on interneti- ja telefoniside – üleeile maandusin oma enese maailma tänu pikale vestlusele Triinu-Kariniga, eile vestlesime Dianaga, täna Kareka ja Maiduga. Teemad loote valest asetusest kuni kosmilise tasakaaluni.

Kas ma viitsin jutustada sellest, et käisin kaks ringi hambaarstil, ühe autoteeninduses – üks tuleb veel käia. Või et Pärnus persse kukkunud sõbra auto telefoni teel lahti muukisin ja tänu sellele saavad tema võlad lahendatud. Ma vist ei tohi ka sellest rääkida. Isegi kui see võtab meie elust kolm tundi. Tal oli seal autos… See auto jäi sinna sellepärast, et… Võti kadus ära sellpärast, et… 😀 😀 😀 Jälle följeton. Hea, et mama vajalikke telefoninumbreid teab.

Mul pole voli rääkida sellest, mitu kärutäit essu ma täna välja kärutasin, mitu masinatäit pesu eile pesin ja kuivatasin, mitu ootamatut teksti vormistasin. See on nii tavaline, nagu ka puukorvid mu käes.

Vähem tavaline on vaikus, mis minust jaanuari teisel nädalal saabub.

Olen nädal aega Hiinas.

Kõik peale Indi kooli ja tagasi toimetamise, koolitööde tegemise ja kaissu võtmise – jah, need on asjad, millest ma ka ei räägi, on korraldatud.

Ja ongi hea, et ma ei saa kõigist asjadest rääkida – kolmest viimaste päevade vulkaanist sünnivad novellid. Või oli neid seitse? Üheksa? Elu ongi nagu novellide rida.

Ahjah, ühest asjast võin siin küll vabalt pihtida.

Kui Kessu peole Artisesse sõitsin, keerasin autoraadio vait ja laulsin ise.

Kolm laulu said minu jaoks tänu viimaste nädalate vulkaanilistele protsessidele täiesti uue tähenduse. Aitäh.