23.detsember

Kolm noort punast kana sõitis täna Soonelt Piibelehe turismitallu. Küülikufarmist tulid väga paljukesi, loodetavasti õnnestus sõpradele jõuludeks saata sellised, kes juba munevad. Vastutasuks õpetavad Kristi ja Kristjan Minnile kuidas hobust ette pannakse. Mul on Maiele piinlik tunnistada, et seda ma siiani ei oska. Nojaa, aga mille ette praeguses kliimas hobuseid rakendatakse – paadi?

Joonas ja Siim viisid täna traktorid metsast ära. Kui selline ilmastik jätkub, tulebki palgid kändudeks teha ja jupphaaval välja kärutada. Metsa jätta oleks samuti rumal. Veel rumalam kui traktorite allikatesse uputamine 😀

Rumaluse ja tarkuse vahekordade üle pani mõtlema tänane pakkumine. Seekord mitte järjekordne hobune – keda minu kodurahu tõepoolest ei vaja. Kaks oinast. Oinas on teatavasti kesksooline teenistuja. Kui ta on hobune – ehk siis ruun – kuuletub ja teenistub paremini kui mära. Kui ta on kass – ehk siis enam mitte kõuts –püsib kodus ega kao ära, nagu meie Lilli ja Taaveti üks Tartusse-läinud poegadest. Ja selle poolest ei erine ta koertest, kes ka emastena metsa jäävad…

Üks Viljandi talu pakub kaht oinast, kes on jäänud kaevuta tallu – pere ise Soomes. Tingimus: neid ei tohi ära süüa.

Missugune põhjus võiks olla pidada kaht oinast?

Kevadel saab nendelt villa. Pärast seda, kui nad on lukuaugu kaudu koorma heina ära söönud. Nagu vanarahvas lamba kohta ütleb. Villavõtmise järel on nad ikka tõesti lihtsalt lihakehad, nagu igasugune sigimatu olevus. Meile tuleb uuest aastast uus jäär – mida tema oinastega peale hakkab?

Planeeritud on nii, et kui sügavkülma jääb Singist ja Pekist ruumi, läheb sinna – oh kui ebameeldiv on nendega nimepidi suhelda – üks mu oma jäär ning seejärel udarata ja südameprobleemidega mammi. Sünnivad uued. Ja mina ei saa oma nelja-aastase lambakasvatuskogemuse peale küll öelda, et nad tasuvad end vaid muruniidukitena ära. Nende teene on nahkapistetud iluaed, palju määd ja lutitamist – ja kes ohmakas võiks tahta neid oinaid kätel kanda?

Jah, ma võin neid kevadise pügamiseni pidada, kui vill on käes, siis…

Kas soomedesse lähevadki inimesed, kes ei saa aru, milleks ükski loom on? Me võime neid emmedes öösiti iga paari tunni tagant tõusta, võime neile sünnitusabi anda, neid kallistada ja päevas kordi-kordi suhelda – ent meil kõigil on funktsioon. Kui lammas oskaks kirjutada ja joonistada, siis teda ära ei söödaks. Ent ta on lammas.

Tõin endale uued kalendrid ja seadsin need uueks aastaks sisse. Avasin uued fotode ja arvete kataloogid.

Uuel aastal kirjutan seitse raamatut, paigaldan katusele päikesepaneelid ja tuulegeneraatori.

Sama teilegi soovitan.

Ja iga päev potitäite kaupa kartuleid keeta ei soovita kellelegi. Kanad ja lambad ei tea, et need keetmata jätate – vili ja toidujäätmed ajavad samuti asja ära. Ometi on nad kõik nende kartulite eest nii tänulikud, et pott aina valmistab.

Jälle torm.

Kodu saab järjestikustes tormides ribastunud lipu aseme uue – heisata on mõtet siis, kui tuul sellest kohe peenikest niidipundart ei disaini.

Pisi-siblimisi – bokside puhastus, kaks masinatäit pesu, laudas kanakuutide kõbimine, järjekordse kaks korda kahe inimese omavaheline kokkuviimine pole justkui kõne väärt.

Mul on juturaamatu lugemine pooleli – isegi mitte raha eest, lihtsalt vabast tahtest loen. Vaikne ja tormine, paradoksaalne ja helge õhtu. Aitäh.