24.detsember

Täna sündinud Jeesuke ise teab, miks mõni päev on nagu filmide rida.

Hommikul laudas oli kärisemise komöödia – O’Boy jäi mulle sarve pidi kombinesooni taskusse kinni, läks ähmi ja tiris kombeka külje mitukümmend sentimeetrit lõhki.

Tallis oli trügimise farss. Tegin hobustele puhtad pesad – mitte keegi polnud nõus õue minema – nii me seal siis tunglesime ja jagelesime.

Kirikussemineku jätsin pooleli – selle asemel läksin aegsasti Reti juurde, võtsin nad Hanna-Liisaga peale. Mihkel läks oma vanemate juurde, meie sõitsime Vehendisse. Päris karm maantee oli – vihm, pime, vastutulijate tuled – oeeeeh!

Vehendis näidati filmi ühest väikesest vihkavast ja lammutavast hingest, kes šokeeris mitmetel meist silmad veele. Ent kohtumisrõõm teiste hingedega – ning elukogenud inimeste hingesuurus ja osavus – kujundas selle filmi siiski vaadatavaks. Erlend tegi jõuluvana, toidud olid head.

Mis peamine – saime Retiga nii minnes kui tulles mitmeid tunde vestelda.

On tunne, nagu oleksin und näinud.

Und, mis on väärt korralikku suhtedraama raamatut – selles on uskumatut naiivsust ja ülbust, pahelisust ja süüdimatust, paigast ära minapilte – ja nagu öeldud, vihkamist ja lammutamist. Ent lõpp on õnnelik.

Alati.

Häid jõule nii lammutajatele kui ehitajatele, nii vihkajatele kui armastajatele – tervikul on alati kaks poolust. Halb vaob ja hea jääb.