25.-26.detsember

Aitäh.

Tänan südamest, lapsed ja omaksed, sõbrad ja loomad. Olen kaks põrutava jõuluõhtu järgset päeva väga omadega veetnud ning väga-väga-väga tänulik.

Eile veetsin terve päeva loomadega. Nühkisin hobunad puhtaks, ratsutasin Maruusjaga, Tajaga tegime väga kerge trenni. Ja siis sündis jõuluime. Kõik neli hakkasid mu palvel ringiratast ümber selle puu kõndima, mille all Namaste sündis. 21 ringi. Mina kükitasin seljaga vastu puud. Tegime kokkuvõtteid, sõlmisime kokkuleppeid. Nähtava ja nähtamatu maailmaga.

Õhtul viisin Saunaküla oh-heldekestele ühe kana lihakeha.

Täna sai laut põhjani puhtaks. Keegi lammastest on totaalselt virtsal. Karekas, kes äsja paar tundi siin õhtustas, soovitas ussirohtu anda.

Ja Daniel Rodgersi 11.sünnipäev oli Hagudis. Paras hulk lapsi, mõnusad mängud ja maitsev toit.

Mis kõige olulisem – mu lapsed tulid koju. Rääkisime nendega, mis pärast košmaariks keeranud jõuluõhtut toimus. Egomaniakist sadist, kes vanaemasid nututas ja kõigile hullumeelse stseeni tunnistajatele unetud ööd, rusutud jõulud ja väga põhjaliku mõtteaine põhjustas, sai isalt koslepi. Ent mida see nii ära hellitatud, paigast ära minapildiga ja sügavalt jõhkra hinge juures ikka muudab.

Aeg…

Kui vanaema Ingaga üle poole tunni täna vestlesime, ütles ta sama, mida Karekas – aeg loksutab kõik paika. Ja pöörab kõik tekitatud valu ja ebaõigluse, julmuse ja karistamatusetunde sadisti enese vastu – ühel hetkel jõuab talle kohale, et teda püüti kaitsta, et ta on saanud kõik, mida vanematel anda on – ja vastanud sellele ülbe julmusega. Mitmel viimasel aastal.

Mis muud kui aitäh õppetunni eest. Kui ei paluta, ära aita – sind ennast ei aita tema, kelle püha kohustus see oleks ealeski. Korraldabki paar korda aastas koletuid draamasid. Kuri irve näol. Aitäh.

Ent jõuluimed sünnivad siiski.

Meie kallis Kertu, kelle tallis Rõngus hobuseid pidasime, sünnitas Soomes tütrekese. Jõuluõhtul.

Ja eile, kui seisin sõrm suus – kuidas rullid ette saada? – tuli Joonas. Mul olid juba käärid käes, et üks rull lahti võtta ja käruga hobustele ette tirida – ja sealt ta tuli. No tõesti ime. Kaks rulli kandusid väga suurt kasvu naabripoisi jõul lenneldes koplisse, ta küsis, mis abi mul veel vaja oleks – aga selleks ajaks olin ma Vehendi saaga järel ennast juba õnneks tühjaks nutnud, ratsutanud ja töötanud, nii et suutsin head ja sooja naabrimeest nutmata kallistada.

Minni küsis koos Aleksandriga saabudes, mida täna kirjutasin – ja siis nentis – keegi pole suutnud šoki järel ühtki vaimset tööd teha, enamus perekonnast magada ka mitte. Kõige raskem on alla neelata seda, kui koletisena käitub see, kellele oled nii palju pühendunud, andnud, taganud, loonud. Mis peamine – tsiteerides Retit – see, kellele oled elu andnud.

Erinevalt egotsentriliseks ebardiks muutunud kullakesest anname meie andeks, mõistame – aga ei unusta. Seekord ma tõesti luban – ei unusta – et mind ja mu lähedasi ei saaks sama julmalt samamoodi lüüa.

Oli ära.

Aitäh.

Aitäh loomadele ja lastele, sõpradele ja omastele.

Eluga edasi, kuidas teisiti.