28.detsember

Parempidi-pahempidi-parempidi-pahempidi… Indira koob. Väga hästi ja täpselt. Üksnes paari rea tagant on vaja üle vaadata, millised silmused kusagilt altpoolt uuesti üles luua, millised vabaks lasta. Et pinget ei saaks liialt ega liiga lõtv ei saaks. Kõlab nagu mõistukõne või sümbolistlik pildike – aga täpselt nii ongi.

Hilisõhtul pärast päeva, millel lasime sisetunde järgi omasoodu voolata, otsustas Indi kuduma hakata.

Peaaegu kümme sentimeetrit väga lühikese ajaga.

Vägavarahommikul kirjutasin novelleti Hispaania katoliiklikest peremustritest, mis… Ei räägi, enne kui valmis 😀 Ja kirjutasin tänu sellele, et jätsin eile õhtul pärast sauna ühe kirja lugemata – kustutasin selle targu nii postkastist kui prügikastist, et kiusatust ei tekiks. Ma tean, mis seal on. Oli.

Mustrid. Võõrad. Aga ma tean, kustkohast need pärinevad. Seega pole tarvidust ei lugeda ega kirjutada.

Ei talli- ega laudarahvas teinud erilist numbrit sellest, et talitus oli täna enne koitu – aga mitte enne kukke – Pantalone huilgas juba siis, kui uksest oma traditsiooniliste pottide-plännidega väljusin. Tallirahvas oli hommikuks vaid pool liigset kärutäit tootnud.

Laudas oli paaripäevane kellegi kõhulahtisus lõppenud. Indira ütles minu muretsemise peale – miks keegi pasandab, ja kes see keegi on – kõigi 16 sabaalused on puhtad ja näod reipad – Adeele käis külas. Täpselt nii tundubki. Lutitall Adeele oli enamuse oma lühikesest elust mul ühtpidi luti otsas, teistpidi peputpidi kraani all. Nüüd ilmus poolteist ööpäeva lauda värskele allapanule täpselt samasuguseid rohekaid… Pardon, säästan teid…

Parempidi-pahempidi-parempidi-pahempidi… Silmuseid on õige arv. Ilusad ühtlased ka 😀

Niisiis tundub Indil õigus olevat – Adeele käis end meelde tuletamas. Mäletame-mäletame. Kõiki teid. Teid mõlemas mõttes. Nii teie kui teede tähenduses.

Poisid sõitsid Tallinnasse ühe haritlaspere lastetuba ehitama. Meie Indiga Kuuse tallu. Natuke rohkem Pärnu poole kui siia. Küülikufarmi Herlend sõitis Soone talu punase Mazdaga oma töökotta, et ta üle vaadata. Üks klamber keevitada, üks pirn vahetada, ütles ta.

Meie Indiga tungisime kõigepealt Ritsika ja Laura audientsile. Nende ametlikud nimed on Juliet Mafiosa ja Faloria, nad on ema ja tütar, nad tulid täpselt aasta tagasi Kumma külla – ja on nüüd Heli ja Herlendi juures õnnelikud.

Parempidi-pahempidi… oeeeh Indi, niimoodi me küll enne südaööd tänase päeva postitust meie talu kodukale ei tipi… Kus üks silmus on? Teise sees. Ja veel üks silmus teise sees. Käes. Õige rida jälle 😀

Seejärel võtsid loomipidi sugulaste kassid Indi endale. Meie Heliga rääkisime tuhandel teemal, mille lühida kokkuvõtteni jõudsime Heli vanemate juurde Pärnu-Jaagupisse startides: read the fucking manual. See kehtib iga eluvaldkonna kohta 😀

Parempidi-pahempidi-parempidi… miks on kaks silmust kokku kootud?

Selleks, et saaks öelda MEIE.

Seda tunnet kogesin Heli lapsepõlvekodus nende lapsi kokku korjates, Heli emmega kallistades, issiga karjakasvatusjuttu ajades. Õigupoolest ka Libatses Herlendi pere kodus. Niiväga MEIEd – ja niiväga igav tulemus autoarsti juures käimisel. Mu auto oli täiesti korras 😀

MEIE autol, olgem täpsemad. Ta on kogu meie talu logistika ja varustamise ustav kaaslane – ning koju jõudes rookisin ta ninast sabani puhtaks. Mis meil täna üldse plaanis polnud. Autot kallistav Soone Saara võiks olla järgmise novelli teema – hakkan juba harjuma, et neid miniatuure romaanide-näidendite-tellimustööde vahele aina pudeneb.

Parempidi-pahempidi… miks ühest silmusest kaks kasvas? Kaks rida varem. Lapse veakesi on võimalik parandada neist talle rääkimata. Mis sa seal pusid? Ee… too mulle palun üks mandariin… parempidi-pahempidi.

Autodevoog Tallinn-Pärnu maanteel jättis meile Indiga piisavalt aega juurelda, kas kilomeetreid Pärnuni on vähe või palju. Parasjagu.

Koju! Arvasin mina. Et vasakule ja paremale üheaegselt või umbes nii. Pontšikud! Need otsustasid asja.

Enne pontšikuid seisime kiriku ees ja silmitsesime sinna tassitavat kirstu. Nojah.

Kiire pööre paremale, minu lemmikpoodi sisse – merevaigust kõrvarõngad Indile, paar pisipudinat mulle – ja teel lemmikkohvikusse me Tiina Ristimetsa kohtasimegi. Vahetasime kümme väga vajalikku Pilgrim-lauset – pilgrim on muide palverändur… ning sukeldusime pirukabaari, mis on olemas olnud nii kogu minu teadliku elu kui selle naise elu, kes osutus nüüd seal leti taga töötama.

Sellest naisest peaks õigupoolest loo kirjutama. Peaks? Kirjutan. Me kohtusime temaga enam kui kolmkümmend aastat tagasi. Ja minu meelest näeb ta välja täpselt samasugune, nagu toona. Ta töötas siis majas, mida hulk aega pärast tunti Chaplini keskusena.

Kui me poleks Indi käsul, minu soovil Pärnu poole keeranud – kuidas siis oleksime Tiina ja tolle värvika emandaga kohtunud? Kui loo kirjutan, saate teada, mis meie kauase ühise teekonna päevil tema hüüdnimi oli. Ja taeva päralt, ta näeb täpselt samasugune välja nagu toona. Huumorimeel ja eksistentsiaalne täpsus ka sama.

Parempidi-pahempidi… Vahetame lõnga – saab triibulisem.

Koduteel mõtlesime kaasa Elmari-raadio mälumänguga, lahendasime ristsõna esimesel veerandil. Mõtlesin just, et pean kohe saabuval suvel tegema oma noorimatele lastele põhjaliku ekskursiooni Oma Radadele – seal, kus täna Indiga käisime, kõneleb minuga iga uks ja pargipuu – kui märkasin et tütretiba uinub…

Ja hakkasin ümisema. Kas tead – kas sa ka tead, kuidas armastan ma, kuidas sind…

Selliseid asju ei juhtu?

Juhtub küll. Iga päev. Igal hetkel.

Raadio alustas mõne sekundi pärast sama lugu. Sulle, kes sa oled minu ülim tunne. Ja mis siis juhtus? Kustus eileõhtune lugemata kiri. Kustus igasugune vaht. Jäi tegelikkus. Mõne tunni eest – keset parempidi-parempidi ahjude kütmist, pesude haldamist, Indi kudumisjärje jälgimist, kirjadele vastamist – kuulasin seda Youtube’is. Kolmes versioonis. Parima versiooni videolahendust ei lasknud admin jagada. Aga pärast parima võimaliku jagamist… mu lapsed vastasid. Tänu taevale, inglid on olemas. Haldjad ka. ja nagu täna leerikoolist läbi tulnud naabrinaisele ütlesin – Jumal on alati kodus – ja mis peamine, ta on HEA. Nojaa, vastasid ka teised mulle väga kallid sugulashinged.

Kuni Indi koju jõudes veel autos magas, kasisin kasside kasti ja panin kõigi oma talu majade kempsud likku – jummala eest, mehed, käituge nii, nagu laevades… Teate küll 😀

Puhastasin lammaste küna ja lindude kolm jooginõud – mispeale Donald, isapart, kargas järjest kõigisse neisse otsekui teatades, kes on majas mees – viis lestadega eite järel 😀 😀 😀

Nagu juba öeldud, vuntsisin enne pimedat auto tagasi punaseks, korjasin saunast pesud, parandasin kahest kohast karjuselindi – Namaste! – viskasin hobuste boksid…

Ärganud Indi läks omal algatusel leivaga hobuste juurde ja andis Ritsika tervitused ning teated täna kogetust edasi.

Tõstsin aidas kaerakotid ringi – ainult kolmel olidki väikesed rotiaugud sees. Ka see kõlab, nagu kujund 😀 Sulgesin sigadepausi tekkimise järel tuulutama jäetud välisukse, lugesin odrad-jahud-nisud-kaerad üle – nisuga on asi jaanuari alguses Kodilasse sõitmise nägu.

See-eest panustasid kanad-pardid mitmeteist munaga. Mis aastaaeg meil praegu on, tõepoolest?

Autotolmuse ja laudasena, tallise ja aidasena tuppa ähkides mõtlesin, et… Nojah, Indi andis mulle napi pooltunni ahjud küdema panna, põrandad üle tõmmata, fotod arvutisse laadima lülitada – ja… kus on lõngad?

Olid – ja vardad ka.

Parempidi-pahempidi…

Mitu ringi ümber Maa ma oma elu jooksul kudunud olen?

Kududes tegi Indi kokkuvõtteid jõuludest.

Õudukas, ütles ta kõigepealt. Siis hakkasime HEAD kokku lugema – ja ta ütles enne uinumist: tegelikult olid vist väga ilusad jõulud. Kas tead, kas sa ka tead, kuidas armastan ma, kuidas sind armastan ma…

Ongi juba järgmine päev. Ma tean, mis sel järgmisel päeval tingimata tehtud saama peab – ent mida jagab voog – seda peab tänuga põlletaskusse ja hinge püüdma. Tean, mida tahan pakkuda homme saabuvatele Rodgersitele – ja mida Helile-Herlendile – nii toidu kui tunnetuse mõttes. Ent mida taevast veel sajab, näeme siis, kui sajab 😀 Aitäh.