30.detsember

Nägin öösel korduvalt unes, et lõikan juukseid. Ka vahepeal ärgates – ikka lõikasin. Mispeale Aleksander avastas hommikul töötoas, et mootorsaag Husqvarna 375 on ära varastatud. Ja me veetsime kena tunni politseinike Raido Galjajevi ja Kristel Proosiga. Raidoga kohtusime viimati tsiviilis – ta tõi siia kuuvanuse hundikutsika, keda veel paar-kolm nädalat kasvatasin, enne kui Rakvere taha Annelile viisin. Üks hundu-Saaradest.

Reedel viisin töötuppa tühje kartulikotte. Neid üksteise sisse pakkides tõstsin sae eest ära. Laupäeval olime Indiga Pärnus ja poisid Tallinnas. Pühapäeval olime Indiga kogu päeva kodus. Järelikult käis varas laupäeva hommikupoolikul. Ma tean, kes siitkandi inimestest teadis, et sõidame ära. Ja kes ühtlasi teadis, kus saagi hoian. Ent täna on mitmed inimesed öelnud, et siinkandis passitakse ja luuratakse ja tassitakse suvalised majapidamised tühjaks, nii et mul läks veel isegi hästi.

Edasi läheb veel paremini – uksed hakkavad seitse kihti lukus käima.

Kummaline on, et mul pole eriti emotsioone. Sae saamise taust pole selline, mis teda mulle üliväga armsaks oleks teinud. Üliväga vajalik ja oluline tööriist. Aga mitte armas. Tean, et saan uue. Nii et…

Kui varas toob selle tagasi, unustan asja. Kui mitte, karistan kohapeal.

Varahommikul saatsin üheksa kirja. Neist viis jõudis tulemuseni – kolm üsna mitmenda sõtkumise järel – tänu taevale, maailm toimub siiski.

Õues riisusin lisaks tavalisele talitusele hakkepuidu hunniku jälle hunnikukujuliseks, tegin hobunatele puhtad voodid ja rääkisin nendega pikalt laialt juttu. Meil on Namastega iga päevaga aina sügavam suhe. Ta seisab ja vaatab mind ainiti. Puudutab nina ja pilguga. Kõnnib kannul. Indira saab temast suurepärase partneri.

Tõin puud, viskasin dj-d pansionaadist välja – ja riiuleid tegema minnes nad sae kadumise avastasidki. Ent õhtuks olid riiulid valmis, värav parandatud, sauna riiul pandud, kõllikastidega mingeid järjekordseid imesid sooritatud. Käsisaega. Vabalt. Persse.

Aasta alguses on mul oodata külalist Saaremaalt. Meil oli täna väga südamlik vestlus. Ta arvab minust paremini kui kardetavasti väärt olen. Või siis mitte. Armas inimene. Ootan väga.

Vulkaanilises maailmas, millele siin aasta lõpus tööd olen teinud, toimusid jõulude ajal kataklüsmid – õnneks ei tee need mulle halba, pigem head. Ilmselt on seegi hea, et Shang-Hai sööstu selles kuus ei tule – olen viimastel nädalatel sisuliselt raamatutäie novelle paberversiooni jäädvustanud. Lisaks pakiliselt ootavale suurele käsikirjale tungivad ka need vägisi arvutisse.

Koos Miniga parempidi-pahempidi 😀 – kududes, oh heldeke – sorteerisin ühtlasi oma kalendreid. Seina omad vahetasin välja. Eelmisekalendermärkmiku lehtedelt kirjutasin telefoninumbrid märkmikku – ei saa telefonile loota, kui aegajalt hobuse seljast peakat paned või keegi su jopele peale astub, nagu üks helitehnik siin sügisel oskas.

Üksiti kujunes lõppeva aasta inventuur. Nojah. Selline siis oli.

Natuke robotlik. Piits kogu aeg iseenda pea kohal.

Vähem hirme, kui varem. Vähem äärmuslikke tundeid.

Ja ei midagi üllatavat. Kõik hea – laste ja loomade sünnid – on loomulik, aitäh. Kõik halb – nii omade kui võõraste poolt – on juba olnud. Olen vana, nagu Emake Maa ja mind vist tõesti enam millegagi ei üllata.

Tõin poistele tüübleid ja puiduliimi. Talitasin loomad. Tegin Indile patsi.

Ja viisin uhkesti lille löödud Soone Aleksandri (mustas sametülikonnas) ja Indira (oma uhkes valges nahkvestis musta sametkleidi peal) Valtu seltsimajja Heleni peole. Tema suurprojekti lõpetamine oli salongi stiilis. Imelised lauad. Fotograafid. Esinejad.

Kui lapsed äsja seltsimajast ära tõin, loetles Minni, milliseid seltskonnatantse neile õpetati ja milliseid roogi söödi – Aleksander teatas: äh, midagi ei tehtud. Nii et tüdrukute maitse järgi pidu oli – naised ruulivad 😀 Heleni mehe Lenno tehtud ilutulestik tõstis korraks ihukarvad püsti. Selles oli MIDAGI.

Viisin-tõin ka Reneliid, aga jututama ei jäänud – Kartulid ja apelsinid olid pooleli. Iga osaga aina parem seriaal.

Pisteliselt olen täna õhtul näinud ka ETV aastalõpuintervjuusid. Tahan mitut neist veel kord näha. Tehnikaajastul täiesti võimalik. Ei pea telekava järgi elama.

Üldse midagi ei pea. Kõike võib. Nii ongi.