31.detsember

Koos uue aastaga sünnib noor kuu. On mitmekordne soovide aeg. Ma soovin, et algaval aastal peaksid inimesed sõna, et kokkulepped kehtiksid, et rikkad oleksid õiglased ja vaesed ausad – ning et me vabaneksime kõigist energeetilistest ahistajatest. Olgu need inimesed või deemonid, täitumatud soovid või arutud illusioonid. Mingu nad rõõmu ja kergendusega – hingakem vabade ja uuenenutena nendeta – tõelise iseendana.

Unenäos vastu 2013.aasta viimast päeva käis mul lõputu põrandate pesemine – nagu eile sai aina juukseid lõigatud.

Mu hommikuvestluste partneriteks olid Reet ja Andrus – arutlesime teemal: ülioluline on sõpradele rääkida, kui on rasked ajad – olgu nad hingelised või rahalised või mõlemat – muidu ei saa sõbrad meie veidratest käitumistest aru ning solvuvad tegude peale, mida võks nimetada inetusteks. Kui ei teaks, kui halvad ajad sõbral tegelikult on. Ja energeetiliste nabanööride läbilõikamisest rääkisime. See on ränk nööri mõlemas otsas olijatele – ent toitja pälvib vabaduse ja kerguse ning imetatav saab lõpuks ometi teada, kas ja kes ta ise üldse on.

Musinad olid täna öösel boksid puhtaks jätnud – aitäh – ja enne pesupesu parandasin lambatara, mille otsa eided olid rinnuli heitnud – ära äkatatud käed sain pesu pestes puhtaks. Et südamest südamesse Raivo ja Margotiga rääkida. Ussiaastaga kaanenud luuludest ja pettustest.

Lõpeb aasta, mil mitte ükski lubadus ei kehti. Minul on õnnestunud eranditult kõik, mida tehes olen lootnud ainult endale. Igasugused libapartnerid ja pseudokompanjonid on teinud müstilisi ettepanekuid, kosmilisi pakkumisi ja ulmelisi lubadusi. Heal juhul on need õhupallid tühjaks jooksnud ussilikul sisinal. Mõnel juhul ka pauguga. Mis kõik on olnud kokkuvõttes aina hea. Ma pole neisse siugjatesse miraažidesse midagi investeerinud. Mis näitab, et olen varasemate aastate infantiilide ja vampiiride teenimisest ometi kord õppinud 😀

Mõistagi käis vana aasta viimase päeva juurde ka majakoristus. Mida ma teen iga päev. Ent mille puhul ma täna – peaaegu ärritumata, jälle tubli 😀 – tuletasin meelde, kuhu käivad kommipaberid ja mis tore asi on kodukord.

Pärast töötoa koristamist tuletasin meelde ühiselulised-tööjaotuslikud reeglid – ja ma tegin seda teadlikult ultimatiivses vormis. Seepeale putkasid poisid oma arvutite-makkide tagant tööle. Ja kui homme on sama võrratu ilm – päike ja pluss viis – lõhuvad homme ka puid. Mis kuradi kümnepäevased pühad, röhk ja nühk – elamine tähendab tegutsemist.

Helistas Mary Kõue mõisast – kuna tal on õhtuse vastuvõtu ja performanssi ette valmistamisega nii palju tegemist, et otsustasime mitte tänast päeva kirjuks ajada. Meil on temaga väga olulised teemad arutada. Ehk 2.jaanuaril. Ent et ükski plaan teatavasti ei kehti, nii et lubadusi me, kaks erilist nõiamoori, targu ei jaganud. Oh sürri, ma tundsin kergendust!

Kuna hilisõhtune eeskava on pikantne, oleksime lastega pidanud nagunii varakult ära tulema. Kuna Kõue mõies – pole lapsus, nii naljakas libakääne on 😀 – on täna sadu inimesi, ei saa vajalikke jutte nagunii rääkida. Niisiis võib-olla kahendal. Aga seni, kuni va Madu pole oma liba- ja udu-ussitamistega uttu tõmmanud, ei saa teatavasti milleski kindel olla.

Oma kergenduses saab kindel olla. Kui su kõrval keegi seda lisaks nii siiralt ja otseselt väljendab ja kehastab. Väljendas Aleksander – jess! Me jääme koju! Kehastas varsake. Kui puid lõhkuvatele poistele teatama läksin, et mõttetuid-poolikuid väljasõite ei tule, tõstis Namaste Bonita Garcia meie läheduses koplis saba sirgelt taevasse ja kihutas ringiratast ringi. Mann-kerake vudis mõned ringid kaasa ja siis leidis, et väärikale mammale nüüd piisab.

Fakt, et Namaste oli täna minu kergenduse kehastus, näitab – räägin tänaõhtuses telesaates tõtt ja ainult tõtt – hobused on meie kosmilised antennid ja vahendajad, meie parimate omaduste avajad ja võimendajad.

Pärast lõunasööki – jah, oli üheksa toitu, nagu nääride ajal ette nähtud – söötsin lambad-kanad ning me sõitsime Indiga Ulvi juurde. Hobuste talitamise jätsin hilisemaks õhtuks, et nad üksiti talli jätta ja pärast südaööd taas välja lasta.

Et oleks põhjust endale pai teha, toimetasin ka mõned leheküljed üht teksti, mis pidi olema iseseisev tervik, ent on pärast ootamatut novellide puhangut saanud novellikogu nimilooks 😀

Ulvi juures olla plaanitsetud pooltund kujunes kaheks – jõime kondentspiimaga kohvi, nagu Puhh Notsul külas, sõime mandariine ja šokolaadi. Ja verbaliseerisime 36 energeetilist kaarti, mida annab nüüd laduda. Põhiline telg – inimesed kardavad neid ligimesi, kelle hakkamasaamine tekitab neis tunnet, et nemad ei saa hakkama – sellest ka püüd hirmutavat hävitada.

Kodus küdes saun, televiisor näitas meid ennast…

Ja siis tuli jälle midagi äraspidi madujat. Meie maja ja koplite poole tulistati natuke enne poolt üheksat rakette nii, et laengute killud lendasid vastu aknaid. Kavatsesin loomad kümne ajal sisse ära panna. Pool üheksa korraldati põrgu. Koera sain tuppa poiste tuppa rahunema hetkega. Hobusekoplis läks kakskümmend minutit. Tiined märad jooksid, nagu hullud. Niipea, kui ühe kätte sain, pani keegi neist minema – sest meie poole lendasid uued vinguvad raketid. Päris kindlasti teadlikult meie poole.

Kahekümne minutiga olid vahutavad-hingeldavad emmed tallis.

Nüüd palvetan, et varssadega on endiselt kõik hästi.

Ma tõesti jooksin nende elu eest, nagu vähegi suutsin. Et mul oli seljas saunajärgne hommikumantel – susside asemel kummikutesse suutsin siiski tormata – see on minu probleem.

Mõistan, et lastega majapidamises korraldatakse ilutulestik enne laste magamaminekut. Peab selle siis meie akendesse ja koplitesse suunama?

Ju siis peab – ehk sai neil sellest parem. Või vasak.

Armas Jumal, tee nii, et…

Kui ma avastasin, et tuppa toodud koer indleb, mitte keegi minu kodakondsetest ei märganud ega tunnustanud mu mudamaadlust rakettide-paanikas ringi lendavate märade kinnipüüdmisest, ronisin kummikutest ja hommikumantlist välja – ja sõitsin Akadeemiku juurde. Istusime tema trepil ning kolme sigareti ajal vestlesime taevast sadavatest lihapallidest, tema parimast sõbrast, kes lahkuval aastal üle vikerkaare läks ning kogu minekulisusest – millest vähemalt pool tundi tänasest planeeritud veerand tunnist 😀 ka Ulviga analüüsisime – ja Valtu koolist. See kool ja keskkond ja… märkamatult tekkinud päris sõbrad võib olla põhjus pikemalt peatuda :DKui Toomase juurest koju oma laste juurde silkasin, oli kõrvus küsimus: “Kui sina ka ära läheksid, kes mul siis veel üldse oleks?”Olen-olen :DVana, väga teeneka mehe üks lause oli rohkem väärt kui meie pihta lennanud raketid. Toomas soovitas kestad kokku korjata. Juhuks, kui…Hea küll, korjan-korjan. Homme hommikul teen midagi, mis mulle ilmselt väga meeldib – pakendan sitta. Paaris kohas on palju saanud. Oodates maapinna külmumist ja sita komposteerumist olen kahte kohta liiga palju kuhjanud. Homme läheb see probleem üle.

Nagu teisendas tänane õhtu ka minu ja koerte suhet.

Ilmselt kasvab sellest veel üks novell. Koerata perenaised. Sellest tunnetekaosest… jah, tuleb veel üks novell. Ilmselt see ongi lahendus nende 36 kaardi lahti seletamiseks ja õigesse ritta ladumiseks, mida täna Ulviga ladusime.

Koerateema päevakorda tekkimine on väga otseselt seotud verbaalsete ikoonide kehastamisega, mida täna Ulvi juures veerand tunni asemel kaks tundi tegime.

Jah, see on vist koht, kus olen olnud väga rumal. Õnneks pole hilja. Selle heastamist vajava tühiku saan heaks teha. Kogu südamest. Kui õnnestub, räägin. Kui ei õnnestu, vaikin igaveseks.

Lapsed lähevad kohe südaööks külatänavale ilutulestikku nautima.

Mina olen tallis. Koos koeraga, kes mul on siin kaks aastat olnud, ilma et oleks olnud. Et see tuba täis ei teeks – muu hulgas ta indleb. Kas keegi veel kuut süütunnet sooviks? Arutlen selle teema ümber hommikul, kui teen väga eksistentsiaalset tööd, mille üle täna Toomasega arutasime.

Ja kui ma poleks tükkis peniga tallis – kuhu siis uuel aastal muidu tulla oleks…

Minu ja mu kõigekõigemate juurde. Koos noore kuuga saabuval jaanuarikuul. Mille lõpus ometi kord see maopesa tasapisi oma orgu tõmbub.

Head vana aasta lõppu – veel kuu on valskust ja näilust, teeseldud väärikust ja umbluu-härrandlikkust taluda. Alles jääb see, mis on aus ja otsene, usaldav ja tegelik. Hobune tuleb – et järgmisel aastal saaks Kits ruulida 😀 😀 😀

31.detsember

Koos uue aastaga sünnib noor kuu. On mitmekordne soovide aeg. Ma soovin, et algaval aastal peaksid inimesed sõna, et kokkulepped kehtiksid, et rikkad oleksid õiglased ja vaesed ausad – ning et me vabaneksime kõigist energeetilistest ahistajatest. Olgu need inimesed või deemonid, täitumatud soovid või arutud illusioonid. Mingu nad rõõmu ja kergendusega – hingakem vabade ja uuenenutena nendeta – tõelise iseendana.

Unenäos vastu 2013.aasta viimast päeva käis mul lõputu põrandate pesemine – nagu eile sai aina juukseid lõigatud.

Mu hommikuvestluste partneriteks olid Reet ja Andrus – arutlesime teemal: ülioluline on sõpradele rääkida, kui on rasked ajad – olgu nad hingelised või rahalised või mõlemat – muidu ei saa sõbrad meie veidratest käitumistest aru ning solvuvad tegude peale, mida võks nimetada inetusteks. Kui ei teaks, kui halvad ajad sõbral tegelikult on. Ja energeetiliste nabanööride läbilõikamisest rääkisime. See on ränk nööri mõlemas otsas olijatele – ent toitja pälvib vabaduse ja kerguse ning imetatav saab lõpuks ometi teada, kas ja kes ta ise üldse on.

Musinad olid täna öösel boksid puhtaks jätnud – aitäh – ja enne pesupesu parandasin lambatara, mille otsa eided olid rinnuli heitnud – ära äkatatud käed sain pesu pestes puhtaks. Et südamest südamesse Raivo ja Margotiga rääkida. Ussiaastaga kaanenud luuludest ja pettustest.

Lõpeb aasta, mil mitte ükski lubadus ei kehti. Minul on õnnestunud eranditult kõik, mida tehes olen lootnud ainult endale. Igasugused libapartnerid ja pseudokompanjonid on teinud müstilisi ettepanekuid, kosmilisi pakkumisi ja ulmelisi lubadusi. Heal juhul on need õhupallid tühjaks jooksnud ussilikul sisinal. Mõnel juhul ka pauguga. Mis kõik on olnud kokkuvõttes aina hea. Ma pole neisse siugjatesse miraažidesse midagi investeerinud. Mis näitab, et olen varasemate aastate infantiilide ja vampiiride teenimisest ometi kord õppinud 😀

Mõistagi käis vana aasta viimase päeva juurde ka majakoristus. Mida ma teen iga päev. Ent mille puhul ma täna – peaaegu ärritumata, jälle tubli 😀 – tuletasin meelde, kuhu käivad kommipaberid ja mis tore asi on kodukord.

Pärast töötoa koristamist tuletasin meelde ühiselulised-tööjaotuslikud reeglid – ja ma tegin seda teadlikult ultimatiivses vormis. Seepeale putkasid poisid oma arvutite-makkide tagant tööle. Ja kui homme on sama võrratu ilm – päike ja pluss viis – lõhuvad homme ka puid. Mis kuradi kümnepäevased pühad, röhk ja nühk – elamine tähendab tegutsemist.

Helistas Mary Kõue mõisast – kuna tal on õhtuse vastuvõtu ja performanssi ette valmistamisega nii palju tegemist, et otsustasime mitte tänast päeva kirjuks ajada. Meil on temaga väga olulised teemad arutada. Ehk 2.jaanuaril. Ent et ükski plaan teatavasti ei kehti, nii et lubadusi me, kaks erilist nõiamoori, targu ei jaganud. Oh sürri, ma tundsin kergendust!

Kuna hilisõhtune eeskava on pikantne, oleksime lastega pidanud nagunii varakult ära tulema. Kuna Kõue mõies – pole lapsus, nii naljakas libakääne on 😀 – on täna sadu inimesi, ei saa vajalikke jutte nagunii rääkida. Niisiis võib-olla kahendal. Aga seni, kuni va Madu pole oma liba- ja udu-ussitamistega uttu tõmmanud, ei saa teatavasti milleski kindel olla.

Oma kergenduses saab kindel olla. Kui su kõrval keegi seda lisaks nii siiralt ja otseselt väljendab ja kehastab. Väljendas Aleksander – jess! Me jääme koju! Kehastas varsake. Kui puid lõhkuvatele poistele teatama läksin, et mõttetuid-poolikuid väljasõite ei tule, tõstis Namaste Bonita Garcia meie läheduses koplis saba sirgelt taevasse ja kihutas ringiratast ringi. Mann-kerake vudis mõned ringid kaasa ja siis leidis, et väärikale mammale nüüd piisab.

Fakt, et Namaste oli täna minu kergenduse kehastus, näitab – räägin tänaõhtuses telesaates tõtt ja ainult tõtt – hobused on meie kosmilised antennid ja vahendajad, meie parimate omaduste avajad ja võimendajad.

Pärast lõunasööki – jah, oli üheksa toitu, nagu nääride ajal ette nähtud – söötsin lambad-kanad ning me sõitsime Indiga Ulvi juurde. Hobuste talitamise jätsin hilisemaks õhtuks, et nad üksiti talli jätta ja pärast südaööd taas välja lasta.

Et oleks põhjust endale pai teha, toimetasin ka mõned leheküljed üht teksti, mis pidi olema iseseisev tervik, ent on pärast ootamatut novellide puhangut saanud novellikogu nimilooks 😀

Ulvi juures olla plaanitsetud pooltund kujunes kaheks – jõime kondentspiimaga kohvi, nagu Puhh Notsul külas, sõime mandariine ja šokolaadi. Ja verbaliseerisime 36 energeetilist kaarti, mida annab nüüd laduda. Põhiline telg – inimesed kardavad neid ligimesi, kelle hakkamasaamine tekitab neis tunnet, et nemad ei saa hakkama – sellest ka püüd hirmutavat hävitada.

Kodus küdes saun, televiisor näitas meid ennast…

Ja siis tuli jälle midagi äraspidi madujat. Meie maja ja koplite poole tulistati natuke enne poolt üheksat rakette nii, et laengute killud lendasid vastu aknaid. Kavatsesin loomad kümne ajal sisse ära panna. Pool üheksa korraldati põrgu. Koera sain tuppa poiste tuppa rahunema hetkega. Hobusekoplis läks kakskümmend minutit. Tiined märad jooksid, nagu hullud. Niipea, kui ühe kätte sain, pani keegi neist minema – sest meie poole lendasid uued vinguvad raketid. Päris kindlasti teadlikult meie poole.

Kahekümne minutiga olid vahutavad-hingeldavad emmed tallis.

Nüüd palvetan, et varssadega on endiselt kõik hästi.

Ma tõesti jooksin nende elu eest, nagu vähegi suutsin. Et mul oli seljas saunajärgne hommikumantel – susside asemel kummikutesse suutsin siiski tormata – see on minu probleem.

Mõistan, et lastega majapidamises korraldatakse ilutulestik enne laste magamaminekut. Peab selle siis meie akendesse ja koplitesse suunama?

Ju siis peab – ehk sai neil sellest parem. Või vasak.

Armas Jumal, tee nii, et…

Lapsed lähevad ilmselt südaööks külatänavale ilutulestikku nautima.

Mina olen tallis. Koos koeraga. Et see tuba täis ei teeks. Kuhu uuel aastal muidu tulla on…

Head vana aasta lõppu.