461

5.-6.jaanuar

Kõige parem pühapäev on see, mil teada saad, et valikud on olnud õiged. Oleme valinud õiged sõbrad ja õiged kohad, kus olla iseenda sõber. Eile tegime lastega võileivad kaasa ja sõitsime Pärnumaale. Tahtsime jõulud ja koolivaheaja ära saata Lius mere ääres.

Lisaboonused algasid hulk aega enne meie eelmisse koju jõudmist. Käisime Sassi tallis, kus veetsime varasematel aastatel nii palju ilusaid-tegusaid aegu. Kohtasin mitut mu elus niiväga olulist isiksust. Merlin – treener, kes on pehme ja hoidliku käega – ja selle leebuse läbi paneb igas eas lapsed imesid tegema. Modern. Minu lemmik arab, kellega koolisõit oli nii koostöine, et sõitsime end pea viiekümne seas teiseks. Mortimer – tuline ponijuss, kes õpetas mind hüppamist nautima – sest ta ise naudib. Brusnikat ja Teodorit kohtasime ka.

Ja kui me teel Liusse Audruranna poodi nina sisse pistsime, et osta lastele seda, seda ja siis veel seda… oli seal kõik endine. Sama müüja. Leti kõrval Sokk oma Ilonaga. Ning mõned uusasukad, kelle puhul poleks minu Pärnu-perioodil iial arvanud, et nad maale kolivad. Ma tean neid juba 20 aastat… Ja näe, midagi me üksteisest ei tea.

Jausa talu üllatas meid sellega, et ta oli punaseks värvunud. Muldvärv. Välipeldiku ees oli kilakola, mis ei lasknud ust avada – pissisime põõsasse ja laste šampanja avasime majaka all. Teel majaka juurde kohtasime Riivo maja uut omanikku, kes müüb nüüd tänavavalgustuse led-lampe ja on oma maja katuse vahetanud roo vastu. Imekaunis.

Korjasime Indiga neeme pealt praegusesse koju kaasa kive, teokarpe ja… veelkord kive.

Nägime kahte luike, üht valget oravat – ja saime teada, et kõik on müügis. Naabrimaja, kogu see plats, kus vanasti võrgud kuivasid. Kas me tahaksime osta? Olnud. Ära olnud.

Ära olnuks osutus ka supiköögi kuninganna koerakääbik Plõks.

Täna ta läks.

Iga päev läheb keegi. Sinna, et tagasi tulla.

Plõks vajas täna üht süsti, et vabaneda oma 14aastasest kerest,mis oli… Mis me sellest enam.

Soone Saara vaatas koerakese üle ja ütles – pese puhtaks ja saada ära. Nii täna ka läks.

Ja väga sageli mõtlen ma enese kui näpuga osutaja üle – kuidas ma tohin.

Kuidas meie, inimesed, tohime näidata näpuga Jumala loodud olendi peale – see läheb lihaks, see paaritusse, see loomaarsti juurde…

Sest me TEAME.

Kaunimat daami kui Pärnu supiköögi Raissa ma ei tea. Naudin iga sekundit temaga koos. Indira palus esimesel võimalusel endale nädalat Rajaga – et venekeelt õppida. Tänavune kalendriaasta algaski vene keele imetlemisega. 1.jaanuaril akadeemikust kakadeemikut tehes – no kes hargitööd tehes ei venekeeletaks… Ent, nagu ütlesin, kaunimat vene keelt kui kõneleb Raissa, ma ei tea. Dostojevski kahvatab tema kõrval.

Ja tagurpidisemaid autovedrusid, kui pärast aegunud kraami äravemist, ma ka ei tea 😀

Lapsed said alanud aasta helgeima hetke Academia Non Grata alusel väikesel turul – kui palju üleliigset kraami on toodetud… Osa sellest saabus Raissa otsusel meie peas, kaenlas ja tagaismel ja pakiruumis meie koju. Oeeeh, aitäh…

Raja lubas, et sel aastal ta jõuab. Lõpuks ometi ka meile külla.

Eile hommikul ma ei teadnud veel, mis õhtul juhtub.

Mooni.

Iiri mägilehmade kõrgus on umbes meeter. Mooni sündimist mäletan sellest ajast, kui esimest korda Raja talu miniloomaaias käisin – nüüd on ta seitsmne. Kuidas iganes Andrus mulle teisi dextereid esitles – Mooni on ikka kõige kõigem. Ta teab seda ise ka.

Puges mulle taskusse. Ja Indi läks talle selga.

Mooni tuleb meie koju aprillis. Kui lüpsma tuleb, tulevad ka Sink ja Pekk V

Ponikoplis tundsin end, nagu oleksin oma pere hulka jõudnud. Indi kallistas samal ajal Andruse Helit toas. Neli väga sehvet hobust oleks kohe süles ja seljas koju toonud. Ema ja tütar, kes mu uuel FB profiilil vasaku õla taga, lähevad Piibelehesse.

Kaks ruuna Nõmme talli. Kaks Saksamaale.

Ja oh nalja – aprillis tuleb lisaks Moonile meie külla veel üks lehm. Uue omaniku pean lüpsma õpetama 😀 😀 😀

Nii tillukese lehma all tuleb vist kõhuli olla, aga lehma võib ju ka laua peale tõsta.

Täna tuli meie uksest sisse lahendus. Just siis, kui mul olid prillid juba ninna kinni kasvanud, saabusid uksest raamatud. Neli ingliskeelset. Seitse tuleb veel järele. Korralik teenistus – ja huvitav töö. Toodan teksti teemast, millest alles 30 aasta pärast teada saan. Omal nahal. Praegu mõnulen tekstiga. Ilma üleolekuta.

Homme tuleb valida, kas tõlketekst, suur käsikiri või kõned vasakule ja paremale. Ilmselt valin tõlketeksti. Oeeh, mind ootab matemaatika – ja parempidipahempidi :