10.-11.jaanuar

Mismoodi saada üle promotöö „tellijate“ põhjustatud alandusest ja masendusest? Kuidas nendetekitatud hirmust ootamatu, aga selle eest sügava finants-augu pärast, mis tuleb kallale unetutel öödel? Tegutsedes ja liikudes.

Öise hirmu vastu aitab voodist välja hiilimine, mittetuduva tütre kõrval rähklemine. Tuleb järgmised, tõelised tööd ritta seada – kasvõi igal ööl, kuni hirm järele annab, endale graafikud koostada ja üha kinnitada: Jumal on hea ning näeb ja kuuleb kõike.

Masenduse vastu aitab kodust ära minemine. Mitte et kodu oleks selles süüdi, et siia mitut puhku ja mitmel erineval tasandil jubedad painajad valati. Ärakäimine sõna otseses mõttes tuulutab. Ka kodu saab stressava perenaiseta vahepeal kergendatult hingata.

Sõitsime eile Indiga Tallinnasse. Kõigepealt mu venna lese Malle juurde. Indira polnud enne seal Mustamäel käinud. Vaatasime papa Harri marionette ja maske, Aarne maale ning Malle fotosid. Sõime jumalikult, lobisesime tuhandest maailma asjast ning olime seal Siili uulitsas oluliselt kauem kui kavatsesime. Kusjuures juba Tammsaare teelt Nõmme teele keerates tundsin kergendust – meie ees sõitis paat. Millegipärast ajas see meid Indiga kangesti naerma.

Scotland Yardi pubisse jõudsime tunnikese varem. Lobisesime Airi ja Vipulkumariga mõnuga ja südamest. Miljonist asjast. Kui Indira oli Airi mehe ära rabanud – väikese blondi Põhjamaa tüdruku nimi Indira! 😀 – ja väga sheve kujundusega pubi üle vaadanud – ei tehtud probleemi, et laps oli pärast üheksat majas – õpetas ta pool tundi Vipulile eesti keelt. Armas olukord oli. Mina rääkisin Barn Brothersiga enne nende esimest setti Eesti kultuurist.

Ja nende esinemise ajal oli mul väga uhke ja soe tunne, et see särav ja kaunis, väga efektne ja eriline naine ütles mulle, et on alati mind imetlenud ja eeskujuks võtnud – sümbol sellest, kuidas ei hoolita, mida teised arvavad.

Vaata, Airikene, asi on sedasi, et sisetunde järgi intuitiivselt tegutsedes pole mul aimugi, et see pole tavapärana ja-või-ega-ning heaks kiidetud. See on mulle alati jahmatus.

Nagu ka ülelaskmised. Täna hakkan sellest õõvast juba üle saama, ent analüüs on endiselt käsil.

Seda võib võtta alandlikkuse ja tänulikkuse koolina. Kui inimene teenib kolm kopikatega, saab ta elektri ja telefonide eest maksta ning peab tänulik olema. Ent kui plaanis oli teenida ühe nulli võrra rohkem, on keeruline alandlik olla. Tahaks kakelda ja lärmata – aga see ei vii kuhugi. Loodetud krediidi maha maksmine ja arboristi-poiste töötasu ootavad mõnd järgmist teenistust. Mille puhul nii lõbusasti üle ei lasta.  Selle väljendi paikapidavust mõistan nüüd, mil see käib mu kohta. Oma särk on kõige… ligedam.

Advokaadi jaoks koostatud juhtumikirjeldusest võtan seda siin jagades nimed välja, ehkki tahaks selle keissi lausa Delfisse anda.

16. detsembril 2013 pöördusid minu poole Soome firma esindajad … Nad kurtsid, et on 3 kuud maksnud igas kuus kahele mehele, kes nende – ja nende Soome emafirma ootusi ei õigustanud. Minule saatsid nad kõigepealt ühe õnnetu brosüürivisandi, mida polnud võimalik trükki lasta. Meil on selle firmaga ühine raamatupidaja, kelle elukaaslane  töötas mõnda aega selle firma heaks.  Telefoniteel jõudsime soomlaste esindajaga järeldusele, et õigem on kirjutada uus voldiku tekst ja koostada tegelik meediakava. Juba järgmisel päeval olid nimetatud isikud  varahommikul minu juures, sest töö oli väga pakiline, ladu müümata ehitusmaterjale täis ja Soome partner väga kuri.

Meie kohtumisel, mille juures olid juhuslikult lisaks raamatupidaja mehele ka Ulvi ja Lembit, otsustasime teha voldikule ka uue kujunduse. Algmaterjalid ning parandused-täiendused saatis tellija e-kirja teel. Ühtlasi hakkas ta mulle päevast päeva pikki telefonikõnesid tegema – kuulsin tema tööst vaimulikuna, politseinikuna ning sellest, et ta elab hetkel väga vales keskkonnas.

Samal ajal, kui direktor pruukis mind tunde ja tunde telefoni teel pihiemana, saatis firma mulle siiski ka materjalid, mille põhjal kirjutada ehitusmaterjalide voldik. Kirjad on alles. Ning kokkulepe töötasu kohta sõlmus telefoniteel. Kati Saara Vatmann peatas muud tööd ja pühendus voldiku koostamisele.

Juhtumisi samal ajal külla tulnud sõbrad saavad tõendada, et direktorid lugesid siin minukirjutatud teksti, mille kohta avaldasid ohtrasti tunnustust. Pidasime plaani lisaks valmis tekstile hakata perioodiliselt kirjutama vahelehti, mis esialgse voldiku vahele panna – ning otsustasime mitu kuud tulemuseta töötasu saanud tegijate asemel kujunduse ja trüki asjus pöörduda kirjastuse Elmatar  poole, et pärast pikka raharaiskamist amatööride peale saada professionaalne tulemus.

18.-21.detsembril tegi tellija tekstisse paar parandust, need kirjad on alles – ning ühtlasi läks tekst läbi kirjastuse kujundusse ja trükiks ettevalmistusse. Seda tööd vahendas mu raamatupidaja mees, kes oli siis veel viimseid päevi soomlaste teenistuses, enne kui ka teda üle lasti. „Tellijad“ võivad nüüd tõepoolest öelda, et nemad ei tellinud – nii minu teksti kui tarlaste kujunduse tellis-vahendas tõesti tegelikult mees, kes vallandati.

Tunnistajad saavad kinnitada, et … OY tellis minult selle töö, kujunduse ja trüki – antud hetkel väidavad, et pole minult midagi tellinud, siin käisid vaid minuga tutvumas ning soomlased ei luba midagi maksta. Kõik toimus suusõnaliselt ja telefoniteel, kirjalikku lepingut polnud. Lisaks on „tellijad“ mind üle valanud terve valiku isiklike solvangutega, kahtlustustega ja laimuga. Peab mainima, et mida õhtu poole, seda kõikvõimsamad direktorid ja miljonärid need inimesed on. Ühtlasi pole ükski kõne järgmise ega eelmisega vähimaski kooskõlas – vassimist ja jauramist on olnud lausa uskumatul määral.

Minu hinnapakkumine oli vastavalt ettevõtte senistele maksetele, selles sisaldus kujundus ning keeleline korrektuur. Hinnapakkumine oli telefoniteel, sellest oli teadlik ka … Mina ei teadnud siis veel, et enamuse telefoniga veedetud ajast on firmajuht raskes joobes. Tal pole keel pehme, nii et läbi telefoni seda olukorda ei näe. Mõne nädala jooksul õppisin neid inimesi tundma – ja mõistsin, et mitte ükski nende sõna ei vasta tõele.

20. detsembril tehtud telefonikõnes kutsus … mind Hiinasse kõnealuste ehitusmaterjalide maardlasse ja Shanghaisse tõlgiks, ajakirjanikuks ja ettevõtte edaspidiseks suhtekorraldajaks.

Telefonikõne tunnistajaks oli mu talu töömees. Telefon oli valjuhääldaja peal. Töömehega pidasime läbirääkimised minu talu hoidmiseks aja jooksul, mil olen Hiinas tõlgiks-ajakirjanikuks.Seoses lubadusega mu loomarikast kodu hoida, andis töömees käest kaks tööpakkumist Tallinnas.

23. detsembril 2013, kui voldik oli minu poolt ette valmistatud, trükiküps ja tellijate poolt ohtrate ülivõrretega heaks kiidetud, saatsin arve ning teate, et muutsin võimalikuks oma Hiinasse-sõidu.

Samuti kirjeldasin, millised võimalused praegu koostatud voldiku edaspidisel kasutamisel on.

Ühtlasi teatasin, et viisin ta kokku Saagu Valgus fondiga, mille kaudu tema kui Soome humanitaarabi maale toov heategija saab abivajajateni suunata kaubikutäie rõivaid ning kümnete kaupa   kodutehnikat.Milline ajaraiskamine ja segaduse tekitamine…

Järgneval nädalal kumbki direktor ei kirjadele ega telefonile ei vastanud. Saatsin e-kirju ja sms-e iga päev – nüüd kurdab paar, et ma terroriseerisin neid. Tegelikult terroriseerib selline infosulg meiesuguseid eraettevõtjaid. Me vaatame iga poole tunni tagant netipanka. Meil on raske keskenduda nii toimetamisele kui tõlkimisele – uue teksti loomisest rääkimata. Me ei usu oma kõrvu, kui telefonis järjest ja üha uusi jutte kuuleme – maksan-ei-maksa, mina otsustan kõike, mina ei otsusta midagi, maksan kolm eurot, maksan väga palju, ei maksa üldse midagi, mina olen direktor, mina pole mitte keegi, ma olen olnud ment ja kant, ma olen vaimulik ja tahan sul käest hoida, et sind juhtida…

Kirjastuse kujundaja palus voldiku kujundamiseks materjale juurde, neid ei tulnud – ega ka ühtki vastust kirjadele-mailidele enne 30. detsembrit. Siis algasid igapäevased telefoniteel luulutamised taas. Nüüd juba sõpruseavaldused ja süüdistused läbisegi.

Sel päeval palus tellija voldiku tootmise protsessi peatada, igasuguse Hiina-jutu unustada ning enam mitte mäletada midagi humanitaarabist ega ühestki kõnest, mille ta mulle nädala jooksul igal õhtul võttis. Seda – nagu ka mitut muud telefonikõnet pidades oli ta tugevasti purjus. Ent sellest on võõral peaaegu võimalik aru saada. Lõpuks hakkad märkama, et ta on ühe korraga Helsinkis ja korteris, kontoris ja tegelikult juba üleni Hiinas…

Eelmisel laupäeval kell 2 lubas see mees uuesti minu juurde tulla. Pärast varasemate päevade Pärnu-Haapsalu-retkesid, mille järel tal oli plaanis Paidesse sõita. Ilmselgelt olid kõik need käigud deliirsed luulud.

Saabumise asemel lubas ta kõik mu edaspidised helistamised salvestada ning väitis, et on kõik mu e-kirjad ja sõnumid Soome edasi saatnud. Ja voldiku teksti tõlkinud. Ning seda pole heaks kiidetud.

Püüdsin Soome omanikuga ühendust saada – tema kodulehelt on aga peale inglipiltide kogu teave maha võetud.

8.jaanuari õhtul helistas … ja pidas mulle enam kui kaks tundi monolooge, mille igast lausest järgmine oli eelmisega vastuolus. Tema kõrval olid kogu selle aja tema abikaasa  ja väimees. Meie läbirääkimiste seeria lõppes mitmekordse väitega, et ta aktsepteerib arve ning teeb seda juba samal õhtul. Tegelikult olid kõik need kõned deliirsed, mu kodurahu, lapsega olemise aega ja oma töödeks vajalikke tunde oli mõttetult raisatud. Jälle.

Järgmise päeva, 9. jaanuari keskpäeval helistas mulle mu korduvate vastamata kõnede peale nende (vist) jurist, kes nimetas kompromissi summaks kaheksa, lubas kohe lepingu saata ning pärast ülekannet sõpradena lahkuda.

10.jaanuari hommikul oli mul postkastis eelmise päeva hilisõhtul koostatud kompromissleping poole väiksema summaga kui kõneks. Jah, see ülekanne tuli. Jurist ütles mulle kahtsusega, et väga ilmselt sain räigelt petta, emotsionaalset kahju ja planeeritud tulude asemel kaudseid kulusid – aga kuna kirjalikke kokkuleppeid pole, ei ole eriti alust ka kohtusse minna – kulud suuremad kui tulud. Vot sellised vahvad vaimulikud-ärimehed.

Margot ütles, et tema üle-eelmine mees oli täpselt samasugune. Mina pole enne selliste inimestega kokku puutunud. Palun, enam ei puutu ka, eks? Meil on Margotiga enam kui üks ühist joont – me plõksime iga natukese aja tagant oma tööde keskele oma kontosid vaadata. Meie võitlusvalmidust vähendab hirm – meil kummalgi pole tagalat, mille vastu selga toetades rind kummi ajada ja rusikaid rullida. Oleme tänulikud pisku eest. Ja meil mõlemal valutavad õlad. Mitte õlapealne, vaid õla nuki närv, sõrmed surevad ja seljad tõmbuvad krampi. Aga parema jala Achilleuse kõõlus mul enam ei valuta – hurraa 😀

Ühtegi mootorsaagi minult enam ära varastada ei saa – see on juba läinud. Nii et ülejäänu on kõik hästi. Mis muud kui valmistume õhtul peale vajuvaks külmalaineks. Hästi on ka see, et ma rulle tõstmas käinud Joonasele – kulturismi süvasõbrale – Käteka teist raamatut pihku ei pistnud. See kulturistide värk seal, mis Kuku-raadios isand Sarve loetuna nii naljakas tundus, teda vist väga ei naerutaks 😀 😀 😀

Mind ei naerutanud Egiptuse Eha kõne. Pakkus ülisoodsat India reisi. Jah, mind ja Indit peaks siit otsekohe kätel päikese ja sooja kätte kandma. Aga. Ka siis, kui poleks üle lastud, ei saaks ma sellist väljaminekut lubada. Indi jauras üleeile Floridasse lendamise teemadel – pole kunagi vanaema näinud ja mis kõik. Ma lendaksin siiski pigem Indiasse, Iisraeli ja Iirimaale. Islandile ka. Minu I-de lummus.

Aga lendan sinna, kuhu saan.

Vennanaise juurde ja kontserdile.

Äsjase krahhiga  lendas kevadine minilehma toomine minema. Kui nii, siis nii.

Samas sain tänu äsjastele üleelamistele Heli Kannu naerumeditatsioonist täieliku raputuse ja puhastuse. Hommikul said nii tallis kui laudas põhud vahetatud. Õhtusest uttede sõrgade lõikamisest ei suutnud ma enam isegi mõelda, sest naerumeditatsioon vallandas plahvatusliku puhastuse.

Samal ajal, kui teised naised sisenesid tantsumeditatsiooni, läksin  mina transsi. Kohtusin haldjaga. Ning seejärel oksendasin end Sadolini kempsus varvasteni tühjaks. Ma tean, et totaalne puhastumine käib nii. Nüüd on kogetud. Pärast kükitasin spordihoone lastenurgas ja joonistasin meditatsioonis nähtud haldja üles ning kinkisin Helile.

Indira veetis pärastlõuna Jaanika ja Oonaga. Mina talitasin loomi, keetsin lambakartuleid, kütsin sauna, pesin pesu. Suutäitki süüa ma täna pole suutnud. Homme. Homme on pühapäev. Püha päev. Aitäh.