12.jaanuar

Kesse laulab köögis? Soone Saara. Tegime Indiga pannkooke. Ulvi õunamoosiga. Ja pruunistatud kastmega lihapalle. Ütlen ausalt? Esimest korda elus tegin 😀 Natuke paks sai – selgub, et jahu paisub koore sees rohkem kui arvata võiks. Jõudsime Indiga järeldusele, et mu viimaste aegade kahtlused peavad paika – Maruusjal on tõsine kuulmislangus. Ilmselt ei häiri see tema rahulolevat pensioniiga, nii et – lihtsalt arvestame selle faktiga.

Kas see on patt, et hingamispäeval lõhutakse ja tassitakse puid, puhastatakse bokse, veeretatakse lammastele rull, köetakse ahjusid, lapatakse puhas pesu kokku ja võetakse seejärel tolm. Need pole tööd, see on taluelu.

Kas see on patt, et hingamispäeval toimetatakse ära üks tekst, mis tuleb ära teha enne homset suurt-spetsiifilist kirjatööd? Ei, homme algab töö 😀

Kas see on patt, et laps õpib luuletust, koristab oma mänguasju ja talitab loomi? Ei, see on patt, kui laps mängib. Arvutimängib. Mäng on väikese inimese töö. Ja nüüd, kus Indil on tahvelarvuti kolm nädalat lakkamatult kaenlas olnud, on selge, et piirangud tuleb seada.

Kas see on patt, et kogun järgmiseks nädalaks otsustavalt rea töid – tänalõhutud puude kuurivedamine, sõrgade lõikamine ja värkimine – midagi leian kindlasti veel – mida saab koos Aleksandriga teha? Ei, hoopis see on patt, kui tubli poiss püüab ematalus käituda nagu tiskurite pansionaadis. Leppisime ka Aarega kokku, et hellitatud poissi tuleb kohelda täismehena.

Nii et pattu meil siin ei tehta, Jumal tänatud – järelikult pole patt ka see, et mingi vägi mind kirikusse ei aja. On kirikuid, kuhu tahaksin väga minna – aga need on Audrus-Tartus-Põlvas. Võin seal ka mõttes käia.

Tantsu-Helilt tuli kiri, kus ta tänas meid kõiki eilse eest – oli silmad-varbaotsteni-pärani-päev. Järgmine kohtumine on 15. Veebruaril, moori-tantsude-meditatsioonide teemaks Valguses ja varjus.

Paksust metsast tuli kõne, mis kutsus mind külla – lähen ka – aga sellest lubasin mitte iitsatada 😀

Ja maadlusgurudelt tuli palve promoda 25. Jaanuari matši Raplas, kus osaleb ka Heiki Nabi. Suurima rõõmuga. Aga kuidas ja kus? Eks mõtleme välja.

Viisime Aare Euro-susla peale – Tallinnasse – ja tõime Indiga endale õhtuks meloni. Nüüd seisab ees kaks magusat lõpetamist. Tütrekese esimene kudum saab valmis. Ja mu mõne viimase päeva kirjatöö saab samuti valus – kuna seda on olnud magusalt masohhistlik kirjutada, on ka see lõpetamine valus.

Püstipäi uude nädalasse.

Oh püsiks selline ilm, nagu täna õhtul. Lambad panin kanade ja veekraani rõõmuks küsisse – ent see tähendas ühtlasi heinatassimise veerandtundi, mil oli võimalust ja põhjust mudaperioodist rohkem iga määbertiga juttu rääkida. Hobused kuivad ja mõnusad. Kassid ei too enam lögalillekesi tuppa. Ja täpselt paras temperatuur… Aga lubatakse alla kümmet, mis paneb ka hobused ööseks talli. Nojaa, aga selle eest saab siis peni öösel lipata. Kui hobused on väljas, ei saa. Kuna Bella tundis end uusaastaööl tallis turvaliselt – kuni tütrega hobustele rahustuseks laulsime, istus Indiisu ühtlasi  koera peal – ja nüüd käratab kollane koll igal võimalusel hobused talli 😀

Hea, et uuel nädalal on lisaks arvutis koogutamisele mitu põnevat ringilendamist.

Üldse on kõik hea. Nii hea kui võimalik. Sest Jumal on alati kodus.