14.jaanuar

Kui tegeled mingi haigusega, tundub sulle vestluste ja materjalide uurimise ajal, et sul on kõik selle haiguse sümptomid 😀 Tegelikult sain Tallinnas täna selle tõve teemalist suurt lugu koostades – parkinsoni selts, arst, õde, eestvedajad olid koos, sain hulga võimsaid vestlusi ja täiendmaterjale. Aitäh Inna ja Mall, Imbi ja Eero ja kõik teised. Ent lisaks sain ka teada, et sümptomite-kompleksil, mida olen teismeliseeast saadik kogenud – raseduste ajal vähem, koos väikese lapsega peaaegu üldse mitte – on essentsiaalne tremor. Koos paanikahäire ja rütmihäiretega. Tänan väga. Aga nii on. Ja see on geneetiline ning   ravimatu – aga leevendatav sündroom.

Eile õhtul rääkisime FB jutunurgas mõlema tütrega pikalt geneetilistest haigustest. Ja nimelt mu papa poolt saabunud migreenidest. Samuti ravimatu – aga leevendatav. Kui minul on nii isapoolsed migreenid kui emapoolne rütmi- ja paanikahäiretega külgnev essentsiaalne tremor, siis lastel on õnneks paremini läinud. Pidevad migreenid on vaid ühel viiest. See va tre-kompleks samuti ühel. Sama hästi on läinud laste isa pärandiga – õrnad liigesed on vaid ühel ning prillid samuti ühel – ja need kasvavad kindla välja. Tänu taevale. Ütlen ju – Jumal on hea ning ta on alati kodus.

Täna ilmutas ta end varahommikust saadik. Kui enne Indi kooliviimist hobuseid läksin emmema, aitasin väga ehmunud Namaste lollist olukorrast välja. Ta oli magama heitnud nii, et esijalad olid ühel ja tagajalad teiselpool heinarulli. Esijalad olid heinte all kinni ning – nagu rohusööjatele omane – kui püsti ei saa, loobub. Kelgutasin nüüd juba mitmesajakilose beibe esijalgu pidi rullikolli käest välja – ning me leidsime kaelakuti ähkides ja teineteist patsutades, et õigupoolest oli päris vahva hommikuvõimlemine 😀 See oli juba teine kord – eelmisel korral oli ta tallis tududes kõik neli jalga seina peale püsti keeranud ega saanud samuti ilma kelgutava Soone Saarata püsti. Jummal küll noh…

Teist korda näitas Jumal oma kohalolekut, kui üks vanahärra lendas ratastooliga ümber – õnneks viga ei saanud – ümberringi olid teised samalaadsed eakad ja väetid. Soone Saara näitas oma sitkeid muskleid ning talupidamise käigus omandatud oskust endast suuremaid asju tõsta. Huh.

Ja eks Jumal ole kohal igal meie minekul-tulekul – koduteel oli päike otse silmaauku, klaasipesuvedelik külmunud ja piiksviiks – ent punane mazdamusi tõi emme kenasti oma kallite juurde.

Koolist tulles musis Indi hobuseid üsna kaua ja keskendunult.

Mina süütasin ahjudes tuled – ööseks lubatakse kuni miinus viisteist, ülehomsest läheb päris hulluks, nii nagu talvel olema peab – avasin lammastele ööheinte rulli, homme avan ka hobustele, sest ülehomsest tuleb talliuks sulgeda – tassisin puud mõistagi, vedasin lindudele ja lammastele kuumad veed, hobustele lasin voolata, anudes, et nad sellel ära ei laseks jäätuda – muidu on meil vannitäis jääd ja eit jookseb ikkagi ämbritega – jamasin vedru välja visanud sahvriukselingiga, homme tuleb riiv tuua – ning lõpetuseks harjasin kõik neli hobust puhtaks, nautisin vajalikolemise ja armastatuse tunnet – ja tegin Indile õhtusöögi.

Loodetavasti jaksan veel kolm-neli tundi toimetamis-tõlkimistööd teha.

Avesta-Kai ütleb:

„Algab uus päikese päevade tsükkel, mille tootemloom on kahe küüruga kaamel, kes on kõikemuutva jõu, vabaduse ja sõpruse sümbol. See on rõõmu ja meelelahutuse ning loomingulise alge tekkimisele pühendatud päev. Sestap on kasulik luua visioone ja plaane saabuvaks kuuks. Kõik tuleb hästi läbi mõelda ja kaaluda. Kuu on Päikesest kaugel ja iseseisev ning seetõttu ei kontrolli me oma emotsioone mõistusega ning võime oma sisemise mao toimel enesega vastuollu minna. Samuti võime lasta veedelda end asjade välisel säral ja ei pruugi selle hiilguse taga näha asjade tegelikku olemust.“

Õhtu otsa on mu selja taga aknale koputatud. Seal on mets ja hobusekoppel. Õieti käib iga kümne minuti tagant selline mütsatus, nagu lind lendaks vastu akent. Kui koputataks seintes, nagu meie meeskond enamasti, võiks praegu öelda, et külm paugutab seintega. Ent täna vallatlevad sellid akendega. Indi ütles juba esimese mütsatuse peale: „Tere, päkapikud!“ Teise kõmaka ajal manitses: „Poisid, noh, ma pean õppima!“ Nüüd ainult mühatab. Hea on teada, et tütar, kes minust rohkem Teab, meie härjapõlvikuid nagu minagi Omadeks peab.  Tihedalt sõpru täis õhk kaitseb külma eest.