15.jaanuar

Pakaserežiimile minek kujundas tänasest oluliselt kirjutamise-kesksemaks kavandatud päevast tõsise spordipäeva. Tänu tänasele ülimehisele päevale on edasi kergem. Ainult paaris kohas on vaja mehekätt. Nagu tellitud, see homme ka saabub. Alati on nii. Lius ilmus tavaliselt ette teatamata meie kallis Vernek, kui just kõige rohkem vaja oli. Huvitav, kuidas neil Silviga Austraalias läheb?

Hommikuse mõnetunnise kirjutamise järel tuli tibakene logistilist korraldamist seoses Brigita 17.sünnipäevaga.

Siis võtsin kaks hobuste ööheina rulli lahti, vedasin jäätunud koored neile joogivanni juurde viivale kabjaauklikuks jäätunud teele sillakeseks, puhastasin boksid ja katsin uue põhuga – millest poole mu stiilne nelik hoobilt nahka pistis 😀

Indiga käisime postkontoris vanaemadele fotosid saatmas, tõime sahvriuksele riivi – eile pandud haak ei püsi kipsi sees, trr, kes selle nilbe materjali välja mõtles??? – ja läksime Reti juurde postkasti avama. Kolm erinevat liiki jäätumist sain lahti, luku sisse panin õli – aga siis jäi mu sõrm nõrgaks, et lukukeel postkasti külge jäätunud asendist lahti saada. Vast pereisa sirutas töölt tulles sõrme 😀

Retil oli võrratuvõrratuvõrratu hernesupp – nabisime selle kaasa – saime vankris ärganud Hannaga muhedad pilgud vahetada  – ja kuulsime, et TV3 kordab praegu hommikupoolikuti seda Õhtusöök viiele, kus oli meie seltskond. Minu söögitegu näidatakse ilmselt siis reede hommikul pool üksteist. Pean Ohtu mõisarahvale ütlema, et viimne salvestus Garfieldist tuleb näitamisele…

Kodus musis Minni hobuseid, mina aga kulutasin enam kui tunni sellele, et tühjendasin kõik ahjud-pliidid tuhast – millele järgnes mõistagi põhjalik tolmuimejaring. Kütsime samuti kõik need ahjud-pliidid. Samal ajal talitasin lambad – Indi õppis seni – keetsin uued kartulid, soojendasin supi – enne sauna panime kahekesi sahvriuksele riivi.

Hobused otsustasid täna ise, et jäävad ööseks talli. Viisin heinad, kallimusipai – ja vot homseid puid tuppa tuua ei jaksanud. Lihtsalt. Kõik. Punkt. Naine on ka kõigest inimene.

Saunas tütart ja paari masinatäit meie kahe pesu pestes jõudsin kujundini. Kirjanik ju 😀 Kui ma poleks komistanud lumme jäetud puulõkumiskirve otsa ja seda kuuri viinud. Kui ma poleks riivi kinnitades avastanud, et mõlema drelli akud olid tühjaks lastud ja kabinetti heidetud. Kui ma poleks avastanud tervet nimekirja asju, mis on endiselt Müürivahes. Kui ma ja kui ma ja kui ma – see register on tegelikult palju pikem – siis oleks tubli meistripoiss praegu Tomi ja Janega Tais. Nii lihtne ongi.

Pärast sauna sipsis Indi eilesorteeritud pildid albumitesse. Ja kukkus tuttu. Mina vastasin kirjad. Naisteka Seotud saatel.

Me kõik olemegi seotud. Ühe sõbratariga analüüsisime, kuidas ühed ja samad mudelid ja mustrid põlvest põlve kanduvad. Teise sõbatari kiri rääkis täpselt samast, millest mu hommikul-kirjutatud ilukirjanduslik tekst – peaaegu sõna sõnalt! Sellised müsteeriumid juhtuvadki. Me olemegi seotud…

„Kirjutan nüüd Sulle kui kirjanikule. Viskiklaas kõrval ja nutt nutetud. Kusjuures ma ei nuta kunagi ja viskit ka ei joo kunagi, aga lihtsalt vihast läks silme ees pimedaks . Aga peale riigiametnikult sõimata saamist täiesti ilmaasjata on lihtsalt nördimus nii suur. Kurat – ikka ei õpi ära, et tuleb minna käsi pikk riigilt raha nõudma, mitte siin rabada ilma reguleeritud töö- ja puhkeajata. Väikeettevõtjad on ikka absoluutsed idioodid, et nad muud pole mõistnud peale hakata, kui oma pisikest unistust ellu viia. Arvates, et see kaunistab meie maad. Ametnikud, kes selle eest riigilt palka saavad, et oleksid abiks selle jaoks, et meie rabamisega töötajatele palgad makstud, teenuste eest tasutud ja maksud makstud – käituvad meiega nagu pahandust teinud koolilastega. Sain nii et tolmas ametnikult, kes täna täiesti ootamatult mulle sülle sadanud toodangu realiseerimise paberlikku vormi peab valama. Et oleks pidanud teda 24 h ette teavitama. Kui ise sain heast võimalusest mahetoodangut realiseerida teada 4 tundi tagasi ja muidugi kohe reageerisin. Sest pangaarve on nullis ja mõned maksmata arved peaksid ootama veel kolm nädalat. Ja siis selline hea võimalus sõitis õue. Aga paberit polnud ja ega keegi ei teavitanud mind ka, et sellist ka vaja. Nii jätsidki mind siplema. Aga ma pole absoluutselt nõus sellega, et paberiandja mind lihtlabaselt läbi sõimas – nagu mina ei saa teha oma annulleerinud või tulemata klientidega, töö tegemata jätnud/unustanud/tööriista lõhkunud jms töötajaga jne jne – vaid pean ikka tegema head nägu, et vaid saada kätte see raha, mille kohe edasi maksan kellelegi millegi eest, et edasi arendada kord alustatud asja. Ausõna – endale ei jäta sentigi!

Aga ma olen tüdinenud kõige selle eest kurjategija olemast!!!!! N o et reedel hommikul helistan, ja siis nad otsustavad, kuidas asi lahendada… Kuigi ka seni on nad andnud need paberid välja ilma asja silmastsilma nägemata ja puutumata – täiesti seadusevastaselt tegelikult! Aga nimesid ma muidugi taktikalistel põhjustel ei saa nimetada.

Ma olen tüdinenud olemast objekt nii paljudele bürokraatidele selle eest, et olen loonud vähemalt kaks töökohta ja teenuse, mida külalised kiidavad…. Sooh! Aga loen Sind ja pean pöialt ja mõistan ja armastan! Ja muidu on ju kõik hästi ja jumal on ikka kodus. Muidu poleks ju ostjad minu õuele saabunud hetkel, kui isegi panka kiigata pole mõtet!

Kalli!

Minu vastus: Joptvujubogadušumatj… Lähen pesen saunas tütre ja kaks masinatäit pesu ära, siis süvenen. Ma pole kella 11st saadik perst tooli peale saand, siis istun kohe põhjalikumalt.

Sõbratar: Aitas juba 2 dl viskit ja kirjutamine Sulle, hea et lõustaraamatusse ei kirjutanud. Pagan, oli küll vaja auru välja lasta praegu! Aitäh!!!!

Krt ja nüüd helistati, et ainult mina saan neid päästa, kui annan veel 25 lammast, kohe ja praegu. No kui vettidelt sõimata saada, siis ikka asja eest!

Vaja on rahvast maale, ja kui sa siis sinna lähed, saad vastu päid ja jalgu…Meie ema tuleb homme kohalikust haiglast viia Tallinna, see on palju tähtsam asi. Aga usume, et seal on abi asjadele, mida palju enam muuta ei saa. Aitäh!!!! Oled tubli! Näed, ka mina kaeban Sulle, kui hing haige, ilusat õhtut ja elame veel!

Ja tõepoolest, ma kirjutasin novellis tänaste viimaste lausetena just analoogsetest asjadest. Mille pärast arvuti ja telefon saavad meie vaenlasteks.

Tüdrukud Häädemeestel ja Kassinurmes – ja kõik teised ka – mul on hea meel teiega seotud olla. Mitte bürokraatide ja-või valede teekaaslaste poolt käsist-jalust seotud.

Aitäh, et olemas olete.

Otsin nüüd homme hommikuks välja James Parkinsoni eluloo ja veel mõned olulised saidid. Jõuan läbi töötada, enne kui Kabalasse nisu järele sõidan. Halleluuja, tulgu homme parimas mõttes plaanipärase-poolnegi päev 😀 Aitäh…