16.jaanuar

„Ei aja ümber, raisk!!!“ Selline lõugamine kuulutas üle metsa ja küla, et saunast hobuste vanni viiv voolik jäätus ööga ära. Tassisin janustele märadele vett ja vett ja vett – ja Mann pistis oma väikese vastiku kabja ämbrisse ning ajas selle ümber. Kui teist korda veel proovis, kisasingi.

„Miks sa praegu telekat vaatad, kuraaaaat!?!?“ Olime veevedamise pärast kooli hilinemas ja Minni vahtis muretult telekat.

Telekat vaatame homme hommikul – kusjuures nii põhjalikult, et lapstükk läheb õpetaja loal teiseks tunniks kooli: meie Brigita laulab homme Terevisioonis oma Eurolaulu.

Pärast seda on TV3s selle Õhtusöök viiele kordus, kus mina mullu sügisel osalesin ning kus vana hea Garfield esitas oma luigelaulu. Oli hiilgevormis, koostööaldis – ja lahkus kaks nädalat hiljem. Aamen.

Indi kooliviimise järel, hommikureibaste, aga juba soojade lihastega sain kangiga hobuste öörulli ümbert  koorikud kätte. Viisin lammastele kartulid, tõin küttepuud tuppa.

Järgnes kirjavahetus paari erineva eluala sõbraga, kes on otsustanud riigikokku kandideerida.

Jõudsin enne teisele poole Raplat vilja järele sõitmist üllatavalt palju kirjutada – ja kirjutades vihaseks mina. Oma enese novell ajas harja punaseks 😀

Agrovaru Urve, kellelt kassitoitu ostsin, oli üllatunud, kui leilis Soone Saara miskipärast oli. Sorry, ise tegin.

Ärritus läks üle juba viljahoidlas. Mees Metsast ootas mind seal, selle lühikese ajaga, mil kühveldasime kanadele suveni-vilja. Lopsakas, puhas ja kallis vili. Tuututasin paari hingetõmbega välja viimastel nädalatel vaevanud jamad ja dilemmad. Dilemmadele tuli temalt täpselt sama vastus, mida ma ise viimastel päevadel tean. Aitab. Kõik. Täiskäik edasi.

Hea, kui keegi seda ütleb.

Mees Metsast – lubasin, et nimesid ei nimeta, ehkki ma ei saa aru miks, tema elus on absoluutselt kõik uhkust ja rahulolu väärt – alustas koos Kuldse Kaasaga talu rajamist paarkümmend aastat tagasi täiesti tühjale kohale. Seega on minul sellise täiesti oma käe järgi muinasmaa rajamisega veel mõni aasta aega.

Siis tuleb mees, kellega koos midagi olemuslikult samalaadset – ainult mitte nii suurt! – ehitada. Kindlasti.

Neil on täpselt sama arv lambaid, nagu mul. Viis vissi. Kolm koera, must miljon lautapidi naudisklevat kassi ja loendamatud kanad-kuked. Pluss kolm sigudikku – mu kasupoja Olafi ema Heili ostab Reyst praakpõrsad, tema ema putitab need Rabasaarel üles ning siis müüakse nad edasi. Nutikas ettevõtmine. Selgus, et ka Mees Metsast on üks, kelle poole Rabasaarelt pöördutakse, kui viimne kõrs ja iva otsas 😀 Kõik oleme ristirästi seotud. Kõik Kabala-taguse talu loomaliigid omavahel kuldses rahus ja sõpruses. Kõige helgem elamus oli aastane lehmake, kellega leidsime teineteist totaalselt – kööki mõnusale lõunasöögile läksin tatist tilkudes ja üleni lehmasena. Paradoksaalsel kombel ütles see viss mulle: sina endale lehma koormaks kaela ei võta. Ka mitte Moonit, kes sulle aastaid nii väga meeldinud on. Pole vaja. Ära tapa ennast.

Õigus.

Mees Metsast vaatas pärast pikka ja sisukat vestlust – aitäh, Kuldne Kaasa, Indile maitses sinu kohupiimasai vägavägaväga – kätega mu õlgu ja kaelasooni tunnetades ütles ta: küll on lihased! – ja küll on palju võõrast vale energiat – su enda energia on puhas ja kanalid väga avatud.

Ka muud kanalid on avatud – eile rääkisime ajakirja Naised toimetusega näitleja Kait Kallist, kes igas seriaalis ja filmis über-jobusid mängib – täna olin tema naise vanemate talu kõrval. Ja ajakirjas Naised ilmus nii Artur Talvik kui Helen Link, seega on avatud ka finantskanalid. Maailm toimub!

Lähen tema juurde üsna kindlasti põhjalikku tuunimisse. See paar ise tuleb meile Hobuseaastat vastu võtma.

Kui tulime Indiga koju, ootas tavapärases kohas metsateeristis suur isarebane. Lasin Bella lahti. Ka  inimestel oli mõnus tööjaotus. Indi kallistas hobunaid, mina vedasin vilja aita. Indi õppis. Mina talitasin lambad-linnud. Kontrollisin koolitöö. Kütsin ahjud. Indi võttis eranditult kõik oma asjad riiulitest välja ja sorteeris neid enam kui tund aega, kuni hobuseid emmesin. Ikka klassikaline talvine jada – vesi kätte, sõnnik välja, põhk alla, kaerad kätte, heinad ette. Head õhtut, kallimusipai 😀

Pärast õhtusööki sundisin end arvuti taha, et novelliga lõpule jõuda, ent kippusin magama jääma… Ja siis tuli dr. Annuk. Siuhviuh kombinesoon selga tagasi ja heinarulle lükkama!

Tegime mõnusa õhtusöögi, lobisesime paar tundi – Eestimaa jaotusest, tulevikust, inimeste väljavaadetest, seostest – ja sellest, kui absurdne on abitu elulaad, mida inimesed harrastavad ka külades – elujõuetu, toimetulematu. Kohe Marguse lahkudes helistas vägagi toimetulev mees – Kajsamoor on pärast Kap Hoorni tagasi, Herki Haldrel rituaalne kõrvarõngas kõrvas. Ahoi!Ja helistas poja – isa toob ta homme siia – kes küsis, miks ma tema sõbraga tühja asja pärast õiendan. Kas terve suhtumiste spekter, ilmavaade, elulaad on tühi asi? Pisiasjad võivad tunduda tühiasjadena, aga tegelikult on tegemist maailmade konfliktiga. Mida pole mõtetki lahendada. Asjatu aja ja energia kulu, mis ei vii mitte kuhugi.

Aitäh neile, kes tõid tänasesse päeva sooja ja arukat, kõrget ja toetavat energiat. Margusele selle eest, et ta pärast pinevat koosolekutepäeva siit läbi tuli. Majas leiduv suurim jope esindusülikonna peal, heinarulle lükkas… Mis on õigupoolest lausa uskumatult ilus. Metsaperele. Indile tubliduse ja koostöö eest. Ei olnud plaanipärane päev, nagu eile palusin – palju kaunim oli 😀