17.jaanuar

„Ups, I did it again!“ laulsid mulle Namaste kohmetud silmad. Jumala eest, seekord oli märapiiga tõepoolest häbelik, et tema jalad on jälle seina peal ja ta ise abitu nagu sitikas või kilpkonn. Samal ajal vaatasin hinge pidades ja küüsi närides Brigita esinemist Terevisioonis. Küll on hea, et me ei tea oma laste ja loomade suuremat osa äpardustest-katsumustest-ohuolukordadest.

Brigita oli mahe ja ehe, armas ja loomulik – nina oli kinni, aga see ei tähendanud. Ning ülisuured plaanid, mida temast näidati, olid jahmatavalt täiuslikud. 70ndad tulid millegi pärast meelde… Kui nüüd stilist paneks talle esinemise ajaks kleidi ja mõned tantsusammud paketti sätitaks, oleks ema süda väga rahul. Huh.

Ja seina peal Namaste jalad jälle olidki, kui veeämbrite ja kaeraga talli kappasin. Seekord ei pidanud ma hobujobu kelgutama. Tõmbasin ta jalgupidi üle selja. Neiu tänas ja naeratas. Aga mis jama see ometi on – boks on tohutult suur – ja juba teist korda selline jobutamine.

Pärast tsüklit sõnnik-põhud-puud vedasin heinarulli koorikud konarliku pinnase katteks. Meestega talud siluvad külmade saabudes pinnase ära. Naise talus vooderdatakse olemasolevate vahenditega. Ja ikka saab hea.

Nii hobustel kui lammastel oli täna päikese käes vägaväga hea. Hobused lausa nurrusid majaotsa juures mu töönurga akna taga. Lambad trallasid lumel, puksisid ja mängisid nagu kamp tallesid. Midagi väga head on õhus.

Puhastasin arvutis kirjakasti, kasutatud failid arhiivi ja prükki – tegin Indile pitsat, õhtul saabuvatele meestele küülikuraguud, leppisin endale kokku Tallinna-neljapäeva. Ja võitlesin peavaluga. Mees Metsast helistas ja ütles, et see on ootuspärane, tuleneb kaelast – ja ta teab, mida sellega teha. Aitäh. Ma ka tean – lõuad pidada ja edasi teenida 😀

FB plaksutab Brigitale. Kui mu tüdrukute kunagine treener Piia Raamat kirjutas Setumaalt oma tänasest tallist – poniga tüdrukust on saanud staar! – tõusid mul karvad seljas püsti ja pisar tuli silma. Hästi salaja. Psst. Naised ei nuta, raisk!

Terav igatsus Brigita kunagise Monti – ja Garfieldi – järele tõi kevadel sündivale Nibirule juurde teise nime. Aprilli lõpus saate teada. Pssst.

Ahjaa, kuidas ikkagi eile kallistatud vissi mind veenis, et ma lehma ei võtaks? Aga niimoodi, et ma oleksin teda samavõrd endale tahtnud kui Raja talu Moonit. Igas laudas on mõni lehm, igas tallis mõni hobune keda endale tahaks.

Täna jäid hobused otsustavalt talli – ehkki pole nii külm kui ähvardatakse. Soone talu külastanud sõjardid oletasid, et läheb ikka väga külmaks küll. Kaks ohvitseri – Alo ja Marek – tõid Tartust Aleksandri, sõid küülikuraguud, viisid Indi Oona juurde ja läksid Alu mõisasse õppustele.

Meie veetsime Aleksandriga vaikse õhtu – ahjud ja kirjatöö, head toidud, leebe rahu ja mõnus kaksindus. Üle väga pika aja. Aitäh.