18.jaanuar

Sitaviskamine ja Tujurikkuja on kaks asja, mis laadisid üles ääretult rõõmsa, tegusa, paigas ja pühendunud päeva. Aleksander, kellega kahekesi tänase hommiku veetsime, laskis mulle ridamisi Avandi-Sepa lugusid, laulis ja tantsis neid kaasa, nii et tuju riknes taevani.

Kuna kirjutan üht ajakirjalugu poltergeistidest, ilmutavad mu enda härjapõlvikud end tavalisest hoogsamalt. Hommikuse talitamise ajal näitasid nad ridamisi asju, mis mind ärritasid – kulminatsiooniks astusin end kummikutalda pidi laua külge, milles oli nael püsti. Nael läks puhtalt kahe varba vahelt läbi, aga päkside sõnumist sain vägagi aru.

Mu arusaamise auru laskis välja mõnus bokside puhastamine koos leebes-helges meeleolus hobunatega. Mis lambadadesse puutub, siis Aleksander näitas täna üles ootamatult terast silma. Loomad ei huvita teda eriti. Ent kui ta jäi köögiaknast määberteid põrnitsema, küsisin temalt, mis ta arvab, kas ja kes neist tiined on. Ma ise pole kindel, kui palju Ulkureid Mäekülast paarituselt kaasa toodi.

Aleksander näitas – Oikuitore, Kormoran, Ofelia ja Amatsoon. Bingo! Mitte ühtegi nime ta mõistagi ei tea – aga täpselt need just jäära juures käisidki! Kandlekoja Laara suhtes ei oska me keegi seisukohta võtta – tal on übervill seljas, sest teda ei pügatud sügisel.

Tõime keskpäeval Indi Oona ja Jaanika juurest koju ning kuulutasime välja eriti mõnusa koostööpäeva. Vedasime kuhja puid kuuri, samal ajal kütsime sauna ja pliiti. Enne tuppa ähkimist avasime uue põhurulli  – poega vaimustas, kuidas koor avaneb ja põhk hargnema hakkab – ja tõime saunast kuivad pesud ära.

Tegime kolmekesi süüa, küpsetasime kooki, sõime maasikaid.

Aleksander parandas köögikapi uksehinge. Mina imetlesin FBs voogavat Brigita-vaimustust. Ja nautisin seda, kuidas polterpoisid koos minuga – kohati minu eestki – ajakirjalugu kirjutasid.

Pärast õhtust  loomade musimist käisime saunas, pesime lisaks endale ka kolm masinatäit pesunaid –mõtlesime välja Brigita sünnipäevakingituse – ja läksime Reti koori kontserdile.

Valtu kammerkoor esines Kehtna spordiveteranide peol – ja see värk oli nagu sähvatus pakases.

Jajah, Reti oli armas väike ja kahvatu, kooris meie naabrinaised ja teisi tuttavaid ning repertuaar muhe – ent sähvatus oli hoopis tutvumine koorijuht Margit Sarriga. Absoluutselt erakordne naine. Unustasin end ammulisui seda fenomeni pildistama. Loodan, et ei seganud kedagi – need pildid lähevad nüüd juba kokku lepitud loo juurde 😀 Mitte et ma prof-kretiin oleksin – niisugusi eredaid isiksusi lihtsalt on vaja tutvustada. Hea sõnum. Selles ongi Asja mõte.

Kodus tegime lastega kiired pirukad, lõhkasime ühiselt küpsetatud koogi – ja siis tulid ohvitserid sauna. Ups, eit jookseb ja reanimeerib jahtuma hakanud sauna, keedab tee ja jaksab õhinal naeratada 😀 😀 😀