20.jaanuar

Namaste saab täna õhtul kaheksakuuseks. Veetis osa päevast Indiga kallistades. Ja päris suure osa mul sabas lentsides – kasutasin pisut soojemat ilma selleks, et boksid põhjani ära puhastada. Beib hilpsas kõik üheksa kärutäit mul kannul. Kui hinge tõmbasin, limpsis mu soolase näo puhtaks. Olge lahked – tema nägu ei tohi puutuda, minu oma võib, eks ole 😀

Hommikused talitused nii toas kui õues tegin ühe käega – helistas Mees Metsast. Meie vestlus oli põnev ja laadiv – teemaks uue aja absoluutselt vahetu infolevi, nakkuslik närutamine, resoneeruv itk ja muud ülielulised-olulised asjad. Vahetu infolevi tähendab, et kui saadad südamega sõnumi EI, siis võid suuga ja ratsionaaliaga jaatada – mõjub ikkagi ei. Nakkuslik närutamine tähendab seda, et kui tavaliselt mõtled suurusjärkudes 3000 ja isegi 30 000, siis kui su biovälja imbub keegi, kes kalkuleerib 3 euro piires, kukud samuti heal juhul 300 peale – ja kui kiiresti end ei päästa, oledki närutõbine. Kiiremini kui kartagi oskad. Ning resoneeruv itk on ühishala sõbrannadega, mis paljundab mistahes viletsust – majanduslikku, suhetes, erialas – mida enam halad, seda suurema sita alla end matad. Aamen.

Jah, Sul on õigus, Mees Metsast – mul oleks vaja mitmed rängad käsitöised sooritused mehhaniseerida – täna õhtul on mul üsna vähe liigeseid, mis ei valutaks. Aga… Küll saab. Aitäh.

Kirjutasin natukene arveid – mu lemmik kirjatöö – ja pidasin Jaanika ja Karekaga Hobuseaasta vastuvõtuõhtu plaane. Ruunaveres tipis. Kuidas teisiti.

Kirjutasin kaks ajakirjalugu suure töö vahele – nende teljed – ning seoses hobumüstikaga taasavastasin enda jaoks Margret Coatesi fenomenaalse teose. Võtsime Indiga „Ühenduses hobustega“ õhtulugemiseks. Tulevad võrratud nädalad.

Kuna poja unustas eile koolikoti Soonele, läksin seda Cargosse viima ning tegin tunnise asjaajamise tiiru – prineteri tahmakassett täitmisele-juuksuriaeg 29.jaanuariks Liisu juurde –kultuurikeskust Rakvere teatri kaheksale armastavale naisele pilet –Indile krevetikeerutis. Vrapp noh 😀

Kodus tegime Minniga pildistamise sessiooni mu kahe loo juurde. Poltergeistide ja hobumüstika looga oli lihtne, kaksikute lugu jääb minust pildita. Küll toimetus asja lahendab.

Kuna alustasin kirjutamist kell neli, oli poole kolme ajal pang täiega peas ja sang jalge vahelt läbi.

Uniii… Kange kohvi järel hüppas süda ees, mina tema järel õue – kus sünnipäevalaps Namaste musitas mind uuesti elule. Tajatajale tegin uue soengu – tal kasvab lakk kordi kiiremini kui teistel hobustel.

Boksid sisaldasid üheksa kärutäit headparemat, ent pinnase olen nüüdseks ära tasandanud, nii et käruvedamine pole selline liigeste surm, mis ta oli pori ajal.

Puud. Ahjud… Ja kaklus Lilliga – ta hüppas Aleksandri toas end riiulilt riidekapi otsa tõugates reketid-kõlarid kolladi-mürradi põrandale. Sai mu käest reketiga mööda kannikaid ja lendas aknast õue. Selleks ajaks, kui lambad-hobud puhastesse pesadesse viisin, toitsin ja üle musitasin, oli viha mõistagi möödas ja mjauk musimirr lahkesti tuppa tagasi palutud 😀

Homme, kui sauna kütan, tuleb teha üks übervastik töö – kolm lindude veekaussi üles sulatada, puhtaks kasida – ja see tähendab palju paha haisuga liiva ja sita jäätist. Äh.

Kuni õhtusöök pliidil valmis, tegin inventuur – reastasin tööd, sest terve joru oli vahepeal otsast ära tehtud – ja loomad tükkis sünnipäevadega. Oeh, Maruusjal oli eile sünnipäev… 22 viimane taks. Kallikalli, vana õelus. Küll ta võib teisi hobuseid näksida – võitleb selle nimel toidu eest, et varsale piima jätkuks. Kusjuures tegelikult oleks aeg Namaste võõrutada. Aga. Moor on ümmargune ja läikiv, uut titte ei oota – miks ma peaksin praegu neid kiusama? Kui mõne kuu pärast ratsutamisperiood algab, siis. Sujuvalt ja kedagi nöökimata – kui mu enese viimane titt sai kolm aastat tissi, miks ma siis Maruusjale seda viimset rõõmu keelama peaksin?

Jõudsin selleks, et endaga enamvähem rahul olla, suur projekti sisse mehhaanilist tööd teha, nina pealevajuvast unest klaviatuuri kukkumas… Ja nüüd tulevad Kaljujärv, kartulid ja apelsinid. Ostsin ajakirja Psühholoogia, sest kallis Hannes on kaanepoiss – ning olen ilmselt sunnitud teleka ees püsti seistes ajakirja lugema, sest kui ma – ise ülekere Voltaren-salviga sisse mjaaritud – kuhugigigigi istun, kohe kukun ja tukun.

Aga ei kartul ega apelsin, ingver olen ikkagi! 😀