21.jaanuar

Tänasel rahvusvahelisel kallistamise päeval kallistas Indi päikesepaistes kauakauakaua oma paksu Manniga. Seejärel istus heinarulli sisse ja lasi Tajatajal ennast kallistada. „Kus su prillid on?“ küsis Taja. Ups! „Kui koolist prillid ära toote, vaadake seltsimaja teadetetahvlit,“ soovitas Taja.

Jah, ratsionaalne tasand ütleb, et selliseid asju ei juhtu. Aga fakt on, et tänu hobusele saime kätte Indi hinnalised prillid ning avastasime seltsimaja küljest afiši, mis kutsus vaatama Mihkel Ulmani ja Rene Vilbre „Väikelinna detektiive.“ Loosi tahtel on meil nüüd ka „Valge daami saladuse“ plakat 😀

On kolmikute aeg. Eile õhtul lobisesime Dianaga, kelle mees võttis vastu selle päeva teised kolmiktalled. Tal oli eile üldse 18 talle. Täna kindlasti ka. Hommikul helistas Margot – meie kitse-Nunnu sünnitas kolmikud. Ja kohe seejärel esitles Nunnu sõbranna… nelikuid!!!

Täna ütles poes kohatud Reimo, et sündis neljas vasikas – ja tallesid on juba põllutäis. Sellise ilmaga… Tänu taevale, et meie villased veetsid Ulkuri juures novembri – titad tulevad aprillis. Huh.

Vestlesime eile emmega lauatelefoni aku tühjaks, nagu ikka. Ja sugulase Imrega lobisesime. Ja teadur-vetelpäästja Margega. Ja skulptor Raidiga. Ja bernhardiini-Madega. Uued koerad o peale tulnud – ja tulemas. Bella on üsna kindlasti tiine – nii kodune ja kukununnu, et pole põhjust kinnigi panna. Punub pesa.

Vägavarahommikul kirjutasin Müstika ajakirjale järgmise loo. Tankimas käies nägin Õhtulehe avaküljel pealkirja „Magamata öö võrdub peapõrutusega“. Okäääi… Kodus korjasin tuhad ja põletasin viirukit, kütsin hommikupoolikul ühe ahju ja alustasin sauna soojendamist. Külmaveetoru sain lahti veerand tunniga – nii palju siis hinnalisest termokaablist… Pelta sulas üles õhtuks.

Askeldasin tunde ja tunde teadusliku teksti kallal. Palju inglise keelt ja numbreid, tabeleid ning analüüsi ja sünteesi. Mulle meeldib.

Puud-veed-pesu-heinad-põhud-sõnnik-puud-veed… Hästi-hästi, meeldib ka.

Õhtul, kui Reti oma tütre ja mehega siin käis, arutasime, kui hull ja raske peaks olema, et korterisse koliksime. Oieieieieieieiiiii!

Päikeselise päeva hobustekallistamisele lisandus kirsina tordil mu tütretütar. Kuni Reti oli saunas, kallisasime Hanna-Liisaga. Arutasime maailma asju, sõime häid asju – ja Indi oli vägavägaväga õnnelik.

Praegu tahaksin juba ammu tududa, mitte alamagamise peapõrutust krooniliseks süvendada. Aga telekas on Da Vinci kood ning üks tänane telefonikõne süvendas vastutustunnet selle kodulehekülje suhtes siin.

Helistas Tiiu Jõgevamaalt. Endine loomakasvataja, kes oleks selle kuluka pühendumise kätte nälga surnud – nüüd kasvatab taimi. Ütles, et ta on kehv kontaktivõtja, pigem erak, aga mulle helistas selleks, et öelda – ta loeb igal hommikul enne ajalehti mu päevaraamatut, sest see on nii oma ja tuttav. Ja soovitas lindude veekausid tagurpidi keerata, kuuma vett peale valada ja jäätunud liivasitajäätise välja veeretada. Mina kasutasin täna selleks leiliruumi. Sulas nii ruttu kausi küljest lahti, et õhku ei jõudnud rikkuda 😀 Tiiu lubas esimesel võimalusel külla tulla. Tööle. Aga ma ei oska delegeerida ega tööjaotada, juhendada ega jagada – oh appikene küll…

Hilisõhtul tuli tööpakkumine. See, mis on siin avalehel.

Eesti Loomakaitse Seltsi tegevjuhi koht. Selge, et kiusatus kihvatas. Aga taas see Tallinna vahet voorimine. Ja lõpmatu admin-töö. Tuleb ikka oma sissetulek kokku kirjutada – ning loomi mõtte, sõna ja teoga kaitsta. Mitte funktsionääriks minna. Või…

Andsin selle pakkumise edasi naisele, kellele see ülihästi sobib. Olgu tal õnne.

Ahjah, Ulmani-Vilbre film… Keskaegset legendi osa Indi kartis. Munkasid nimetas Kristuse-omadeks 😀 Ja Röövlirahnu Martinist oli see teos oluliselt kohmakam. Mitte nõrgem. Kohmakam.

Homme – kohe täna 😀 – läheme Raplasse Rakvere armastavaid naisi vaatama. Üle pika aja on Indil ujumistrenn. Ja meie hakkasime juba täna hommikul Heleniga otsast vigursaagimise perepäeva korraldamist Soonel harutama ja arutama. Hea asi tuleb.

Hommikul jälle sang-kang-hang-pang – ja ingliskeelset erialakirjandust, millest tuleb samuti hea asi.

Olemegi sündinud selleks, et teha häid asju. Alati. Kallikallikalli – kohe on ülemaailmne kallistamispäev läbi, aga mina kallistan ikka edasi 😀

Kolleeg Tiina jõgeda pöördus: Mul on ühe kirjatöö jaoks vaja väike isetegevuslik gallup läbi viia, niisiis küsin: kas teile meeldib teiste inimeste unenägude jutustamist kuulata?

Liis Pajupuu Muidugi! Sest nad lobisevad enda kohta palju ilmsiks, ise teadamata:)

Jaanus Nõgisto Oleneb sellest, kes räägib…ja sellest, kui palju ta asjale juurde valetab. Valetamine on tihti huvitavam kuulata ja see räägib inimese kohta palju.

Kati Saara Vatmann Ei. Ja iseenda omi ka reeglina ei räägi. Neis on viis kihti, mis kõik räägivad unenägijast nii süvitsi, et vot ei räägi. Valikuliselt kirjutan mõne oma loendamatutest unenägudest www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatusse – kui need mõnd päeva iseloomustavad-selgitavad. Aga mu unenägudes on sellised paralleelilmad ja eelmised elud, et ma ei mässi kedagi neisse süsteemidesse. Võimalik, et mul lihtsalt pole seda inimest, kellele rääkida. Kohe ärgates oleks kõige magusam rääkida – aga ma ärkan väikese unise lapse ja kassidega. Kassid teavad mu unenägusid niigi. Ja väike tütar räägib ööd läbi tundmatutes keeltes. Soravalt ja selgelt. Keeltes, mida ma eales kuulnud pole. Tema rännakutest tahaksin küll kuulda. Aga ta ei mäleta hommikuti mitte midagi… Milline raiskamine!!!

htna vallas Raplamaal. Telefon 5107709, e-aadress: hobulausujad@gmail.com