23.jaanuar

„Sa ei karju tegelikult varsa peale,“ ütles Madonna õhtuse talituse ajal. Toetas oma karvase lõua lasipuule, vahtis ainiti, kuidas ma neile ööheinu vean – ja Namaste peale huilgan. Lõug on tal kõvasti karvasem kui minul. Ehkki minulgi tekib igal nädalal üks krussis nõiakarv lõua otsa juurde.„Sa karjud sellepärast, et su liigesed valutavad. Namaste nöögib mind sellepärast, et tal on külm – sooja teeb. Ja vigurdab sellepärast, et tal on hea meel – emme tuli Tallinnast tervena tagasi. Mine võta üks ibukas ja ära kisa,“ jorises Mann. Võtsin. Ja enam ei kisanud 😀 Mulle tundus, et beib teeb paksule ponile liiga. Ponile ei tundunud. Tema sai aru, et ma olen tegelikult Tallinna-päevast vaimselt ning külma mõjust liigestele ihuliselt ära koinitud. Selle südamest südamesse vestlemise ajal otsustasin, et ei aja enam oma vahvaid heatujulisi juudimutivuntse ära. Miks ma seda üldse teinud olen? Ma ju armastan neid, nad on lõbusad. Manniga koos otsustasime – käige kanni, olemegi habemega naised, palun väga! 😀

Õhtul lugesime Indiga 23 lehekülge Margrit Coatesi „Ühenduses hobustega“. Kui mina arvasin, et aitab, nõudis tema veel – kui tema halastas mu karedale kurgule, tahtsin mina teada, kuidas see lehekülg ikkagi lõpeb. Me mõlemad tihkusime salaja nutta – see on nii võimatult täpselt ja tõeselt kirjutatud tekst, mis räägib kõigest, mida me tütrega ise ka teame – ja on nii liigutav, et mõlemad me pühkisime hästi salaja pisaraid, teades, et teine teab, et teine teab, et teine…

Oh jääks see kõik nii – sesmõts, et Indi ei hakkaks tööd liiga paljuks pidama ja et minu ihujupid vastu peaksid ja et mingi tilliga vobla ei tuleks lubadustega segadust tekitama. Ei tule. Tsurr. Tadaa.

Kolm meest on täna helistanud küll. Mu poja palus, et Indi viiks talle ülikonna – onu Vahuril on täna sünnipäev, mida ta laupäeval peab. Üks Pärnu mees helistas just ja broneeris ühe Bella kutsika ning kõik talled, keda augustis müüa saaksin. Sõgesäga. Näisnäis. Ja kui ma Tallinnas Baraka juures parkimisplatsi otsisin, helistas kulla üleüldine poksikott Reimo.

Eile õhtul näidati saatesarjast Allakäigu trepist üles lugu kellestki Rapla Triinust – kõik lapsed erineva isaga, kõik maha mänginud, end põhja joonud, juhmiks pekstud jne – mida ma poleks ka siis vaadanud, kui poleks teatris olnud – juba reklaamtreiler oli jälerõveilge.

Põhiline mees, kes mööda päid-jalgu-paariselundeid sai, oli Reimo. Ja küsis, mida nüüd teha. Mitte midagi. Ära putu sitta, haiseb nagunii. Igasugune kohtussekaebamine tähendaks pikka protsessi, mille kõik etapid kõlguvad meedias. Pole vaja. See on viimsele kui tema lehmale-lambale halb – naisest-tütardest rääkimata. Selline sitt pole tema mure – see on selle naisisendi probleem – kümmelgu selles. Brrrrrrrr!

Tõin Barakast koera-Bellale madratseid. Ja ostsin Brigitale sünnipäevakingituse(d).

Vestlesin kaks linnulennulist tundi Kajsamoori kontoris Herki Haldrega – üks huvitavamaid vestlusi viimastel aastatel – kusjuures olin hommikust saadik kummalises astraalis. Ärkasin eiteakuhu.

Raplas tagasi, ostsin teatripileti ka 4. Veebruari Baskini-poiste tükile – Eduard Salmistu, kellega Eesti Naisele loo tegin, oli piisavalt veetlev isiksus, et tahta teda laval näha. Tulemas on ka Jan, Ugala ja Sepo Seeman. Otsustasin, et lähen kõiki neid vaatama. Vot just. Nii ongi.

Kusjuures huvitavaim osa neist käikudest on Indi kommentaarid. Kui Brigita oli väike, oli sama lugu. Indi-vanune Aleksander aga seisis mul sõdurina kõrval ja lubas mind kaitsta, kui laval või ekraanil hirmsad asjad toimuvad 😀

Nii hommikul kui õhtul läks loomade hooldamisele, puudele ja ahjudele kokku täpselt tund – aga täna olid ka haruldaselt kiired jalad – ehkki kavatsesin lihtsalt uue põhu panna, rookisin siiski jäätunud hunnikud ka välja – ma ise ei taha ju kakajäätise otsas tududa… Ja külmade lihastega jooksupistmine mõrvaski liigesed, nii et Madonna saatis mu tuppa valuvaigisti jäele. Aitäh.

Homme on ainus kodustärakäik Indi bussileviimine.

Kusjuures tal tekkis selle vastu kahel põhjusel vastumeelsus – kes seni pliidi alla puid paneb, kui mul õues sööda-heinte-põhu-sita-puuderalli on – ja piibliväärselt sügav „Ühenduses hobustega“ on pooleli. Lahendus tuli televiisorist – noor Hermaküla turnis Lõunakeskuse liuvälja kohal seiklusrajal. Indi loodab homme ka sinna minna, kuni Aleksander judohallis matte tassib.

Sain talinast oma suurtöö jaoks 7 raamatut juurde – õnneks pole ühestki neist midagi kilomeetripikkust võtta, jään ellu. On vaja kirjutada Herki-lugu ja hobuseaasta lugu. Ja kohe pärast praeguse suurtöö finišeerimist sukelduda tagasi ühesse, mis mul juba pooleli on.

Tänu taevale.

Aga see faasinihe – kusagil kummastavas dimensioonis – andis järele vaid selleks ajaks, kui hobustele õhtuse kallimusipai kätte jagasin – praegu olen taas kusagil eiteakus. Avesta käsib täna öösel korralikult välja magada ja homme pigem energiat koguda kui kulutada. Olen väga nõus.

Lambad ei saa algava pakaseöö järel enne keskpäeva välja.

Paratamatus iga ilmaga õue minna – tuuled-porid-pakased annavad linnainimesele piisava põhjuse tuppa jääda – hoiab elusana. Mis iganes dimensioonis see elu ka parasjagu kulgeb. Huvitav, kus ma olen? Äkki saan mõnest öisest unenäost teada. Aitäh.