26.jaanuar

Maoaasta viimasel pühapäeval käisid mitmed loomaliigid Soone allikal nägu pesemas. Country-granny leidis sillerdavalt selge veepeegli juurde jõudes metskitse, rebase ja põdra jäljed. Paharet Madonna sai päitsete külge peenikese piduliku traadi, mis võimendab karjuselindi taevalikku elektrit – nii ongi rahu ja rahvaste sõprus meie koduses kirikus 😀

Kui Mannile päitsed panin, imestas ta – Indit pole ju kodus, kellega ma ratsutama lähen? Esimene hommikune teade tõstis juuksed püsti. Eile õhtul, kui Fagira D. Morti teatas, et hakkab trillerit vaatama, hoiatasin – lähed juba täna sünnitusmajja… Läkski. Tütrekene on sündinud – tere tulemast emade hulka, Margit! Ma väga palun selles elus mind mitte tuleriidale saata. Läheb juba tüütuks 😀

Teadsin muide ka Selgeltnägijate tuleproovi viimast saadet vaadates üsna esimestest minutitest alates, et noorel perel müdistab majapidamises laps-poltergeist – sel lihtsal põhjusel, et minul oli Lius üsna samasugune…

Pärast Kajsamoori kapteni loo telje kirjutamist Jan Uuspõlluga Tähelaeva saatel koristasin aida – rotid olid ühe odrajahukoti alt põhja traditsiooniliselt nahka pistnud – ja tegin lisaks bokside kõbimisele keset õue krats-krats-krats. Külm-kuivpuhastus teeb sellist häält – harjasin auto nii seest kui väljast puhtaks. Krõhv-krõhv-krõhv – mazdunja tänas ja naeratas. Päriselt ka.

Et süda oleks päris rahul, vedasin kriitilise kopliserva ette kogu elektrikaabli, mis töötoas leidus – kaabliga ei juhtu seni midagi, kuni saan kevadel neisse kahte külge samasuguse aia ehitada, nagu mujal. Lennuk vedas enne kurgesid Reetcheni Egiptimaalt Kummasse – nüüd kurdab, et külm on. Mida jura – täna on soesoesoe!!!

Töötoast asju võttes avastasin mitu jäledat mädapaiset – drelliotsikud-kruvid-naelad-tüüblid-konid-kommipaberid läbisegi – tegin need kõik siuhviuh korda, ehkki töötuba on Aleksandri vastutus-ala – kuna mulle tuleb seal alati minestus peale (täna ka), säästsin poega sellest õõvast. Huh!

Mispeale sain pidetult plähmerdiselt, kes – ise seda absoluutselt märkamata neid mädapaiseid tekitab – paar kirja, mis lasid hetkega kummi tühjaks. Teisel korrusel tunti, et viiendal ollakse vihased ning iminapad sirutusid selle vihaenergia järele – abiks ikka, toitev ju seegi. Kui omal pole. Madalad energiad ongi olemuslikult vampiirajad. Ahistavad. Hullemat asja kui ülbe lollus pole vist olemaski – see on energeetilise ja materiaalse distroierluse alustala. Brrr! Vihast ja vastikusest vabanesin tänu kassiheitele – kõik neli mjauki mürgeldasid majas – kevad! – ja lendasid ükshaaval viu ja vops köögiaknast lammaste sekka.  Kummi täitmiseks kasutasin tööteraapiat. Töö tegi ahvist inimese. Töö blokeeris ahvide teise dimensiooni energia ja lasi inimesel end inimesena tunda ja teostada. Aitäh!

Aga ühes minu loodud maailmas tunti, et teises minu loodud maailmas on blokk ees, energiat ei tule. Süüdistavad, ennast haletsevad sms-id ajasid mind talli ja sauna pidi taga. Ju siis Vehendis ei andnud keegi energiat, oli vaja mind puukida.

Koostasin minu pihta lennanud nooltest kena nukukese ja lennutasin sirgelt tagasi. Mispeale tegin ühe rituaali – ei räägi, millise! – pesin oma tööriided-kindad läbi mitme vee – ja jõudsingi kell kuus lõunasöögini ka juba. Aitäh.

Ahjah, nukuke oli lihtlausetes. Selline:

„Tänan sisukate sõnumite eest, millega mu pühapäeva kaunistasid. Arvestades tõsiasjaga, et oled iseseisvaks eluks täiesti suutmatu, on hoolitseva käe hammustamine päris huvitav manööver. Arusaadav – oled harjunud nädalavahetuseti minult piiramatus koguses energiat imema, ilma et ise seda teaksid. Vampiir. Väidad, et teed siin tööd ju ka. Jah. Ja olen selle eest alati piiritult tänulik ka. Mis on juba iseenesest täitsa persses värk. Kiitke ja imetlege kõik, tibi teeb 2-3 tundi päevas tööd… Samal ajal, kui emand teeb tööd 12-13 tundi päevas. Sind hooldada-kontrollida ning pärast kasida ja korrastada, nii energeetiliselt kui maiselt, on aga vaja 24/7. Sul on võrratu anne mind energeetiliselt lüpsta ka neil nädalavahetustel, kui Sind siin ei ole. Eelmisel nädalavahetusel panid meid kõiki vastikult ootele – tohutu pauer läks poja tuju üleval hoidmisele. Sel nädalavahetusel sõimled mu lasteisa majapidamises – mis on juba tõsine tase. Sinu sõnul kõik vinguvad ja terroriseerivad Sind. Kasuema on paha, mina olen paha, Tom on paha, viimane kui tööandja, kelle juurde sind aastate jooksul sokutanud olen, on pahad. Kõik on sitasti, tervis on läbi – põetage, haletsege ja imetlege! Ei.

Sinu asjad võivad rahulikult siin olla – Sul on ju kahel järjestikusel nädalavahetusel siinkandis tiskud ka. Kui muidugi transa korraldatud saad. Loodan, et nende nädalavahetuste jooksul saavad ka viimased pakud halgudeks. Pole küll asendamatuid inimesi – aga Sa lubasid. Nende nädalate jooksul on Sul aega ka oma edasine elutee kavandada. Oleme väsinud sellest, et ei tea, mida teed ja kavatsed – seda enam, et need väga tahtsad salaja sebimised lõpevad alati katastroofiga. Me ei soovi pahatujulist, iseenda ja maailmaga tülitsevat musta pilve oma koju. Kuivõrd seni on areng käinud üks samm edasi, kaks sammu tagasi, pole mul paraku erilist usku, et meie maailmad kõrvuti sobituksid. Mul pole vähimatki põhjust ega huvi Sind energeetiliselt imetada, olmeliselt hooldada – ja pidevalt ära käkerdatud ja alla tõmmatud vibratsioone puhastada ja taastada. Valgustöötajate sõpruskond on viimastel nädalatel väga tõsise võnkelise arenguhüppe teinud – mul pole õigust teistest meie omadest maha jääda. Isa ei luba. Sellepärast tänangi tänaste undamiste eest – need tõestasid tänuväärselt, et santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Kui on seletada vaja – polegi mõtet seletada. Tahtsid oma iganädalast energiasüsti? Palun, siit ta tuli. Tee sellega nüüd, mida oskad.“

Uks sulgub. Klõpsti! Oh kergendust – ja siirast tänu, et see protsessi finišeerimine mulle nii lihtsaks tehti. Väetikese hooletajätmine omal algatusel oleks tekitanud süümekad – äkki ma tapsin ta ää… Nüüd pole ühtki tunnet.

Hannes Kaljujärve arutlus ajakirjas Psühholoogia –
hommikune optimism ja positiivsus kipub õhtuks otsa saama – oli sügavalt
tuttavlik. Sama siin. Ja mitte ainult igaks õhtuks pole hing täis situtud ja
süda tühjaks imetud – sama kehtib aasta kohta. Mao-aasta on ennast nii
ammendanud, et… Ühest küljest oli tohutult sünde ja loomist, ehitamist ja
edenemist. Teisalt heitsid just Maod ise kõigele musta varju. Just ussid ise
muutsid kõik kuidagi kistuks, rõõmutuks, mõttetuks. Maod ülbitsesid ja nõudsid,
kaotasid igasuguse reaalsustaju ja minapildi. Eriti nende suhtes, kellelt nad
on saanud kõik – absoluutselt kõik, liialdamata öeldes, on emotsionaalselt
muteerunud Madude jaoks ikka liiga vähe. Mitte millelgi pole väärtust. Vääritu
ei teagi väärtustest muhvigi. Kõik on enesestmõistetav – aga vot kus nemad… Aga
vot nemad on null ja mull.

Maoaasta lõpetuseks tahavad iseäranis teise tsükli Maod –
need 24aastased – oma enese sabaga ennast otsekui üles puua. Hea vähemalt, et
nad oma kasutamatajäänud võimaluste aasta lõpetuseks enam teisi ei suuda
kägistada ega salvata. Nüüd lugegem juba tunde, mitte päevi, millal see agoonia
lõpeb…

Ehkki mind on korduvalt hoiatatud, et need
väärdesse-moondesse põrganud peaga tõugud hukkuvad, kui energeetiline side
nendega läbi lõigata, tegin seda. Mis seal ikka, looduslik valik. Kellest ei
saanud ussikuningat, selle sai reptiloidide ori. Tadaaa!

Puhas ja karge vaikus.

Ja tänumeel, et mu elus on nii erinevaid töid, et midagi suudad teha ka siis, kui üks süüdimatu seljaaju su tühjaks on lutsutanud. Lihtne, mehhaaniline ingliskeelne kulgemine krutib muide tasapisi, valutult ja tänuväärselt vibra endisesse sagedusse tagasi ka. Nii et – tõepoolest, tööteraapia ruulib.

Närisin oma traktaadi jaoks end kahest teatmikust läbi.

Reastasin viimase Mao-nädala tööplaanid, et puhta südame ja kuiva jalaga Hobusele vastu astuda.

Tänu taevale, ma pole sagedustevahelises karantiinis üksinda – Karekas järgnes samasse võnkesse, näis, millal ja kuhu sealt edasi ronime. Hea, et see dimensioonidevaheline vaakum tööd ja toimimist ei sega. Aitäh 😀

Mis täna telekas on? Kurjam, Robin Williamsi film algab kell üksteist, aga ma pean Kajsamoori-loo heaks homme hommikul hümnikuulja olema. Valikudvalikudvalikud… Rosin tänases päevas oli Aleksandri äsjane heatujuline, armas ja muhe telefonikõne. Kallikallikalli…