26.- 27.august

Soone talu võõrustas soome-eesti perekonda.

28.-29.august

Soone talus töötas endine sulane. Emand Saara sai tänu sellele endale lubada pool päeva Rapla haiglas peavalu mahavõtmist. Kolme ravimi katsetamise järel mõjus alles raju mürk Petitiin. Aitäh abi eest, naabrinaine Meelika!

Sulane pidi ära tegema mehejõudu eeldavad vaegtööd ning selle eest saama transporditeenust liinil Kuressaare-Rakvere. Selle asemel sai ta hakkama samaga, millega korduvalt varem – emanda uneajal kunagi kesköö paiku hiivas käekotist autovõtmed ja sõitis Rakverre. Kasuema käsul tagasi sõitma hakates jäi roolis magama ja sooritas auto pulmad liiklusmärgiga.

30.august

Peremees tuli koju tagasi. Perenaine sai venna leselt äärmiselt kurja kirja raamatu „Projektilaps Pärnust“ pärast. Mitmekümne ülisooja kirja vahele on see paratamatu laks.

Raplasse asju ajama sõitsime taksoga. Pank, kindlustus, politsei, pank, toidupood, RMW, kindlustus – IF-kindlustus on äärmiselt koostööaldis ja asjalik asutus – andis meile ka puksiirteenuse. Politseis endise sulase vastu kriminaalasja ei algatanud, registreerisin vaid õnnetuse. Umbes 20 telefonikõnet lõppesid alles südaööl. Teemadeks hobuste vahendamine Soome ja sõprussuhted.

31.august

Termikas sõitis rongiga Tallinnasse, et koos puksiiriga Haljala taha Isuzu järele minna. Saara läks südametilkade saaga asjus kohtumajja. Riiklikuks kaitsjaks määratud aastates daam tegi minu jaoks selle teene, et prokuröri uksele lasi kirjutada minu protsessi algusaja kell 11, tegelikult on protsess kell 12 – ja seega kohtu ust kraapiv meediavärdjate hord suhu saanud. Meil on meediast üliväga lampideni, lapsed peavad saama homme rahus kooli minna, mitte end esikülgede eest varjama.

Kohtumine prokurör Pruusi ja advokaat Jundasega oli erakordselt inimlik ja rahustav. Leidsime lahendusi, mis oleksid minu suhtes õiglased ja juuraga kooskõlas.

Koju tulles tõime Termikaga jälle Tigrise ja Reede Helgi Lilleste hobuste juurest koju. Pidasime Margotiga ülipika ja laadiva kõne, milles tõlkisime teineteisele üksteist ja iseennast. Selliste kõnede peale kulunud viimne kui sent on ennast väärt. Vestlesime emand Vahinguga – ja olime õhtul lihtsalt vaikselt õnnelikud.

1. september

Tigris ja Reede, raisk, jälle jooksus. Hobused ei jookse läbi lukuaugu minema. Iga päevaga saab järjest selgemaks, et kolme viimase nädala jooksul on inimkätega meie hobuseid lahti lastud. Sead olid kuivava pesu raami ümber ajanud ja puhtas pesus maganud. Saime põhjaliku pesu- ja koristuspäeva. Tarkusepäev, selge see…

2.september

Külastasime Tarmo vennakodu Vorbusel ja ema Tartus. Käisime Mellistes Egiptuse Ehal külas. Vestlesime minu töö jaoks Mariaga. Saime Petrone Prindist mu raamatud. Kohtusime mu laste vanaema ja Brigitaga ning tõime Minni koju. Käisime Minni ristivanemate Valdo ja Heleni pojakese Johannese katsikul. Paar tundi väikese poisi all lamamist, kuni see suur hing tudus, on mu viimaste aegade helgemaid hetki. Viisime Margotile mu raamatu ja tänasime koju jõudes taevast, et regulaarselt toimiv maniakk polnud hobuseid lahti lasknud.

3.september

Ajavahemikus hommikusest loomade talitusest hommikusöögini oli keegi inimkätega meie metsapoolsest koplist kolm posti maa seest välja tõmmanud ja kogu karja metsa lasknud. Aristokraadid Garfield ja Battaya püsisid kodus, tänu sellele jäid ka ülejäänud lähedusse.

Tegime politseisse avalduse. Olen kolme nädala jooksul üha lõhutud hobusekopleid parandanud, hobuseid püüdnud ja järjest kindlamale veendumusele jõudnud, et niimoodi ei lõhu kopleid ükski loom. Ei metsloomad väljastpoolt ega koduloomad seestpoolt. See on pahatahtliku inimese regulaarne vandalism. Tuttav kõigile hobusekasvatajatele. Kadedus, igavus, vaen…

Asume teele Ranna rantšosse kaht hobust ära tooma. Üht müügiks, teisel on juba uus omanik. Soomlastega, kes soovivad minult kolme müügihobust, on mingid kummalised lood – juba mitmendat päeva nad muudkui tulevad, mina toon aina hobuseid juurde, laiendan müügihobuste kopleid…

Ja tänan Saunaküla Rauli, kes suure osa meie talveheinadest koju tõi.