28.jaanuar

Blokk-diliit-blokk-diliit! Kevadel suurpuhastust ei tule – suurpuhastus käib iga päev ja igal hetkel. Nii, nagu täna koristasin kogu majapidamisest maha kõik vanad ämblikuvõrgud, blokeerisin mitu kahjurit ja kustutasin siit ilmast lahkunute kontaktid. Jumalaga! Ämblikuvõrgud muide koristasin selleks, et ämmelgad – mu sümpaatsed ja muhedad naabrid – saaksid uued kududa. Ja kadunukesed selleks, et uued hinged saaksid vabanenud ruumi saabuda.

Vaba ruumi õnnistas täna hommikul kolm teekaaslast – leevike, jänes ja ronk. Tere! Sain vihjest aru 😀

Parandamist ootab nüüd juba 10 villast sokki ja kinnas – seitse kanda ja kolm varvast. Jumala eest, ma pean naise võtma 😀 Aknaga sokid on soknad. Sokende nõelumise asemel muukisin ühe pooleni söödud heinarulli lahti, et hobunad sööksid selle täna lõpuni. Homme teen teisega sama – ja ülehomme lükkame Karekaga kaks uut rulli. Hõissa. Kui rulli koorikupooled olid laiali, helistas mu arstist koostööpartner. Just õigel ajal – mul olid puud tassitud, boksid tehtud, ahjud küdemas, hetk enne õhtust talitust ja päikeseloojangut. Õigete inimeste tunnus ongi, et nad helistavad õigel ajal. Et vältida üht Tallinn-Soone sööstu, tegime suure töö per telefon – olin heinavaibal selili, kõik hobunnikud toetasid koonud minu peale ja hõljusid meditatsiooni.

Kui kõne lõpetatud, tõi vana hea Maruusja mulle hammaste vahel tühja veeämbri…

Täna vadistasime Karekaga niimoodi:

• :)Katja: Mul on – pärast pohhuimulli ninnunännu elumajast ära viimist ja ühte saunanurka koondamist – selline tunne, nagu eileõhtune sõimurahe tema süüdimatult mammalt ning nende mõlema väljalülitamine igas mõttes oleks olnud halb unenägu.

Või hea. Kui ma poleks lasknud selleks viimseks kuuks tal oma kilakola siia parkida, poleks finaal nii otsustavalt saabunud. Laperdaks nagu must auk siin aegade lõpuni. Nõnna et – taas kord aitäh, mis muud! Jah, ma saatsin ta päeval, mil mu pojatütar sündis, minema – ei talunud tema taktitut-rämedat-nõmedat jauramist – ta pidas vajalikuks minu juures tööl olevate Tallinna noortega minu vanaemadust tähistada, laiata – ja õhtuse rongi peal lõpetada. Aga sellest oli vähe, eks? Jah, ma vihjasin kahe kuu jooksul kolm korda, et oleks aeg puud ära lõhkuda. Jah, ma kuulsin kümnelt erinevalt inimeselt – Tom ja Ivo, Reti ja Roman – et ta käib ilmapidi mind klatšimas ja kaeblemas – aga ikka vähe. Nagu sellestki, et kui naabrid vana-aastaõhtul põrutavalt vara oma koletulestiku meie akendesse ja hobusekoplisse suunastid ja ma paljajalu, hommikumantli väel pool tundi paanikas galopeerivaid tiineid märasid pimeduses kärkiva raketisaju all taga ajasin, ei vaevunud ta appi tulema. Sellest juhmist ebalojaalsusest, hoolimatusest ja mugavusest hoolimata lasin tal kaks päeva hiljem tema padajanni siia tarida. Sest vaata, muidu oleks olnud sama, mis mu jutustuses „Tuusik teisele kaldale“. Kui poleks kogu jälkuse ja talumatusega võidukalt teisele kaldale kroolinud, vaid keset jõge loobunud, oleks tulnud jälle ja jälle samasse jõkke ronida – võimalik, et veel järgmiseski elus. Selline košmaar on vaja põhjani pruukida. Klõmm!

• Karekas: Gud!
• ·

Katja: Nad põimusid üheks patsiks. Kinumees-Termikas-Pohhuimull – nii tohutult erinevad, kui nad ju ometi on – ühtesulanud seppadest punutud patsi on lihtsam ära lõigata kui karvu ühekaupa välja kitkuda. Tehtud 😀 🙂

• 🙂
• ·

Täpselt sama skeem – vaimustunud tegudeletormamine, eelkäijate-konkurentide üle irvitamine – ja seoses täielise peremehemeele puudumisega orjaks mandumine – moti ja tahte kadumine – haigused ja süüdistamine, puukimine ja ülbitsemine, piiritu eneseimetlemine ja pingeid lisav salatsemine, mille taga toimuvad katastroofilised käkerdused. Siis beibestumine – iga liigutus on kullahinnaga, järelikult piisab päevas kahest liigutusest, ülejäänud ajal ongi justkui õigus lasta ennast teenindada. Ja kui ei teenindata, siis padinal emme põlletaskusse tagasi – kõik kolm! Täpselt üks ja sama.

• ·

Karekas: Ja nüüd mõtle, miks Sul seda vaja on olnud… seda sama mustrit.

• ·

Katja: Sellises mustas energias kaovad ja lagunevad asjad, tehtu ei toimi ja keegi ei armasta enam kedagi ega midagi.

Oletatavasti selleks on vaja olnud, et edaspidi seda vuhvelvaimustust juba eos diagnoosida, algset tegudemehitsemist mitte uskuda ning järjekordset parasiiti, ülalpeetavat-kaasaveetavat eos ära tunda. Kuni ei tunne, peab sedasama parkuuri jälle ja jälle läbi sõitma – nii aja kui puhtuse peale.

Pohhuimulli laperdamise kasutegur oli samas tropitõrjumine. Hoidis teoreetilise meesenergiaga kosilased eemal. Kui sina peaksid nüüd nägema, et keegi hiilib mu värava poole, pane KOHE jalg taha – urrkõttampsti!

😀

Karekas: Inimesele tohib anda süüa nii palju, kui ta on valmis vastu võtma. Muidu hakkab ta oksele. Kõige muuga on samuti.. Ei saa anda rohkem, kui ollakse valmis vastu võtma. Kuigi saaja võib tahta. Kuigi ise võid tahta anda.
Ma mäletan aega, kui ma võisin iga päev süüa kartulisalatit ja sidruniga teed, kuni ükspäev sai küllalt.
Igal olulisel on aeg ja koht me elus.. Ja jääb sinna igaveseks. Nagu õppetund kartulisalatist ja sidruniga teest. Oluline on see, mille Sa õppetunnist omandad. Ja siis, ühel päeval avastad, et kartulisalat ja sidruniga tee on paganama head.. Või tuleb hoopis meelde see hetk kui nad tundusid nii vastumeelsed, et..
Võib olla nii ja võib olla naa Mina tänan.

Mina  ka 😀

Kui olin hommikul viiest kaheksani ajakirjaloo kirjutanud – täna telliti kaks järgmist – kaheksast üheteistkümneni ingliskeelsetes teatmikes kahlanud – üheteistkümnest kaheni seda va ämblikuvõrkude likvideerimise teemat arendanud – ämblike endi palvel – et saaks uued kududa – nii elumajas kui saunas, ülivägamega põhjalikult – koos paratamatult järgneva koristamisega – juhtus kolm olulist asja.

Esiteks mõnnatasime Minniga hobukoplis – tema troonis heinarulli otsas ja jagas musinatele leiba, mina mõõtsin aprilli alguses – on ju et siis on maa sulanud ja postid saab maasse paugutada?! – püstitatava hoovi-kopli-vahelise aia pikkust – Manni palvel, tema jaoks – ja minust purskusid laulud. Aeda mõõtes hakkasin Marseljeesi laulma. Prantsuse keeles. Allons enfants de la Patrie…

Hobustele vett vinnates voolas Puhu tuul ja tõuka paati – läti küll, aga siseringipõhjustel väga tähenduslik. Ja siis rõkkasin korraga kergendatult – nii et mets kajas – jõuluõhtul laulmata jäänud laulu. Edelweiss, every morning You great me, small and white, clean and bright, You look happy to meet me. Blossom of SNOW, may You bloom and grow, bloom and grow forever… Edelweiss, bless my homeland forever.

Tõusid karvad püsti lauldes – ja nüüd ka. See on mu teise lapselapse laul, mis jäi siis reservi – nüüd sai lauldud ning kergendustunne tahtis lendu viia.

Teiseks olid härjapõlvikud midagi täiesti uskumatut sooritanud. Külma ahju valmis pandud puude süütamine oli selle kõrval tühitähi. Kui Indiga õhetades tuppa keksisime, juurviljad ja kanakintsud pliidile panime, avastas tütar, et minu toas on midagi müstilist toimunud. Kõik kassid päevitasid õues. Magamistoa uks oli üldse kinni ka. nagu ka riidekappide uksed. Kahest erinevast riidekapist olid riided keskpõrandale loobitud. Ühest – läikivad stretšpüksid. Teisest lehvivate varrukatega pluus kapi ühest poolest – ja body kapi teisest poolest. Perfektne komplekt. Ma lähen sellega 9.veeburjaaril Brigita suurpäevale. Aga seda ei saa me Indiisuga kellelegi öelda, et meie pöialpoisid panid Lumivalgekesele riided valmis. Peetakse… nooh, kelleks? 😀

Reet ütles, et mu mõtted on hakanud vahetult realiseeruma ja materialiseeruma – ettevaatust! Kohe ma mõtlen, mida ma mõtlen 😀 Reedaga rääkisime sellepärast, et ühe pere järjestikused kataklüsmid puudutavad nii Reeta kui mind. Kusjuures praegu, pärast Reeduga asjade analüüsimist leian, et väga hästi puudutavad. Kõik ongi alati kõige paremini.

Kolmandaks helistas keegi täiesti võõras mees, kes elab Rapla kiriku juures. Ütles, et loeb kogu sõpruskonnaga pidevalt mu päevaraamatut. Leidis koti kaera – ja esimesena tulin talle mina meelde. Ikka-ikka, küll vana hobune kaera tahab 😀 😀 😀 Homme, kui Raplasse kuut asja pidin minema ajama, sooritan niisiis seitse. Head numbrid ongi 1,3, 5, 7, 9,11, 21 – 4, 6, 8 on sitavõitu (leinaline, saatanlik, lõpmatu). Nii liigutav. See kõne. Ja kohustav. Ja märgiline. Ja mitme asjaga üliväga sünkroonis.

Nagu ka see, et Kertu-film on Valtus 4. Veeburjaaril – oleme Indiga siis teatris – see pole talle-film. Liiga hea. Õõvastavalt-pööraselt-kohutavalt hea. Nii et – teater!

Ja nagu ka Eesti Naise uue-kiire-üllatava kaastöö tellimine hetkel, mil mul värsket ajakirjanumbrit sirvides täpselt selleks looks sobisev mõttejada sündis…

Niisiis sooritasin kohusetundlikult oma tänase sissekande, mitte ei nõelunud soknaid. Mõni paar on veel, enne kui jama päris majas – st.jalas on 😀 Ja nüüd veel paarile kirjale vastused – vastan alati kohe – ja mauhti järgmisse teatmikku. Mis on üsna karm piits oma kõhna kannika pihta – puukisime Indiisuga kõhud nii täis, et… Vaatan huviga Kolmedoki looduslapsi – seal on Sänna kultuurimõisa Kadi – teiste mu kallite ja Omade seas… Õhtuse enesesunni leevenduseks on telekas Dan Browni põhjaline järgmine film – Inglid ja deemonid ja… Ohjah, Edelweiss… 😀