3.veebruar

Jäävihm… Eile õhtul Margoti juurest koju tulles ei saanud Valtu-Nurme teeotsale pihta, sest maantee oli klaasist. Ja õues tuulduv 15 villakust madrats oli klaasist. Õnneks jõudsid Retid kavatsetust oluliselt varem, nii et Mihkel aitas jäämäe tuppa ahju ette ning noored kütsid ise meile ka sauna. Aitäh.

Ja aitäh taevase õpetuse eest tunda rõõmu sellest, mis on, mitte kurvastada selle pärast, mida pole. Margotil on kogu oma õrna hinge juures õnnestunud leppida, et kui sünnib 50 kitsetalle, siis seitsekond lahkub vaikselt. Ent minule läks eile hirmsasti hinge üks nooruke nudipea, kes oma esimesed talled kaotas ja valjuhäälselt nuttis ja otsis, teiste tallesid vaatas – ja hüüdis. Tuli minu juurde, pani mulle musi vastu põske ja karjus kõrva. Ja siis ma tundsin ta ära. Meilt Piibelehe tallu läinud Pillekese tütar. Helle ja Malle läksid Margotile ning see on Mallekene oma noore elu esimese suure tragöödiaga… Tänaseks on see tal ilmselt juba üsna ununenud, elu läheb edasi, sügisel tuleb sokk ja teeb talle suured-tugevad-uued, aga…Äh, niuks…

Tänulik on põhjust olla ka selle eest, kuidas indiaanilaager ja kodused ehitamised-müdistamised tühjendasid poja meeled varasematest mustritest, nii et sinna on võimalik uut energiat asemele laadida. Kohati üsna jõulise titaanide heitlusena. Kui pojakene astus päikesepaistesse, prääksatas ta, nagu ahvide planeedi saadik: plätt, see raisk võtab pimedaks, trh! Mis andis võimaluse esiteks selgitada, et venekeelne sõna on „bljäd“ ning tõlkida, kesse-misse on ning milline stilistiline varjund on sel sõnal võrreldes „šljuhhaga“. Teiseks oli põhjust rääkida, kui elegantselt ja põhjendatult ropendas minu juuditarist guvernant. Kolmandaks sain pojale selgitada-kirjeldada, kes oli proua Rachil Saltsmann. Neljandaks laulsin talle platnoika „eh zagubili, bljädi, zagubili“, mille õpetas lasteisale legendaarne Jaak Tamm – ning oli põhjust jutustada, kes oli Jaak. Aamen.

Või mitte nii väga aamen – Aleksander oli nii tühjaks ja täis, lahti ja kinni tsentrifuugitud, et unustas kõik maha – taskulambi ja bussisõidu-pähklid, homseks klassiõhtuks vajalikud juhtmed ja üldse kõik. Pole hullu, viin täna ära.

Jah, me sõidame täna Indiga Vehendisse.

Hommikul hümnist koolini kirjutasin Eesti Naise sajandiraamatu omaosalust. Siis otsisin jääkuubiku seest autot – ja avastasin kooli ees, et Indi jõudis sinna prillideta. Urr, ma ütlen. Talitus  – Namastel olid täna jalad kere ja seina vahel sõlmes, ei midagi uut 😀 – puud tuppa, pesud kappi, Vehendisse-viidav külakost ja oma riided valmis. Eesti Ekspressi loo ettevalmistus.

Siis kirjutasin ära tekstikese telje külaskäigust Olev Vallimaa juurde. Arvutisse ajada ei suutnud – enne lasti kumm korralikult tühjaks. Üks talveväsinud ja saladeprekas sõber noris põhjuseta tüli – ja kuna see jauramine assotsieerus varasemate analoogsete koinimistega, tekkis võimendus. Missuguste mannetute ja alusetute asjade pärast pannakse mängu ilus päev, suhted ja sõprus. Lüüakse sulle energiakehasse augud, miskaudu… Ah, pekki! Mille vastu aitas vana hea nipp – magamine. Tegin pärast sügavat unetundi tuled alla,tõin Indi koju ja õppisin temaga matemaatikat. Esimese klassi tasemest saan veel ikka jagu 😀 Tegin boksid ja tõin uued puud, soojendasin tütrele supi, lõin ennast lille – ja siis tulid kõik korraga.

Väimees pliidi järele ning kolleegid Jaanus ja Kristjan mulle järele. Soonel oli pooletunnine fotosessioon ja siis sõitsimegi Vehendisse. Aleksander oli vägavägaväga õnnelik. Brigita armas. Ja kõige liigutavam oli Franz – hakkas 10aastast iga trotsides mängima, nagu kassipoeg…

Lobisesime ja sõime, laulsime ja pildistasime. Tulemused on tuleval esmaspäeval ajalehekioskites ja toidupoodides. Olgu Brigital sellest õnne ja tuult tõusujoonele! Ja jõudsime kell üks tagasi Soonele. Kodu…

Homme tuleb lisaks ühele suurele Eesti Naise loole täna pooleli jäänud Olevi-lugu lõpetada. Saan hakkama. Ja õhtul saan naerda. Teater ju.

Kogu aeg mingi teater…

Enamasti komöödia. Lõppenud päeval näiteks käis Kroonika toimetus minu magamistoas. Transporditöödel, muide. Ajakirjanik aitas mul jäävihma kätte jäänud ja ahju ees kuivanud hiidmadratsi magamistuppa tagasi tassida 😀 Aitäh 😀