4.veebruar

Hipi on nii lillelaps kui hobuinimene – sõnast „hippos“. Indil on järgmisel nädalal koolis stiilinädal ja esimene stiilipäev hipid. Soovitasin lihtsalt Indigo Tomi ja Sophie kommuune meenutada – ja Indiisule jõudis kõik pärale. Me ju olemegi. Tavalisest rohkem pärleid-kõrvarõngaid ja naeratust – ja valmis ta ongi 😀

Jeerum küll, jälle magamatuse pohmakas. Magasime üheksani, väike hipi läks teiseks tunniks, mina surusin end ninapidi vana miilitsa tekstisse – ehkki pidi olema juba Eesti Naise aprillikuu loo päev… Saame hakkama. Ja õhtul teatris magama ei jää 😀

Registreerisin end küll Peruquois seminarile, ent 150 ma siiski ei maksaks. Kui lähen ajakirjanikuna, siis. Ehkki hääl on minu kinniseim isiksusekomponent – häälitsen vaid loomade juures, inimeste seltsis ei saa ma end kaitstud ega väljendatud. Tõeliselt. Lukus…

Meenutades, et magamata öö võrdub peapõrutusega, läksin klahvidesse kukkumise asemel õue. Kevaaaaaaad! Viisin lindudele heinad-põhud ja lasin nad õue. Raiusin lammastele kuuseoksi. Lisaks hobuste voodite tegemisele tõmbasin veel ühele kopliküljele elektrikabla ette – Mannil on kevadine ränne. Nihveldas end väravast välja ja käis koos minuga kuuseokste järel. Kui ta tukkapidi tagasi viisin, korraldas galopiringid tagant üles ladumisega. Selline pööris on tiine? Põnnadipõnnadi-piupiu! 😀 Katsusin iksindat korda tissi – suur. Kui käsi ümber tema matsaka kere hoidsin, lainetasid küljed tuntavalt – ent see võis olla tuuritamisest. Jah, ma tean, ma olen totakas. Aga ka teised poniomanikud on õndsalt varssa oodanud – ja siis on selgunud, et jupats sõi end suurte hobuste kõrvalt talvega lihtsalt paksuks 😀

Eks aprilli teises pooles näha ole.

Teksti sain valmis. Kuni Indi koju tulles hobunaid musis, koristasin tuhad ja panin pooled ahjud küdema. Kavatsetud 1,5 tunnist lõunauinakust jäi järele ¾, sest üks jäle ärritus põrutas hetkeks tagasi istuli ja ajas kitule. Karekale ja väimehele kitusin ja toetusin, mis seal salata.

Saatsin ahvide planeedile smsi, et tiskunänni järele tulles toodaks kogu netipulga kalõmm – 6 x 25 – veebruarist juulini, et ma ei peaks pärast purjus tuult väljal püüdma. Tillefunn oli mingi võõra säga käes, kes teatas, et omanik läks eile johmasena Kopli trammis vantidega laiama ja klobiti PERHi. Ta sai sealt juba täna välja ning Kareka käsul mulle helistades oli jälle täis. Teatas, et tiskud toimuvad ega saanud aru, miks ma tahan, et koos tehnikaga ka muud kodinad viimse juuksekarvani meie kodust läinud oleksid. Milline jäledus, jummala eest. Fuifuifikkfikkfikk!

See-eest teatris olid ka Ulvi ja Lembit, kellega tühjal rõdul laiasime. Küll on hea, et nad seal olid – arutasime talveune ja parim-enne-fenomeni võimendumise teemadel. „Südamesõbrad“ näitas Eduard Salmistut just nii sümpaatsena, nagu ta ilmsi Rakveres intervjuud teheski oli. Vana Baskini teater oli jätnud mõned nüansi-võimalused kasutamata. Misanstseenides võinuks välja mängida lisaks naiste salasõpruse sugenemisele läbi esmase kriisi ka rikkuri-naise ja mehe raviarsti salasuhte. Mis ilmselt oli. Aga üldise häpendide tõusulaine käigus hääbus. Ning arst leidis endale teise, nais-kardioloogi. Piisanuks mõnest pilgust ja puudutusest, et keelatud suhe ja selle kustumine välja mängida.

Ei tea, miks nad seda ei teinud. Ma enda jaoks lavastasin selle ka lukku sisse ja hea sai 😀

Ülehomme on kultuurikeskuses Lars von Trier. Indidele keelatud. Väljatagused tulevad ehk sauna ja lapsed saavad ristirästi hoitud.

Homme kaevan end läbi parkinsoni ja ülehomme Eesti Ekspressi loo. Siis saan mõned päevad suurt käsikirja aretada, enne kui Rait Pärg Helsinki jääfestivalilt tuleb. Ulvi ütles täna sama, mida ka ise tajun – energeetiline nivoo, vibradimensioon on järsult lakke lennanud. Tänu taevale. See toob väga kirkad ja tänutunnet tekitavad sünkroonid kaasa. Näiteks ühe mu sõbra küsimuse, mitu hektarit mul oleks maad vaja, et tema rajatavasse kommuuni-sotsiaalkülla oma hobuste ja lammastega teenistuma koliksin… Aitäh 😀