5.veebruar

Nimevägi ja sildijõud on õigupoolest uskumatu. Kui Maria Indira Murutari kutsutakse lihtsalt Mariaks, on ta täiesti teine inimene. Küll vägine ja väärikas nimi, muudab lihtsalt Maria ta lihtsalt tavalisemaks, lihtsalt keskmisemaks, lihtsalt hõlmatavamaks. See sobib kooliõpetajatele. Nemad tasalülitavad käepärasemaks. See on see, mida pidas silmas Vaike „Tulelaps“ Martin, kui ta Indira üheksandast kaheteistkümnenda dimensiooni vahel surfamist silmitsedes nentis: kool tõmbab sageduse kõvasti alla – pole hullu, hiljem taastub. Ja mina omakorda hoian tütrekese ninanöbi kõrgemal nii loomade lähedusega kui Indira-aunimetusega, nii teatris kui riitustel käimisega, nii Indi Tomi kui Ulvi kui teiste vägavägiste lähedusega, kes nimetavad mu pesamuna Indiisuks ja Tiramiisuks 😀 ja lihtsalt Haldjaks. Eriti lustak, kui Tomi poeg Ramses mu tütrel kannul lippab: Haldjas, oota, Haldjas, tule siia! Ai, ma igatsen Tomi-Janet-Sophiet – kevad, tule ruttu ja too kuulutajad koju tagasiiiiiii!!! Kui nad kõik soojadelt maadelt naasevad, on nii palju rääkida, et… mitte midagi ei räägi, ainult kuulan.

Liigsetel asjadel tükkis nende energiaga on vägi. Ehkki ahvide planeedilt on siin olnud vaid asjad, on jaanuarikuu elektriarve ikkagi detsembri omast kolmandiku suurem. Mis seda faktiliselt kergitanud on? Elektriboiler seoses loomade käsitsi jootmisega, torude soojuskaabel tükkis null-abiga – need tuleb üle vaadata ja tegelikuks sättida – elektripliidi praeahi on tõhusalt unnanud. Talvisel koolivaheajal paukus Aleksandri toas ja saunas kordamööda ja korraga helitehnika kuhi. Kusjuures selle tasuks ära tehtud talvepuud jäid mäletatavasti pohhuimullist tegemata… Nii ta koguneb. Arve ja järeldused. Tülgastus ja lahendus. Toimetasin pohhuimulli suured kõlarid seniks hoiule, kui netipulga eest makstud. Pakkusin juba siis, kui ta Indigo Tomi juurde läks, et tema ema võtab lepingu üle – selleks tulnuks varasem EMT-võlg maksta ja ebausaldusväärsele inimesele kohane tagatisraha ka. ei saadud hakkama – nüüd siis on nii- ja naapidi.

Ja sedapidi ka, et õnnetu jotakoti praegune tööandja teatas, et annab ikka talle raha. Kõik nad on selle vea teinud – ja kõik me komplektis oleme lõpuks tema ema arvates kõigis tema perssekukkumistes süüdi. Paari päeva pärast pole mul selle äkapukaga enam mitte mingit seost. Halb unenägu on möödas.

Tänu taevale, et ma pole košmaarihõngulise farsi lõppedes üksi. Ülehomme tuleb Ott – laupäeval lisaks ka Kadri, kes värskes-õhus-füüsilist naudib. Aitäh.

Raadiost kuulsin, et Liu Paadis oli tulekahju. Oi… Kuku mängis Brigita lauletäistaevakaart. 21.veebruaril, kui on poolfinaali hääletusega otsesaade, on minul esinemine Lelles. Nii ongi õige ja hea. Indiisu jaoks palun rahvamaja juhatajal arvudina vihvitada, oleme osaduses ikkagi – ja samas ei pea ma telemajas panikeerima.

Terevisioonis oli täna Maikeni kord oielda – aru ma ei saa, miks head lauljad on saanud säärased pininad – miks žürii need poolfinaali on saatnud – ja see nüüd pole Brigita-ema viuviu, vaid täiesti objektiivne fakti konstateering – arutult palju vääksu. Protest? Aja märk?

Viisin Indile ujumisriided järele – ütsin ju, et alamagamus = peapõrutus – ja lasin viimaste perioodide pildid fotodeks teha, et seinal olevat fototapeeti korrastada. Hea sai. Oi, kui hea…

Seda enam, et kohtasin Raplas sõjardist koolivenda Erikut Alu mõisast.

Pärast õhtust talitust, pesupesemist ja kütmist küpsetasime Indiga viineripirukaid, lahendasime ühe suure ristsõna ja sõime kommikuhja otsapidi kurgumulku. Vahel on vaja.

Arvatavasi lõpetan Eesti Naise loo homme hommikul, sest tänasest päevast läks ettearvamatult mitu tundi ühe suure teksti redigeerimisele ja kooskõlastamisele.

Kell saab seitse ja ma ei jõua ära oodata, millal ahi lõpetab, saan siibri kinni lükata ja põhku pugeda – vaimse ja füüsilise töö mitmekordne kuhi, emotsioonid ja feminiinfüsioloogiliselt aneemiline periood on mu niitnud. Isegi mina olen kõigest inimene…