7.veebruar

Mu kauni kadunud pinginaabri sünniaastapäev on olnud konn-koorekirnus-päev. See algas järjekordse katsega Indiisule kella õpetada – appi, ma ei oska õõõpeeeeetaaaaadaaaaaa! – ja jätkus ummikute labürindiga, mis koosnes sellest, et kümmekond meest ütlesid õilsast puudelõhkumisest ära ning mul läks hommikul enam kui tund maailma päästmiseks.

Lahendus tuli taas kord naabri-Joonase kaudu. Helistasin-kurtsin. Ja tema nimetas paar nime, kelle peale ma ise ei tulnud – ja kellele homme hommikul järele lähengi!

Trieri filmi analüüs sai teljena paberile. EE loo süstematiseeritud materjalid samuti. Ent enne arvutisse plagistamist sai otsa nii aeg kui jõud. Enne Indile kooli järele minemist oli vaja käia PRIAs, osta Kroonika ja postkontoris avastada, et ema aadress jäi koju – konn-koorekirnus-päev ju! Seega alustavad kaanetüdrukud Kati ja Brigita Ameerika-lendu homme hommikul.

Manitsused Minnile aga lennutasid mu energia vaakumisse – vihastamine võtab tõesti jalad alt, sõna otseses mõttes. Emand, kelle tütar unustas oma püksid mu autosse ega leidnud neid kooli garderoobi nagist, kuhu Indi nad koolidire nähes riputas – mispeale emme teatas, et läheb kooli klaarima ja ükski klassikaaslane pole pükse näinud – ja kui ma Indile kooli järele läksin, rippusid need raisad 3-4 nagi paremal – koolitädi pani need õigesse nagisse… Olin juba alla neelanud ärrituse asjatu süüdistamise, päevadepikkuse põhjuseta painamise pärast, mille peale isegi ei vabandatud. Tõsi küll, iga inetus kougib mälest välja analoogsed juhtumid – seega meenus ka üks suvine rahavarguse lugu, millele järgnenud inetuste tõttu laste isa ei tahaks üldse, et mu lapsed nendega suhtlevad. Ja täna hoiatas see naine Indit: ära sina valetama õpi.

Mis mõttes?!?!?!? Et siis mina valetan? Naabrinaise tütar valetab. Mõistan tema deprekat pärast soojamaareisi – tagasituleku tagasilangus ongi õudne. Mõistan probleeme ja väsimust. Aga on see hädaorg siis väärt sõpruse hinda? Ju on.

Me olemegi harjunud, et igal elualal, igas mastaabis ennitakse näkku – olümpiamängud, mida Ukraina koinimine nagunii mürgitab, lagastati suurvenelikul täistallameetodil süüdistusega, et Kristina võttis Torinos dopingut. Me oleme vait, sest oleme harjunud. Jebjot – i budjet jebatj. Nii suur naaber. Kui omaküla naaber. Vseobštšii jobjobjob elunormiks!

Mögin kodus oodanud telefonis sekundeeris sellele järjekordsele näotusele. Kodus laadinud moblas halas ahvide planeet, et pappi pole ja tehnika järele juba täna tuleks ja mis mu puudest sai. Persseperssepersse! Jätan siis tema läbi ime saadud kutsetunnistuse pandiks – ja saadan võla tasumisel postiga emapärdikule. Siia on omateedroomanul asja vaid üks kord – kõik asjad kaasa ja jumalaga. Minu puud pärast mitmekuist ootamist ja köginat ei puutu kohe kindlasti ühessegi kõrvalisse. Kuradikuradikurat!

Kuni värisevipõlvi, virvendavipilgu bokse puhastasin, voolis Indiisu hobustega koos lumekuju. Arvestas sellega, et süvenevas soojas on see väga ajutine. Ikkagi hakkas nutma, kui vesisest raskest lumest pea maha kukkus. Minul läks kahjutundest, enesehaletsusest ja totaalsest igakülgsest ärakäkerdatuse tundest silme eest mustaks. Tänu sellele, et mu ümber lendas tuhat metsalindu, rahunesin kiiresti. Aitasin lumekuju uuesti üles pätsida – pea kukkus maha spst ka, et vales otsas oli. Kesse tahaks, et pea pees on. Kujunes mõnusasti pikutav ponivarss.

Hingestatud lumehobu oli elus. Kui Indi keksles naabrilastega mängima, hiilisid hobunad kikivarvul seda uut tegelast tervitama. Ilmselt lammutab Namaste kuju enne, kui sula ja vihmad – aga totaalselt elus ja reaalne hobuidee jäb igaveseks.

Mida ei saa öelda sittu mälestusi kätkevate puujuppide kohta. Tõmbasin kuuri tagumises otsas puuriida ümber – hobused said küll ehmunult paar ringi kolina eest minema galopeerides oma kõhubuupse raputada, aga klaarumine läheneb. Seal kuhjas on viimased lammutusjäägid, siit igaveseks lahkunud meeste käkerduste jäljed, pusadena raisatud aega-raha-lootusi ja pettumusi. Lähipäevil on kogu sellest kah-meeste-kuhjatud sitast saanud toasoe – ilma et jääks enam mingit mälestust. Kukkuvate riitade kergendus 😀

Kui Indi sõi mängimast tulles vrappi, lõppes mu viimne jõud – ümberkukk – ent siis kurtis Brigita, et Delfi oli Kroonikast ühe lause kontekstist välja tirinud ja pealkirjaks mullitanud – so what – vaatasin, ehkki reeglina sitas ei tuhni – naljakas ja tõene lause, et mu mehed on olnud lisalapsed ja lemmikloomad 😀 – ent kollase meedia loogikaga peab kohanema – või mitte… Persse! Kollaste rappimine kuitahes hea loo kallal oli põhjus, miks Liis-Katrin Avandi loobus ja miks hoidutakse – just need kõrvalised kätsatused. Mida ma ei loe. Millest ma midagi ei tea. Ja ei pea. Ja pohhhhhhhlaaaaaaaaaaaaaaaaad!

Misjärel helistas ristipoja ema ja ütles, et tuleb pärast kümmet koogiga Soonele oma sünnipäeva järelpidama. Jah, ma olen halb ja isekas ja hoolimatu – aga ma ei suuda üle üheksa püsti püsida. Vabandustvabandustvabandust…

Issand jumal, tee nii, et see päev lõpeks teisiti kui seni jupsinud on – tsurr! – palusin enne õhtust talitust. Karekaga oma pool tundi telefonis unnates – endal sapipõis ületäitunud ja plahvatamas… Ja lõppes ka.

Ohvitserid tõid Aleksandri, vihistasid hobunatele kaks rulli ette – eelmiste lõpud jagan järkjärgult ööheinteks – tõmbasid põhurulli kooriku seest välja, patsutasid ja lohutasid ja sõitsid õppustele.

Söötsin lastel kõhud täis, kütsin ahjud, puhastasin oma dubljonka (Velli Joonaselt saadud) – ja kirjutasin Trieri-filmi analüüsi ära. Muidu tundnuksin end luuserina.

Homseks on mul kalendris puud-tallipealse aken-silokiled/oksad-allapanu-lambakuused – kui tehtud, seletan täpsemalt, mida tegime. Pühapäeval läheme ujulasse ning seejärel kogu taboriga kloori järele haisedes Tallinnasse Brigitina sünnipäevale, mille puhul korraldatakse ETV 4.stuudios Eesti laulu poolfinaali salvestus 😀