8.-10.veebruar

Veeesiiiiiii!

Igasugune ja igal pool 😀 Tõeline Veevalaja ajastu 😀 Laupäevahommikul olid nii lauda kui talli veed lahti sulanud. Soone Saara kasutas seda rõõmusõnumit uhkesti – eile õhtul Eesti laulu salvestusele sõites jätsin hobuste vee suures taborikogumise hoos jooksma – täna hommikul ununes lahmama lammaste vesi 😀 Lisaks sulas järsult külmunud pinnase pealt kogu Soone lumevesi aida ette. Tänu sellele, et suvise äikeserünnaku esmaabiks saatis Inglikaitse Rita mees Eiki mulle väikese vahva pumba, olen kolmepäevase innuka jurramise abil söödad kenasti kuivale nüpeldanud.

Et Vete-Ema täieliselt rahul oleks, vedas Aleksander mu eile keset ülimat kiirustamist ja ähmerdamist ujulasse. Aitäh. Veejugade all kükitamine – kandle-Rait ja Rapla kultuurikeskuse direktriss kõrval – rahustas müstiliselt sujuvalt maha.

Hea, et teistel on ka nii. Kontrollimatud emotsioonid. Mitte ainult Brigita eilse esinemise pärast. Hoogtöö ja kolija, liiglühikesed ööd ja pealetulvavad uued väljakutsed, mis tuleb ritta seada. Tehatehateha… Keset rõõmsameelset ja rahulolevat kulgemist ja voogamist löövad üle pea kokku viha ja kannatamatuse lained. Õnneks on võimalik neil puhkudel karjuda koera peale, kes üritab aedikust kanu kätte saada, oina peale, kes sarve mulle taskusse ajab ja kombekat käristab, hobuna peale, kes veeämbri ümber ajab – ajas, kuni veebruari lõpu külmalaineni on sellega paus -, kassi peale, kes… Need kannatamatu raevu puhangud on hirmsad. Hea, et teistel on ka nii. Kusjuures minul on paremini – need, kelle peale end tühjas huilgan, pööravad asja naljaks. Kasside puhul on skeem lihtne – kogu kvartetina sülle ja kalli – eile, kui ajakava oli totaalselt kollapsis, suutis vana Maruusja mu ülekere naerma ajada. Tuli talli, kui mul polnud veel Tajataja boks korras. Tõmbasin kopsud õhku täis… ja purskasin naerma. Mu kullakallis venelanna lahkus, nagu neljajalgne sitikmust kurg. Taandas selg ees vahekäigust ja uksest välja ega riskinud sealgi mulle oma 22aastast tuguotsa keerata – bäkapeeris jalgu ülikõrgele tõstes ja püüdlikult mögisedes nurga taha. Seal ütles – Huuuh! 😀

Inglikaitse Rita kutsus mind kevadiseks koolivaheajaks Gruusiasse. Kullakene, minu Mägede hääl teeb sel ajal sündima hakkavate tallede häälega mää…

Väga häid asju on reedese jadapaskini otsa juhtunud. Minult telliti lugu inimesest, keda olen veerand sajandit väga armastanud ja imetlenud. Broneeriti kolm talle, kes lähevad unelmate koju. Ja ma kirjutasin seinale kolme romaanivõistluse tähtajad… Saite vihjest aru?

Neljapäeval oli minul täiesti põhjuseta ja otsese haiguseta tunne, et hing jätab kohe-kohe keha maha – ja Vana Karu Säre suri samal ajal päriselt ära…

Neljapäevaõhtul lobisesime lapsepõlvesõbratar Madliga, kes näitas mulle ette ja kätte ühe keelefirma, kes otsib medtekstide tõlki. Ehkki mu ajakava… ee… mnjaa… saatsin sinna lühida kirja.

Laupäeval tehti Soonel uskumatu töödekogus ära tänu vabatahtlikele, keda nügin nüüd avamaailma vabatahtlikeks – see on vähim, mida tänutäheks teha saan. Ja ka tänu sellele, et olen õppinud Aleksannile jagama töid, mida tema tahab ja viitsib teha. Ta ei talu rutiini ega vaevu noore isase ülbusega tegema asju, mis talle ei meeldi. Tänu õigele suhtlemiselekohtlemisele leppisime eile enne Tallinnasse startimist kokku, et järgmisel tema-siin-nädalavahetusel tekitame kirjalise lepingu, kus on kirjas tööjaotus. Et eite ää ei tapetaks.

Laupäeval tuli Kadri porgandirongiga ning Joel Juula-külast jalaga – jõudis Haide aiandini, enne kui vastu liuglesin. Mõlemad lõhkusid puid! Meie tõime lastega metsast sületäie kuuski, mis nagunii suureks ei kasvaks, võtsime maha viimase 3 silorulli kiled, vedasime kooritud oksad ja ürgsed lambanahad üle-eelmistest omanikest lõkkesse, nagu ka saunas lootusetult pudiseva fossiilmadratsi. Siis läksid lapsed riita laduma – Aleksandril oli see huvitav seni, kuni toimus riida otsas – kui Kadri asus samuti vedama-laduma, lükkas Indi kõigi heina- ja põhurullide pealt lume maha, et see sinna sisse ei sulaks.

Vahepeal käis õhtuse Kehtna-tisku pärast paanikas aardekene, Romani pisikesse prantslasesse muljuti kogu helitehnika. Kallistasime-patsutasime – ja lapsed vedasin kella 6ks tantsulkale.

Tööjaotuse min-panus – lükkasin lõunaprae ahju end ise valmistama, sahmisin aidas ja saunas. Mis peamine – vedasin detsembrist saadik hobunaid soojendanud-pehmendanud hakkepuidu välja – 21 kärutäit – Joel lõhkus jäätnud hakkehunniku lahti – asemele vedasin 5 kärutäit, pluss 5 põhku, 4 heina… Allah, avita, saunas oma 3 pesumasinatäit pestes olin minestuse äärel.

Joel ja Kadri panid Inglikaitse-pumba aida eest poolemeetrist tiiki hobunakoplisse nüpeldama – ja siis saabus ohvitser sauna. Mis päästis mu õhtu igas mõttes. Esiteks tõi tema seni lapsed tiskult, kuni mina Kadri rongile ja Joeli Juulasse viisin. Teiseks hoidis ta Pearl Harborit vaadates mind seni ärkvel – kinkisin Brigitale paar laulu, riputasin pilte ja sõinsõinsõin – ja sõin natuke veel 😀 – kuni Roman tõi lahkuja viimaste asjade järele. Kolmandaks sõbrunes ta aristokraatliku ja helge Romaniga tänu vabastavale naerule – kui lahkuja hakkas saunas oma riideid lahti lappama ja teatas, et 2 kõlarijurakat autosse ei mahu ja ta ei taha ja blablabla, pistsin huilgama sõnavaraga, mis kirjapildis on punkti- ja kuuldemänguna piiksujada. Alo ja Roman naersid. Noorsandid lahkusid. Ilma et peategelane aitäh-headaega iitsatanuks – põhjuseks see, et tiskule ei tuldud, nagu oligi arvata, pommiauk ju – ei taheta trieri, vilbret ega tiskut – ja ehkki me kõik talle seda ometi ütlesime, olime ikka me kõik süüdi. Mõnus.

On ajad, mil inimesed ei taha ega valda pidutsemist.

Arutlesime noortega, et praegused peod on kiire umbetõmb, lühike hala – ja ärakukk. Meenutasin Tartu-perioodi iga nädalavahetuse lustimisi – meie arstide-artistide kommuun grillis-pullis paralleelselt lastekasvatamise, karjääri ja teadusega kordamööda üksteise juures – üle Kaarsilla kõndimised, Emajões ujumised, autokatuste mõlkitantsimised…  Ja ma sain korraga aru, kui õigesti on kõik olnud ja on ja tuleb. Õige oli Tallinnas just oma vanemate lapsena sündida. Pärnus kunstikooli-balleti-olümpiaadide-televõistluste laines kasvada. Tartus kõrgharidus ja lapsed saada. Raeküla lahtihüppe järel Liu-periood veeta. Ja nüüd Indi põhikooli lõpuni Soonel pulseerida. Edasi liigume Keila-Joa – Laulasmaa liinile. Saagu nii. Aho. Namaste. Halleluuja ja hõissa 😀

Postkastis ootas mind Lady Di kiri vastuseks ühe kanalduse jagamise eest:

• Tänud, sõps! Täna oli sellest abi. Minu probleem tuleb sellest, et ma ei ole saanud viimasel ajal piisavalt oma loomamolusid sügada. Poju jaoks oli liiga külm, siis napsas ta külge õelt adenoviiruse ja oleme pidanud kinni kükitama. Vangile ei meeldi trellid ja meile piiratud tubane ruum:) Eile toimus pööre – palusin, et lambad oleksid nii armsad ja lähima kolme tunni jooksul ei poegi, pakkisin mehe, lapsed ja lapselapsed autosse ning väisasime Salatsgrivat, käisime uudistamas naabrite eurovärki. ei pidanud pettuma- seal toimuvad kenasti samad protsessid, mis meilgi ehk kõik kaubad on juba esimese kuuga kallinenud. No, ei pea meil üksi kallis elu olema- naer läbi pisarate. Mis lätlaste europoliitikasse puutub ja et nad seda vähem valusalt tunneksid, siis olid nad oma suured ostukärud vahetanud kolmandiku väiksemate vastu:) Geniaalne! Mõtlesin siin Sinu energeetilise laengu ja -välja peale ja kunagisele Pärnu Kommunisti maeiteaenamkelle kommentaarile Sinust, kui energilisest, omanäolisest ja uudse lähenemisega noorajakirjanikust Kati Vasarast, patsid peas ja suured silmad ilmestamas kirjutise juures oleval fotol. Ja vaata, kui pika tee oled Sa kirjutanud ja ikka vahvamate sõnauuenduste peale tulnud. …ja Verner ei lase suhelda, jälle:)
• Tallinnasse-jõudnud Kadri lisas:

Kati, sinu juures käimisel ma alati ammutan endasse midagi. Ma veel ei ole kindel mis see täpsemalt on aga tean, et su ümbrus jagab seda lahkelt. Kummaline, kui palju on mul mõtteid siis ja kui palju ma tajun end ümbritsevat. Justkui müstiline jõuväli tundub mulle see külaskäik sinu ja laste juurde. Ma olen selle eest tänulik :). Seal on alati tunne, et midagi suurt ja väga head on juhtumas.

Ongi ju!

Pühapäeval oli mul küll tugev paralüüs – ähm Brigita pärast – aga Eesti Ekspress sai oma loo, pildid said töödeldud, elumaja ja saun korda ja puhtaks. Sinna sekka pidasime Reedaga aru, millal ja kuidas oma kahe traavli eksirännakutsse sekkume. Kui Aleksander tahtis hoovi raiepurust puhastamise asemel lõkkessemääratud kõllikaste mu viimsete tööriistadega kõbima hakata, teatasin lühidalt, aga väga valjusti, et sellise suhtumise peale suren mina lihtsalt ära. Seepeale tegimegi diili, et tuleb tööjaotus, mis country-granny ellu jätab.

Pärast ujulat toitsin lapsed, Retid tulid pärast Tibuliisa Ohekatku viimist õnneks siia – nii et jõudsime õigel ajal rõivile ja teele – Mihkel juhtis, mina sain autos näo pähe. Telemajas oli tunne, nagu oleksin unenäkku ärganud.

Väga meeldivad vestlused-kallistused olid publikusoojendaja Arlet Palmiste ja produtsent Heidy Purgaga. Hästi head kallistused tulid Lauri Pihlapilt ja Dagmar Ojalt, Susan Lilleväljalt ja Mait Maltiselt. Pikemad-südamlikumad sõnad vahetasime Tanja ja Rolfi, Sandra ja Lõhmusega – temaga aasides pidin muide selgroo murdma. Mis oli Eesti Laulu salvestuse ajal eile elunorm. Sama juhtus ühe operaatori, Reti ja meie Karekaga – kes saabuski Brigitale lubatud atlasspluusi ja kohutav negroparukaga 😀 Alo ja Karekas leidsid üllatavalt hea klapi.

Mulle meeldis sellest lugudepoolest 5 päris hästi, kaks üliväga ning kaks ajasid sügelema. Ja üks artiss lakkas mu jaoks oma külma-ülbe-õela naeratuse, üleoleku ja mullitamise pärast olemast. Las jääb. Nii enne kui pärast Brigita väga õnnestunud etteastet, mis meeldis jahmatavalt hästi nii publikule kui konkurentidele, poseerisin ja andsin intervjuusid – muidu pole ju mõtet kodust välja tullagi 😀

Ja kaalutlesin, kuidas siis oleks, kui pidevalt ses karussellis tsentrifuugiksin. Seal telemajas olid väga soojad ja omad. Kohe erakordselt armsad ja omadomadomad. Ent pidevalt seal paterdades poleks ma mina, mul poleks ei neile ega avalikkusele mitte midagi anda.

Niisiis on kõik überõigesti ja alati kodus oleva Jumala korraldusel megagiga hästi.

Nüüd esmaspäevitan pisut koplites – korjan võrgud, kratsin heinad kokku – puhastan tallipealse akna pohhuimullitatud värviniredest – ma ei tea, miks seda varem pole teinud. Pesen pliidialuse. Indira riidekapid juba korrastasin – täna Valtu koolis peetav hipipäev andis selleks põhjuse. Raplas lasen järgmise sahmaka fotosid teha, viin Joelile tema jope ja Sänna kultuurimõisa kontaktid, poetan Retile munad ning toon Indile õhtupooliku jaoks proviandi.

Sõidame Pärnusse – Indi läheb Heleni juhatusel Tervise Paradiisi, mina kohtun skulptor Raidiga. Tee peal saame Heleniga projekte tõugata – tähtajad läheneva. Ohissandjumal, eilähenärvi-eilähenärvi… 😀

Jaanika saatis testi, millega teoreetiliselt oma ja teiste ja üldse mehi testida. Ja mis ma avastasin? Mina olengi alfa. Ja kuidas saavadki siis mu kõrvale imbuda keegid teised kui gammad-deltad-tauad-iootad???

=============================================================================

Kümme märki, mis näitavad, et oled alfaisane

Kas sina oled üks neist?

Alfaisased on tugevad ja enesekindlad. Teised mehed n-ö jõlguvad neil sabas. Ja naised üritavad kõigest väest neid kätte saada.

Kõik vakatavad ja vaatavad, kui alfaisane ruumi astub. Kui alfaisane räägib, teised kuulavad. Tõelised mehed on ka tõelised juhid. Tõelised mehed hoolitsevad oma naise ja sõprade eest. Tõelised mehed üritavad alati võita ja sageli see neil ka õnnestub. Kõik tahavad olla nagu nemad. Kuid alfaisased ei ahvi kunagi kedagi.

1. Tõeline mees ei muretse oma välimuse pärast …

Naised ei ole enam ainsad, kes oma välimuse eest hoolitsevad. Tänapäeval peavad ka mehed kenasti riides käima. Mõni mees on sellega aga liiga kaugele läinud.

Kui riietumine enne tööle- või peoleminekut võtab sul kaua aega, ei ole sa õige alfaisane.

Kas sa ei salli poode mööda kolamist?

Tõelised mehed ei muretse selle pärast, kuidas nad riides käivad, sest nad on enesekindlad ja oma välimusega alati rahul. Peale selle ei salli alfaisased šoppamist ega veeda rõivapoodides kuigi palju aega. Kui vähegi võimalik, üritavad nad selliseid kohti vältida. Samas on neil aga hea meel, kui pruut või naine neile riideid ostab.

Kui kulutad šoppamisele ja oma välimuse eest hoolitsemisele palju aega, on see märk sellest, et sa pole alfaisane.

2. Arve maksad restoranis alati sina

Nagu juba öeldud, hoolitsevad tõelised mehed oma „karja” ja oma naiste eest, niisiis nad ei taha, et naised maksaksid. Alfaisane ei suuda isegi ette kujutada, et keegi teine maksaks tema restoraniarve.

Ja mis siis, kui sul raha pole?

Kui alfaisasel ei ole raha, leiab ta vabanduse, et koju jääda, selle asemel et näidata naisele ja restoranis viibivatele inimestele, et ta ei suuda oma pere eest hoolitseda. Muidugi võib alfaisane lõpuks kuidagi moodi ära harjuda, et naine aeg-ajalt maksab, kuid igal juhul tunnevad nad end sel puhul ebamugavalt.

Kui lased pruudil iga kord restoranis enda eest maksta, on kõigile otsekohe selge, et sa pole õige alfaisane.

3. Õige mees teab alati, mida teha

Tõeline mees võib-olla ei suuda puudutada oma varbaid, kuid ta saab magada kus tahes, olgu telgis või betoonpõrandal. Õige mees suudab magada isegi istudes. Ta võib mitu päeva samade riietega käia ja mõne päeva pesemata läbi ajada. Alfaisaste lemmikjook on mõistagi õlu ja nad võivad õlle ja natukese toidu najal nädalaid hakkama saada. Iga mees, kes väidab, et ei saa sellistes tingimustes hakkama, võib-olla isegi ei valeta. Aga igal juhul ei ole ta alfaisane.

Paindlikkus on tähtis ka romantilises suhtes

Isegi kui see ei tundu esmapilgul tõeline, on mehe seda laadi paindlikkus naistele sageli kasulik. Mehed, kes saavad hakkama iga olukorraga, teavad ka seda, kuidas naisi kohelda — ka siis ja iseäranis siis, kui naine tunneb ennast eriti halvasti või kui tal on premenstruaalne sündroom.

4. Sa oskad kriisiolukorras tegutseda

Õiged mehed teavad alati, mida teha, kui juhtub midagi ootamatut. Nad teavad, kuidas pingelises ja kiiresti muutuvas olukorras reageerida. Mees, kes pistab kisama ja jookseb varju otsima, kui köögis puhkeb tulekahju või juba siis, kui köögis pisut suitsu tekib, paisates ümber ja ajades maha kõik, mis talle teele ette jääb, ei ole alfaisane.

Veel enne, kui keegi teine üldse arugi saab, mis toimub, on alfaisane juba tulekustuti või märja rätikuga platsis ja summutab tule viivitamata. Niimoodi tegutseb õige mees.

5. Õiged mehed ei klatši

Õiged mehed ei räägi kunagi taga, olgu tegemist naise, sõprade, ülemuse või isegi vaenlasega. Õiged mehed on väga enesekindlad, nii et neile ei valmista raskusi öelda inimesele otse, kui neile miski ei meeldi.

Alfaisane ei naeruväärista kunagi teisi

Ta ei pea ennast upitama, alandades teisi ja naerdes nende üle.

6. Tunnista oma vigu

Õiged mehed ei aja süüd kunagi teiste kaela. Neile ei valmista piinlikkust tunnistada, et nad eksisid, ja nad ei karda seista oma tegevuse tagajärgedega silmitsi isegi siis, kui need võivad olla tõsised — näiteks vallandamine.

Tõelise mehe jaoks ei ole vabandust palumine probleem. Samuti on väga tõenäoline, et nad proovivad asja juba enne vabanduse palumist parandada.

7. Õiged mehed ei kakle, kui neile ei esitata väljakutset

Õiged mehed ei algata kaklusi ega satu kaklustesse. Seda aga mitte sellepärast, nagu oleksid nad memmekad või argpüksid, vaid hoopis seepärast, et nad kontrollivad olukorda ja iseennast. Pealegi ei pea nad midagi tõestama, kuna on endaga täiesti rahul. Naistele ei meeldi kindlasti vaadata, kuidas mees kellelegi haiget teeb.

Ja mis siis, kui kisma on vältimatu?

Kui õige mees on sunnitud kakluses osalema, ei karda ta kedagi, isegi kui vastane on suurem, kiirem või sportlikuma kehaga. Tänu oma loomusele ja võidutahtele on tal suur võiduvõimalus.

8. Õiged mehed hoolitsevad oma laste eest

Kui õige mees saab teada, et tema pruut ootab last, ei reageeri ta kunagi järgmiste sõnadega: „Oled sa ikka kindel, et see on minu oma?” või „Kuidas sa võisid midagi sellist mulle teha!”

Planeeritud või mitte, ta on sinu jagu!

Kui sa oled tõeline mees, hoolitsed sa oma laste eest hoolimata sellest, kas nad olid planeeritud või „juhtusid kogemata”. Kui oled aga selline mees, kes jätab pruudi lapsega üksi, teed isadusele häbi ega ole kindla peale alfaisane.

On tähtis, et tunnistad olukorda, millesse oled sattunud.

9. Õige mees astub oma naise eest välja

Õige mees ei lase oma pruuti või naist solvata, olgu solvaja kes tahes. Isegi kui see on ta parim sõber, ülemus või ema.

Õige mees astub alati oma naise kaitseks välja, isegi kui see tähendab kõva kismat.

10. Õige mees on kannatlik

Õiged mehed ei sunni naisi tagant. Nad proovivad neid võluda ja veenda, et väärivad naise aega ja tähelepanu, kuid ei käi neile ühelgi juhul peale.

Sa ootad, enne kui voodisse hüppad

Alfaisased annavad naisele aega ja lasevad suhtel areneda nii kaugele, kui naine tahab. Sellised mehed üritavad alati kõigepealt naise usaldust võita, kuna nad teavad, kui palju see neile tähendab. Nad ei pea paljuks oodata mitu kuud, et anda naisel aega ennast usaldama hakata, kuni naine on lõpuks valmis temaga voodisse minema.

Nüüd sa tead, missugune on õige mees. Kui tahad, et sa meeldiksid naistele ja sõpradele, püüa joonduda nende tunnuste järgi nii palju kui võimalik. Siis näed, et su elu muutub märksa edukamaks.

=============================================================================

Ainult meestele: 10 märki, et sa pole alfaisane

Nad on lahedad. Nad on enesekindlad. Kui nad tuppa astuvad, märkavad neid kõik. Mehed tahavad nendega aega veeta ja naised tahavad nendega välja minna.

Alfaisaseid iseloomustavad mitmed tunnused — nad juhivad, hoolitsevad ja kaitsevad oma gruppi (naist, sõpru meeskonnakaaslasi ja nii edasi), kirjutab Askmen.

Muutuv maailm kujutab alfaisasele pidevat võimalust. Kui teised kutid peavad muutust kriisiks, siis alfaisane on oma loomulikus elemendis. Ta ei muretse oma imidži pärast ja lihtsalt võidab igas ettevõtmises. Teised jäljendavad teda, kuid tema ei kopeeri kunagi kedagi. Tavaliselt lõõgastunud, kuid vajadusel valmis võitluseks. Ta on parim juht, keda leida võib.

Askmen pani kirja kümme asja, mida tõeline alfaisane kunagi ei tee.

10. Sa lased naisel õhtusöögi eest maksta

Alfaisane kannab oma karja eest hoolt. Kui naine üritab oma osa anda, võtab ta rahulikult tšeki ja ütleb: «Ma hoolitsen selle eest.» Jutu lõpp.

9. Sa ei vabanda isegi siis, kui oled eksinud

Alfaisane ei põe millegi pärast. Ta ütleb lihtsalt: «Ma eksisin. Vabandan.» Ja kui võimalik, kõrvaldab ta probleemi.

8. Sa poed liidritele ja otsid nende tunnustust

Alfaisane ei poe kellelegi. Ta on liider.

7. Sa klatšid

Räägid taga oma bossist, sõpradest, tüdruksõbrast. Sulle meeldib välja tuua inimeste vigu ja nõrkusi ning nende üle naerda. Alfaisane ei reeda kunagi oma karja. Tal pole vajadust teisi maha tehes end upitada.

6. Satud kriisiolukorras paanikasse

Alfaisase loomulik element on muutus. Järsk muutus on tema jaoks huvitav väljakutse. Ta võtab olukorra kiiresti kokku ning reageerib kiiresti ja otsustavalt, lähtudes eelnevatest kogemustest.

5. Sa tegutsed enne, kui mõtled

Alfaisane on suuteline tegutsema välgukiirusel, kuid ta jõuab alati enne mõelda.

4. Sa süüdistad teisi

Alfaisane võtab vastutuse enda tegude eest.

3. Sa valetad

Oma bossile, sõpradele, tüdruksõbrale … Alfaisane ei ole valetaja. Ta seisab sirge seljaga ja laseb otse. Ta ei pea välja vingerdama sasipuntrast, millesse ta end mässis.

2. Sa reedad teisi, et edu saavutada

Alfaisane ei reeda kunagi oma karjaliikmeid.

1. Sa kiusad inimesi

Alfaisane võtab ette kakluse ainult siis, kui see on hädavajalik. Kui olukord on tõsine, ei kõhkle ta isegi endast kaks korda suurema/tugevama/paremal positsioonil inimese vastu astumises. Tänu oma suurele tahtejõule ta tõenäoliselt võidab.