11.veebruar

Mis aeg, mis ruum… Täna kell viis oli õues jõuluilm. Eile õhtupoolikul läbi Pärnu linna teatrist Tervise Paradiisi astudes ei saanud ma aru, kus olen. Vernanda. Teate küll, Roman Baskini film elutust linnast, kus linnapea – Jüri Järvet – kõkutab nähtamatuna koletislikku naeru…

Helen Link viis siitkandi lapsed Tervise Paradiisi, Indira läks ujuma, mina lasin end raudsete närvidega bussijuhil Endla juures maha panna. Sohver kannatas välja oma selja taga istunud poiste – keda ei tohiks lasta koos istuda! – kimehäälsed nõmerööked, peeretamise ja rähklemise. Tagasiteel mina ei kannatanud. Kogusin plahvatust, kui nad bussitäiel väsinud lastel magada ei lasknud – ja sekkusin siis, kui nad naabritüdrukut ründasid.

Skulptor Rait rääkis meie pikas vestluses Endla kohvikus sama – ei suuda hüperaktiivsete käitumis- ja keskendumishäiretega jõnglaseid õpetada, sest on kunstnik, mitte eripedagoog.

Teatrikohvikus nähtud Komisarov, Kink ja Sokk olidki kultuurisoone ainus vaatamisväärsus. Pärast paaritunnist intekat kõndisin läbi paduvihma inimtühja Rüütlit pidi surnud Loomingusse, kus on nüüd R-kiosk – leidsin sealt lapselapsele sünnipäevakingituse – ja soojendasin end Citis, kus istusid stamm-Kann ja kuld-Kalev… Korra mõtlesin Port Arturisse vaadata – ent astusin mööda Karja-Side-Karusselli-Tammsaare totaalselt väljasurnud parimat linnaosa – pime-müüa-lagunenud-müüa-suletud-müüa – jalgsi mere äärde.

Vernanda mis vernanda – supiköögi Raissa toas põles tuluke, ent ülejäänu… Näe, siin elas kord Vernek, siin klassiõde Maripuu, siin Margus Turu – nojaa, Siina Üksküla ja  Marge Rull, Kalmer Lepik ja teised kauased teekaaslased, kelle kodudest mööda pladistasin, elavad seal ju praegugi…

Tervise Paradiisis ostsin Indile vägeva pannkoogi, noppisin ta tiba enne teisi seda sööma – kohvikus olid mõlemad veebruarikuises Vernandas külmetavad porod ka 😀 😀 😀

Just. Külm… Kodus on alati soe. Ka põrgupakasega on mul Soonel sel talvel külmetanud vaid varbad ja sõrmed – üldolemus on SOE.

Seega on kõik õige ja hea.

Ärkasin viiest, kirjutasin Raidi loo telje, vastasin kirjad, kütsin elutoa ahju, riietasin Indi tänase stiilipäeva kollasesse ja musta – panin äratuskella aegsasti poole üheks, et kardulde-apelsiinte kordust näha – kindel, et pärast Raidi-teksti arvudimist kukun ümber. Kukkusingi.

Mis puutub naiste tüübistikku, siis Jaanika viis äsja läbi naisuse seminari – peaksin loomulikult ka sellistel käima, et… Mis siin rääkidagi. Ja teatas mulle ilmselge tõe – me ei saa ikkagi alfaisased olla – ainult alfaemased. Selge see – hobukarjas läheb rände ajal juhtmära ees, kari keskel ja juhttäkk kannul.

Inimestel on Jaanika sõnul nii:

„Kriblan  põgusalt  neist     naise arhetüüpidest.

Teatavasti on neid põhiolemuselt kokku 4: kuninganna, tüdruk, koduperenaine/ema ja armastaja.  Naistena on meie  põhiolemus  naiselik aga  väikeses osas  on meis ka meest.   Arhetüüpiliselt on nii, et kuninganna ja koduperenaine kannavad enestes nö meesalget ehk meesenergiat, tüdruk ja armastaja naisenergiat. Kuninganna elab peas, tüdruk südames, koduperenaine  päikesepõimikus ja armastaja mõnuleb emakas. Proportsionaalselt peaks olema, et   kuninganna ja koduperenaine moodustavad kokku 12,5+12,5% ehk siis 1/4 meie põhiolemusest, armastajale kui  naise väe kandjale saab 25% ja tüdrukut peaks olema 50% me olemusest. Kuninganna ja perenaine on  planeerijad, tervikpildi loojad ja haldajad,   armastaja ja tüdruk oskavad elada hetkes ja  naudivad elu!:)

Mis sellest kokku  järeldub – naine peaks oma olemuselt 75% olema, lihtsalt olema ja nautima, nautlema…!:))

No ja nüüd tahaks küsida. Kui palju selliseid naisi on või kui palju naised seda enestele tänapäeval (tänases Eestis)  lubada saavad,  tahavad, oskavad…

Seminaril tehtud meditatsioonid ja  energeetilised harjutused olid väga vinged peeglid, et  aru saada, mis on ja mida pole aga  võiks olla.“

Meil siin on nii, et kui Raidi teksti ära saatsin ja Indi koju tõin, kukkusin teist korda ümber. Ilm on tatine – viiruste paradiis – et neid endale mitte külge lasta, otsustasin töödega vaheldumisi nii palju magada kui keha küsib. Ja vaim. See veel eriti. Jah, ma naudin oma töid – aga hetkel käib see niisuguse piitsaga, et viirussid juba hõõruvad käsa ja sabu. Jääb ära!

Läbi une nägin murdmaasprinti, mis läheb ajalukku – meeletu kukkumiste seeria – murtud suusad ja murtud mehed. Kolekolekole. Millegipärast tuli selle kukkuvate tippude kui väga märgilise sensatsiooni taustal meelde näiliselt täiesti haakumatu fenomen. Põlvepikkused olendid, kellesse pole mitte mingit arenguvõimet kodeeritud. Oskavad natuurtalendina iga asja natuke – on selle üle piiritult uhked ja ülbed – ja nii jääbki. Mitte üheski eluvaldkonnas mitte midagi juurde ei õpi. Aga ülbus ja ülinõudlikkus aina kasvab. Tungivad võõra tasandi pidudele – teevad endale ja kõigile teistele seal pööraselt häbi – nii otseses kui kujundlikus mõttes – ja kui neid paika pannakse, karjuvad oma arenemisvõimetuse konnamätta otsas: kõik aina terroriseerivad, kas tead… Kummaline, et see teise korruse tatine traagika just maailmatippude murdumise kontekstis meenus – ja tohutu kergenemise ja puhastumise tundega haihtus. Glinglingrrrrrauhhh!

Indi loeb süvenenult lastepiiblit. Õhtulugemiseks on hobuste piibel. Õhtuse talituse ajal harjasin kõik musinad üle. Tajatajale meeldib, kui Nibirut silitan – Mann suhtub oma Nadja (või Nebukadnedsari 😀 ) harjamisse ettevaatlikumalt.

Ja et oleks põhjust lisaks hobustele ka ennast patsutada, ladusin suurest traktaadist kokku ka väikese, ajakirja jaoks. Piitspiitspiits – kus on präänik? Töödenimekirja teisenemine – tehtute asemel tekivad uued. Nii peabki. Kõik on alati nii hästi kui vähegi võimalik. Just!