13.veebruar

Tänase hommiku veetsin Elfi vihkava pilgu all 😀 Kui Alfa oli eilsest oluliselt kobedam, siis nüüd oli paistes ja punnis ligi aastane Elf. Tõin vet-Velleste juurest suure tuubi lammaste söepastat. Tema proua – volikogu esinaine – oli soenguga-meigiga-kostüümega-parfüümiga – ja mina… Ratsutasin uteraisaga.  Istusin Elfist esimese raju peeru lihtsalt välja – kui Alfa teeb ravumineelamisel koostööd, siis see sunnik tutvustab kõiki ihuliikmeid-hambaid – ja nüüd jõllab mind igal mu kontrollreidil, nagu rahvavaenlast. Tuhnisin kogu sööda läbi – lörts-plärts oli tekitanud heintesse hallituskolded. Harutasin-sorteerisin-likvideerisin – ka pump aida ees nüpeldab kolm korda päevas liigvett minema.

Lausa uskumatu, kuidas arvuti, kes teatab, et taaskäivitub veerand tunni pärast uute rakenduste installimiseks, mobiliseerib – saatsin selle veerand tunniga vihinal seitse kirja ära 😀

On hallitanud konna tunne – sorrikene – ent selle vastu aitab kaks vaheldumisi-sooritust. Kohusetundlik kirjatöö – ja sinna vahele unepausid just siis, kui tunne käsib. Eelmisel ööpäeval tudusin – Indi ka – kokku 11 tundi. Isa juures tuleb laadimas käia – mitte miski muu pole nii tõhus porist läbi roomamise jõuallikas.

Unenägin Karekat-Mardikat – mitu vooru – ning ema-poega prügikastikasse-öökuningannasid – küll vaid ühe raundi, aga see-eest nii vastiku, et ronisin voodist välja unenäo peatamiseks ja minemasaatmiseks.

Et Indi saaks oma Ameerika-vanaemale kirja kokku, tegin talle visandi ette – võimatu on kirjutada kellelegi, keda iial näinud pole.

Ja mida pole, seda pole – blokeerimise oskust näiteks – lambaid poputades annan kogu enda neile ära, nii et tuppa tulen enamvähem käpuli. Jah, ma oskan ravida nii inimesi kui loomi – aga sellise enesepudistamise ja tühjakspuristamise puhul ei tule see praksis kõne allagi. Piiksviiks.

Just enne seda, kui Buduaar tegi minuga telefoniintervjuu sõbrapäevast  – meil on iga päev sõprade ja püha päev! – oli põhjust ja võimalust Indile selgitada, mis on pühendunud töö. Koolist tulles puhastasin autot ja palusin Indil seni hoovis lahtisulanud raiejäägid kokku riisuda. Kui tema näkku ilmus pärandus ahvide planeedilt – miiiiks miiina köginmögin – selgitasin, et mõistlik on tööd ära õppida ja neist rõõmu tunda – kui töö on sõber, saabub peremehetunne ja puhas rõõm loovast pühendumisest – mis on vaid intelligentsete ja vaimsete hingede pärisosa. Jõudis kohale. Lasime autost reggaed, tantsisime ja siblisime ja kõik sai tehtud – lammastel ka tevis parem, mis sa hing veel tahad.

Dianaga arutlesime, et ilmad teevad meile pidevalt mingeid töid juurde – nüüd siis lõputu heinte sorteerimine-lappamine seoses niiskusega. Di kurtis, et meie Tsõganka käib läbi lukuaugu jäneste heinu näppamas. Tsõga ju 😀

Nüüd kütame sauna – ilm muutub, kõik on tossu täis – küpsetame pannkooke, loeme-kirjutame-nõelume ja oleme mõnusad.